LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on soe ja siin on nii palju toitu!”

      „Ma ütlesin, et ma ei oska seda seletada. Mul on lihtsalt tunne, et meid, noh, jälgitakse.”

      Vaistlikult keeras Grimma pilgu lakke, mis oli neist mõne tolli kõrgusel. Seal, kust nad tulid, tähendas jälgimine seda, et keegi mõtles lõunasöögist. Siis meenus Grimmale, kus nad on, ja ta hakkas närviliselt naerma.

      „Ära räägi rumalusi,” ütles ta.

      „Mul lihtsalt ei ole siin turvaline tunne,” lausus Masklin õnnetult.

      „Sa tahad öelda, et sa ei tunne end vajalikuna,” tähendas Grimma vaikselt.

      „Mida?”

      „Kas see pole siis tõsi? Muidu läks kogu sinu aeg kõigi meie jaoks toidu otsimisele ja kokkutassimisele, aga nüüd korraga ei pea sa seda enam tegema. See on kummaline tunne.”

      Ta pühkis minema.

      Masklin seisis ja näperdas nööri, millega tema oda ots oli varre külge seotud. Imelik, mõtles ta. Ma poleks kunagi arvanud, et veel keegi niimoodi mõtleb. Ta mäletas ähmaselt, mida Grimma tegi, kui ta teda urus nägi – alati pesi ta pesu või tegi vanamemmedega midagi või üritas valmistada süüa sellest, mida Masklinil oli õnnestunud koju tuua. Imelik. Et millestki sellisest võib hakata puudust tundma…

      Ta märkas, et teised on seisma jäänud. Põrandaalune sirutus nende ees kaugusse, seda valgustasid siin-seal puidu külge kinnitatud tuhmid lambikesed. Angalo ütles, et Rauakaubad nõudsid valguse eest kõrget hinda ega pühendanud ühtegi võõrast elektri ohjeldamise saladustesse. See oligi üks nendest asjadest, mis Rauakaupade osakonna nii võimsaks tegid.

      „Praegu on siin Pudukaupade valduste piir,” ütles Angalo. „Sealpool on Peakatete maa. Praegu on meie suhted väheke jahedad. Ee… Kindlasti leiate te mõne osakonna, mis teid vastu võtab…” Ta vaatas Grimma poole.

      „Ee…” tegi ta jälle.

      „Me jääme kokku,” teatas Morki-memm. Ta vaatas Masklinile karmilt otsa, siis aga pöördus ja viipas kõrgilt Angalole.

      „Mine, noormees,” lausus ta. „Masklin, selg sirgu! Ja nüüd… edasi!”

      „Kes sa oled, et ütled „edasi”?” sekkus Torrit. „Mina olen ju teie juht! Minu töö on käske jagada!”

      „Olgu pealegi,” nõustus Morki-memm. „Anna siis need käsud.”

      Torrit maigutas suud. „Niisiis,” sai ta lõpuks öeldud. „Edasi!”

      Masklinil vajus suu lahti.

      „Kuhu?” küsis ta, kui vana naine neid juba mööda hämarat ruumi edasi ajas.

      „Küll me koha leiame. Mina elasin üle 1986. aasta ränga talve,” vastas Morki-memm suureliselt. „Oli see vana tobe hertsoginäss alles ülbe! Ma oleksin peaaegu talle öelnud! Tema poleks 1986. aasta talve üle elanud, seda ma võin teile öelda!”

      „Meiega ei saa juhtuda miskit paha, kui me Asja juhtnööre järgime,” ütles Torrit, patsutades Asja ettevaatlikult.

      Masklin vakatas. Ta otsustas, et nüüd aitab.

      „Mida Asi siis ütleb?” küsis ta teravalt. „Mida ta täpselt räägib? Mida ta käsib meil praegu teha? Noh, ütle, mida me tema arvates praegu peaksime ette võtma!”

      Paistis, et Torrit on natuke kimbatuses.

      „Ee,” venitas ta, „ta, ee… ütleb selgelt, et kui me säilitame üksmeele ja püsime õigel teel…”

      „Sa mõtled selle ise käigu pealt välja!”

      „Kuidas sa julged temaga niimoodi rääkida…” hakkas Grimma ütlema. Masklin virutas oma oda maha.

      „Mul on sellest kõrini!” pomises ta. „Asi ütleb seda, Asi ütleb toda, Asi ütleb kõiki pagana asju, välja arvatud midagi sellist, millest kasu võiks olla!”

      „Asja on sadu aastaid noomilt noomile edasi antud,” tähendas Grimma. „See on väga oluline.”

      „Mispoolest?”

      Grimma vaatas Torriti poole. Vana pealik limpsis huuli.

      „See näitab meile…” kogeles ta, ise näost valge.

      „Pange mind elektrile lähemale.”

      „Asi paistab olevat tähtsam kui… miks te kõik selliste nägudega olete?” lõpetas Masklin.

      „Elektrile lähemale.”

      Torrit, kelle käed värisesid, vaatas Asja.

      Seal, kus enne olid olnud siledad mustad tahud, tantsisklesid nüüd tulukesed. Neid oli sadu – tegelikult, mõtles Masklin, tundes natuke uhkust, et ta teadis selle sõna tähendust, võib-olla isegi tuhandeid.

      „Kes seda ütles?” küsis ta.

      Asi pudenes Torritil käest ja maandus põrandale. Selle tulukesed sätendasid nagu tuhanded öised maanteed. Noomid silmitsesid seda õudusega.

      „Asi räägibki tõesti…” pomises Masklin. „Heldene aeg!”

      Torrit vehkis palavikuliselt kätega. „Mitte niimoodi! Mitte niimoodi! Kõvasti rääkida see ei tohiks! See pole enne midagi nisukest teinud!”

      „Elektrile lähemale!”

      „Ta tahab elektrit,” märkis Masklin.

      „Mina seda küll ei puuduta!”

      Masklin kehitas õlgu, võttis oda ja lükkas Asja kiiresti üle põranda juhtmete alla.

      „Kuidas ta rääkida saab? Tal pole ju suudki,” imestas Grimma.

      Asi hakkas surisema. Värvilised kujundid vilksasid üle selle pinna nii kiiresti, et Masklini silmad ei jõudnud enam jälgida. Enamik neist kujunditest olid punased.

      Torrit vajus põlvili. „Ta on vihane,” ägas ta. „Me poleks pidanud rotiliha sööma, me poleks pidanud siia tulema, me poleks…”

      Ka Masklin põlvitas maha. Ta katsus eredamaid kohti Asja külgedel, algul ettevaatlikult, tõmmates käe kohe eemale – kuid need ei olnud kuumad.

      Tal oli jälle imelik tunne, nagu tahaks tema pea mõelda teatud kindlaid mõtteid, kuid tal poleks selle jaoks õigeid sõnu.

      „Kui Asi sinuga enne rääkis,” lausus ta aeglaselt, „noh, et sellest, kuidas õigesti elada…”

      Torrit vaatas talle piinatud ilmega otsa.

      „Ta pole kunagi enne rääkinud,” ütles ta.

      „Aga sa ütlesid…”

      „Kunagi ta rääkis, kunagi ta rääkis,” oigas Torrit. „Kui vana Voozel selle minu kätte usaldas, ütles ta, et kunagi Asi rääkis, aga ta ütles, et juba mitusada aastat tagasi ta lihtsalt lõpetas rääkimise.”

      „Mida?” pahvatas Morki-memm. „Kõik need aastad, kallis mees, oled sa seletanud, et Asi räägib seda ja toda ja taevas teab mida.”

      Nüüd nägi Torrit välja nagu lõksuaetud ja väga hirmunud loom.

      „Noh?” küsis vanamutike ähvardavalt.

      „Khem,” tegi Torrit. „Ee… Vana Voozel ütles ikka, et mõtle, mida Asi võiks öelda ja siis ütle seda ise. Et hoia noomid nagu õigel rajal. Aita neil Taevastesse jõuda. Taevastesse jõudmine on väga oluline. Voozel ütles, et Asi aitab sinna saada. See ongi tema juures kõige tähtsam.”

      „Mida?” röögatas Morki-memm.

      „Just täpselt nii ta mulle ütles. Ja see ju toimis.”

      Masklin ei teinud neid kuulmagi. Üle Asja pinna liikusid hüpnootiliste mustritena värvilised jooned. Masklin tundis, et ta peaks aru saama, mida need tähendavad. Ta oli kindel, et midagi need tähendavad.

      Vahel, vanadel headel aegadel,

Скачать книгу