LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      1

      On täiskuuöö. Mu nahk kirvendab ja mul pole und. Öö on ebamaiselt soe. Puude lehed helgivad kuuvalguses metalselt. Eemalt kostab hundi ulg. Ma vähemalt usun end seda kuulvat. Ma olen kurat teab kus kohas keset metsa. Aga ma ei karda. Võiks öelda, et ma pigem ootan. Ma langen kastesele rohule ja surun sõrmed sügavale samblasse. Nii sügavale, et muld tungib küünte alla. Nii et ma tunnen, et ma elan.

      Ometigi olen ma otsustanud surra. Ei, midagi pole halvasti. Kõik on hästi. Liiga hästi. Vähemalt näiliselt. Kuid ma vajan selleks, et end elus tunda, iga päev aina suuremat adrenaliinilaksu. Pidevalt kasvavat doosi elamusi, tundeid, emotsioone. Ma tean, et see ei saa niiviisi lõputult jätkuda. Kuskil on piir, mida ei ole võimalik ületada. Piir minu ja maailma vahel. Minu ja teiste inimeste vahel. Unustage ära. Ma ei saa vahel isegi aru, mida ma mõtlen. Pool minu aju kuuluks nagu kellelegi teisele. Ja ma tahaks olla pigem see teine. Kes ma vahel usun end olevat. Siis, kui ma olen õnnelik. Neil harvadel kordadel, kui reaalsus on minust valgusaastate kaugusel.

      Ma olen kuulnud, et mõnede rahvaste juures ei ole enesetapp mingi tragöödia. Kui inimene enam elada ei viitsi, siis ta lõpetab oma elu ära. Lihtsalt. Kiretult. Ilma igasuguste eetiliste dilemmadeta. Aga seda ei juhtu just eriti tihti, sest loodusrahvastel ei ole kunagi selliseid probleeme kui tsiviliseeritud inimestel. Nad ei tea, mis on üksindus, võõrandumine, hirm. Nad ei tea, kuidas on olla aheldatud sellesse kehasse, mis sulle on antud. Mida sa poleks ise küsinud, valinud, tahtnud…

      Ma tean, et sel hetkel, kui maailm jääb seisma, kohtun ma jumala ja igavikuga. Ma tunnen seda igavikulist rahu vahel siis, kui väljas on hästi külm ilm, puud on raagus ja härmas ning isegi loomad ega linnud ei liigu ringi. Loodus justkui seisaks, ja ma tean, et kui ma seda vaatan, siis vaatab mulle vastu igavene rahu. Teinekord on mul vastupandamatu kiusatus sinna jääda ja sellest igavikust osa saada – heita selili puhtale lumele ja vaadata puuoksi enda kohal, vaadata, kuidas nad muutuvad aina tumedamaks ja kuidas varjud sulavad viimaks pimedusega ühte, kuidas lumi muutub üha sinakamaks ja ühel hetkel süttib mu pea kohal õhtutaevas esimene tuluke. See oleks nagu märgiks, et enam ei ole palju jäänud. Ning natukese aja pärast süttivad üha uued ja uued tähed. Ning ühel hetkel on mets minu ümber mattunud pimedusse ja ma ei saa pilku lahti mustalt taevalt, mis on tihedalt täis tipitud tähti. Ma vaatan neid ja tean, et nad juhivad mind koju. Kusagil seal tähtede taga elan ma päriselt, seal, kus on igavene vaikus. Tähed on justkui teelise Püha Elmo tuled, mis juhatavad mind igavikku. Teel, mille lõpus kohtun ma lõpuks jumalaga. Ma tean seda ja muutun veel rahulikumaks ja muretumaks. Ma järgnen tähtede kutsele ja ei märka enam, millal sulen silmad või kas ma seda üldse teen. Ma olen juba rajal, mis on kui helendav niit minu keha ja kõige heledamalt põleva tähe vahel. Ja see ei loe, et ma tean, et see täht võis kustuda juba miljoneid aastaid tagasi, ja see, millele ma järgnen, võib olla surnud tähe viimane hingus. See ei loe, et… ma ei tunne enam külma. Ma ei tunne enam kunagi üksindust, hirmu, alandust, pettumust, viha, õnne, rõõmu ega armastust. Ja mul ei ole sellest kahju. Ma kogen senitundmatut vaikust ja rahu. Ja isegi see ei loe, et kevadel esimese sulaga leiavad metsa tulnud lapsed minu pooleldi sulanud surnukeha. Võimalik, et nad saavad sellest eluaegse trauma.

      Mõnikord ma tahan, et see olekski nii. Ilus ja kurb. Lumi, pimenev mets ja esimesed tähed kiiresti tumenevas taevas. Ma suudan seda ettekujutust mõnda aega küll hoida, kuid mitte eriti kaua. See lõpeb ikka ja alati ühtmoodi. Ühel hetkel ta tuleb – suur, hall ja verd täis valgunud silmadega. Ta rebib, lakub ja pureb mu alles jahtuma hakkavat surnukeha. Ja viimaks tõstab ta koonu taeva poole ja ulub. See märgib kahetsust, ta jõudis liiga hilja. Ja siis ma mõistan, et veel on lootust, sest ta tundis mu ära.

      Ma vaatan taevasse ja märkan, et juba hakkab idas kergelt ahetama. Reaalsus tabab mind iga korraga aina valusamalt. See ei anna alla. Nii ka seekord. Viimaks tõusen ma püsti ja raputan end. Riided tunduvad veidi niisked. Ma võtan oma seljakoti, tõmban tagi selga ja hakkan tuldud teed tagasi kõmpima.

      Kui ma umbes tunni pärast maanteele jõuan, näen kauguses esimesi autotulesid. Ma tõstan käe püsti ja hääletan. Auto peatub ja ma ronin peale. Juht on nooremapoolne siilisoenguga mees. Ta ütleb, et ta sõidab Tartusse. Suurepärane.

      Mul on natuke piinlik, kui avastan oma koti küljest samblatükke. Ta küsib, kust ma tulen. Ma vastan, et sõbranna poolt, kes elab siin lähedal ühes talus, ja et ma pean varakult tööl olema. Huvitav, mis töö see selline on? Õnneks ta ei küsi midagi rohkemat. Mul on raskusi naeru tagasihoidmisega, kui mõtlen, mida ta teeks, kui ma tunnistaks, et ma just plaanisin end metsas tappa. Kui samblatükid mu riietes välja arvata, siis ma näen välja muidu täiesti normaalne. Hullumeelsusele või raskele depressioonile ei viita mitte miski. Võimalik, et ta arvaks, et ma teen nalja. Ma igaks juhuks ei kavatse seda järele uurida.

      Kui ütlen, et elan Supilinnas, keerab mees Kreutzwaldi ja mingi teise tänava ristist, mille nime ma ei tea, laululava poole. Ta paneb mu maha Herne ja Marja tänava nurgal. Ma võtan oma samblase koti ja astun autost välja. Kell on pool viis varahommikul. Õnneks on homme laupäev ja ma saan magada nii kaua, kui ma tahan. Surra või magada…

      2

      Tuul ja õhk paitavad mu alasti keha. Linnud laulavad. Pigem kusagil kaugel, mitte lähedal. Tegelikult vist ikka lähedal. Siinsamas selle välu ääres puudel. Nende laul jõuaks mu kõrvu justkui kusagilt kaugelt, sajandite tagant. Nagu paradiisilindude laul. Kui ma silmad avaksin, siis ei näeks ma siin märkigi inimestest. Ma leidsin selle koha kunagi juhuslikult. Sestsaadik olen ma siin vahetevahel käinud. Et olla üksi või olla koos.

      Kuid ma ei kavatse tükil ajal silmi avada. Las ta ootab. Nagunii võin ma mürki võtta selle peale, mis sealt tuleb. Ma ei taha seda kuulda. Ma ei ole seda väärt. Ja sel hetkel ma põlgan teda. Põlgan, et ta on nii pime, et ta ei näe. Põlgan, et ta end alandab, et ta nii väga püüab. Ja kõige rohkem põlgan ennast, et ma seda kõike teen. Et ma seda isegi natuke naudin. Neetud…

      „Ma armastan sind,” lausub ta õrnalt mu otsaesist suudeldes.

      Niipalju siis kinnistest silmadest. Ma hammustan huulde, et mitte midagi kohatut öelda või lihtsalt muiata. Ta saaks sellest aru. Aga no mida ma ütlen? Mida ma teen? Kaua ma jõuan veel enda elu etendada?

      „Sa olid täna kuidagi teistsugune.”

      Ma paotan ettevaatlikult üht silma. Ma näen, kuidas Mihkel närib hajameelselt rohukõrt.

      „Kirglikum. Veel kirglikum kui tavaliselt,” lisab ta kiiresti.

      „Jaa, ma tundsin suuremat ühendust maaga,” naeran. „Ma olen uuspaganate sektist tegelikult.” Me võiksime olla sõbrad, mõtlen ma ise samal ajal. Head sõbrad.

      Ta irvitab.

      Naera-naera. Kui sa vaid teaks!

      Tõepoolest, ma poleks arvanud, et see on nii hea. Ma tundsin maad oma keha vastas. Rohtu oma naha vastas. Ja hetkeks, ma tean küll, et põhimõtteliselt kõlab see haigelt, aga hetkeks oli mul tunne, et ma haistan erinevaid lõhnu. Sadu erinevaid lõhnu. Ma ei tea, võimalik, et see oli lihtsalt ekstaas, mis mind seda ette kujutama pani. Igal juhul ma tundsin, kuidas minus ärkas loom. See loom, kes ma olen. Kes ma tegelikult olen. Ja mul oli täielikult kama, kes on see teine. Et see oli juhtumisi Mihkel. See oleks võinud olla ükskõik kes.

      Milleks salata? Jah, ma kujutlesin, et see on tegelikult üks neist. Või üks meist. Ma kujutasin ette, et ma laman siinsamas keset metsavälu, hingates sisse mulla, taimede ja kõiki teisi mulle tuntud ja tundmatuid lõhnu ning kepin hundiga. Suure halli isashundiga. Ma tunnen, kuidas ma uuesti erutun. Kuidas ma kiiremini hingama hakkan ja mu silmaterad ahenevad. Hunt vaatab mind pilguga, millele ma ei suuda vastu panna.

      „Hei!” Ma pööran end Mihkli poole ja näksan teda kõrvast. „Seda võiks korrata,” sosistan ma katkendlikult. Ma tunnen, kuidas mu hingamine üha raskemaks muutub.

      Mihkel naeratab. „Ma arvasin seda ise ka.” Ta heidab end mulle peale. Ma sulgen silmad.

      Ja ta on uuesti seal. Suur hall hunt.

      Seekord ma peaaegu kaotan teadvuse.

      Umbes pool tundi hiljem istume vanal baikatekil, mille ma kiiresti enne minekut Mihkli autosse viskasin, ja joome veini. Maailm hakkab oma tavapärast, pisut luitunud värvi tagasi saama. Ma tunnen, kuidas kogu eelnev lummus kaob. Kuidas valu mu kontidesse tagasi tuleb. Kuidas

Скачать книгу