Jantsa kalaraamat - Jaan Tangsoo

Скачать книгу

tiheda põõsa taga aevastama. Või siis kerkib äkitselt otsekui maa alt sinu lähedusest tihedast kõrkjastikust kellegi peanupp ning kui selle peanupu omanikuga kõnelema hakata, tuleb välja, et ta on seal juba hommikust saati kala püüdnud.

      Seda kummalisem on asjaolu, et just taoliste erakute seas on suhteliselt palju neid, kes igapäevaelus viibivad vägagi paljude inimeste keskel. Ju siis on erakud lõputust suhtlemisest nii tööl kui ka kodus ning üleüldse meie igapäevaelu dünaamilisusest sedavõrd küllastunud, et nad ei taha kalal olles kedagi teist nähagi või veel vähem neist kuulda. Neid iseloomustab kas või niisugunegi käitumisnüanss, et kohe püügipaika saabudes lülitavad nad oma mobiiltelefoni välja või ei võta seda kalale üldse kaasagi, et miski nende rahu ei saaks häirida. Kalastamine tähendab nende jaoks täielikku väljalülitumist igapäevaelust.

      Just sellistest meestest ja naistest saavad keskeas või vanaduspäevil küllaltki sügavamõttelised filosoofid. Viibides ihuüksi looduse keskel, on nad leidnud piisavalt aega, et igasuguseid nii iseendasse kui ka maailma puutuvaid probleeme enese jaoks lahti mõtestada, analüüsida, seletada ja defineerida.

      Nende inimeste seos loodusega näib olevat ülimalt tihe, millest annab tunnistust kas või seegi, et nii mõnigi neist kalamees-filosoofidest on avaldanud soovi, et neid pärast surma tuhastataks ning et tuhk mõnel nende üksildasel lemmikkalapüügikohal vette heidetaks. Ning mõnegagi sellest omapärasest inimtüübist on sedasi ka tehtud. Tahaks loota, et ükskord saab niimoodi juhtuma ka nende ridade kirjapanijaga.

      Mis on aga puudutab kalameest-seltskonnalõvi, siis tema on hoopis teistsuguse meelelaadi, käitumiskommete ning harjumustega indiviid. Niisugune inimene ei käi kalal iial üksi. Kui see vahel harva juhtubki, näiteks sellisel moel, et tema kalapüügikaaslased on pidanud ühtäkki mingil põhjusel jõe või järve äärest lahkuma, siis muutub kalastamine seltskonnalõvi jaoks paugupealt tüütuks, igavaks ja vastumeelseks. Kauaks ta sinna üksindusse ei jää.

      Niisugused inimesed vajavad looduses olles ja kalastades seltskonda, ning mida suurem on seltskond, seda parem, sest ainult rahvasumm annab taolistele indiviididele turvatunde, täieliku osasaamisrõõmu kalapüügist ning kõigest sellega seonduvast.

      Nende näol näib olevat pahatihti tegu elus haiget saanud inimestega, kelle hing on haavatud, kes püüavad üksijäämist iseenese ja oma painavate mõtetega igati vältida. Rahvasumm viib mõtted eemale, kas või ajutiseltki. Teisest küljest on need enamasti suhteliselt üksildased inimesed, kes igapäevaelus ja tööalaselt teistega vähe lävivad ning kes siis suure seltskonnaga kalale minnes püüavad vajakajäämisi suhtluses kompenseerida. Nimelt on asjad siin ilmas millegipärast nii, et inimesed pole sageli sellised, nagu nad meile näivad. Kõige marulisem seltskonnalõvi võib olla hingeliselt totaalne üksiklane, aga ka vastupidi.

      Muidugi on nende seas ka lihtsalt sünnipäraselt seltskondlikke tüüpe, kes ei kujuta üldse ettegi, et midagi võiks üksi teha või harrastada.

      See on enam-vähem samasugune lugu nagu ööklubidegagi, mille külastajaiks pole sugugi üksnes tõelised peoloomad, vaid ka üksinduse või oma mõtete eest põgenejad. Tänapäeva maailmas, kus on lausa kujuteldamatult palju igasugu tegevust ning näiliselt ülearugi võimalusi teiste inimestega kontakteeruda ja lävida, pole kõik asjad sugugi nii, nagu nad esmapilgul näivad olevat. See, mida me inimestest näeme, on pealispind. 21. sajandi põhiprobleemiks – vähemalt psühholoogilises mõttes – näib kujunevat totaalne üksindustunne järjest suurema hulga inimeste hinges. Selle üheks väljendiks on ka lugematud öised Interneti jututoad, kus näiliselt aetakse küll täiesti tühja möla ja mõttetut juttu, kuid mis oma olemuselt pole midagi muud kui üksiklaste ahastav karje:

      „Rääkige minuga… Rääkige minuga ükskõik millest, aga tehke seda… Palun…”

      JOKKARID

      Ühest kalalkäivast inimtüübist pole ma veel ridagi kirjutanud. Tõtt-öelda pole ma veel selgusele jõudnud, kuidas niisuguseid inimesi nimetada. Kõige õigem oleks vist nimetada neid jokk-kalameesteks, aga mispärast nimelt, selgub natuke hiljem.

      Selle inimtüübiga on kas otseselt või kaudselt puutunud kokku igaüks, kes armastab veekogude ääres luusida, ning need sõnad ei käi mitte ainult kalameeste kohta. Neid on kahtlemata näinud, kuulnud või siis märganud igaüks, kes vähegi looduses armastab viibida.

      Need inimesed käivad looduses selleks, et seal linnakärast tüdinuna ja tülpinuna pidu panna. Harilikult toimub see hulgakesi koos, sest mis pidu sa üksipäini või kahe-kolmekesi ikka pead? Mis aga puudutab kalapüüki kui meelelahutust, siis see on nende jaoks hoopistükkis teise-, kolmanda- või isegi seitsmendajärguline tegevus. Näiliselt minnakse küll õngitsema ja sinna loomulikult ka jõutakse, aga mis jõe või järve ääres pärast kohalesaabumist toimuma hakkab, seisab tõelisest kalapüügist üpriski kaugel.

      Nagu eespool juba mainitud, käivad säherdused jokk-kalamehed looduses seltskonniti. Vahel on neid platsis terve kari, oma kümmekond. Tavaliselt saabutakse rohelisse mitme autoga, mis kõik on mõistagi rahvast täis. Jokk-kalameeste lemmikkohtadeks on eriti üksildased paigad, kus pääseb oma uhkete masinatega veele võimalikult lähedale – oleks hea, kui paari meetri kaugusele, ning mõistagi ei tohi see koht samas olla liigniiske või mudane, vaid peab olema kuiv. Kui säherdune koht leitud, on esimeseks toiminguks välilaagri püstipanek. Püstitatakse telgid, metsa alt korjatakse rämpsu, seejärel süüdatakse lõke. Iseenesestki mõista, et see kõik käib valju jutu, hõigete ja ajuti lausa röökimise saatel.

      Siiski… ühe asja jätsin märkimata. Nimelt selle, et üheks esimeseks toiminguks, mida taolised jokkarid kohale jõudes iial ei unusta, on automaki põhjakeeramine. Mis kalalkäik ja loodusenautimine see siis olgu, kui taustaks pole üht korralikku tam-tamtammi, mida nad ise tümpsuks hüüavad. Mõnikord on primitiivne tümin nii vali, et seda on kuulda isegi kolme kilomeetri kaugusele. Et nii kõrvulukustava lärmi saatel end üksteisele arusaadavaks teha, tuleb muidugi ka endal hästi kõva häält teha. Kõnelda just nii kõvasti, nagu jumal kellegi häälepaeltele ulatust on andnud.

      Ühe tähtsamast tähtsama ning jokkareid iseloomustava asja unustasin nende muusikalise maitse kirjeldamise tuhinas hoopistükkis ära – niipea kui on kohale jõutud, autodest välja ronitud ja põit kergendatud, võetakse saabumise auks üks korralik naps. Nii-öelda heast meelest, et elusana ja ühes tükis pärale on jõutud ja ka vaikne kohake leitud. Ümberringi ikkagi puhas ja puutumatu loodus. Nina all kalaveed ja nii edasi. Seda kõike silmitsedes lihtsalt ei saa teisiti, kui peab väheke rüüpama.

      Järgmised pudelid avatakse üleüldise vaimustuskisa saatel siis, kui telgid püsti on pandud, lõke süüdatud ja sealsamas lõkke kõrval ka liha, vorstikesi ja šašlõkki grillima hakatud. Muide, pudeleid kõikvõimalike jookidega on sealsamas lõkke ääres terve virn. Mis puudutab aga tagavarajooke, nii-öelda reservi või siis militaarterminoloogiat kasutades teist strateegilist ešeloni, siis need on asetatud jõe või järvekese madalasse kaldavette külma.

      Mõnele lugejale, kes säherduste asjadega eriti kursis ei ole, võib nüüd muidugi tunduda, et nende ridade autor säherduse pudelikogusega liialdab, ent ei. Liialdamist pole siin kusagil. Pigem vastupidi. Asi on tõesti nii! Vast paar kuud tagasi lugesin ühe väikese järvekese ääres säärasest seltskonnast maha jäänud tühjad pudelid ajaviiteks ära ja sain kokku kakskümmend kolm ühikut. Kaheksa viinapudelit, neli viskipudelit, neli konjakipudelit, kaks nii kuradima peene napsi pudelit, et minutaoline diletandinäru ei osanud neile nimegi anda, ning viis klaasist õllepudelit. Lisaks oli seal terve lasu siia-sinna laiali loobitud tühje õllepurke, neid oli aga sedavõrd palju, et nende kokkulugemisega ei hakanud ma oma aega üldse raiskama, sest matemaatika pole iial minu tugevaks küljeks olnud. Mainimata jäävad ka peotuhinas puruks pekstud pudelid.

      Mida lähemale jõuab õhtu ja mida madalamale päike laskub, seda valjemaks laagriplatsilt kostev lärm muutub. Loodusenautimine käib tõusvas joones. Juba on jõutud kogu kaldaäär täis sittuda. Juba on jõutud ajaviiteks mõned tühjad pudelid puruks lüüa ning veel mõned tühjad pudelid ujuvad jõevoolust kantuna allavett. Mõistagi on selleks ajaks juba palju põnevat sündinud. Kellel on nägu sisse löödud,

Скачать книгу