ТОП просматриваемых книг сайта:
Täheselge, lumivalge. Joel Haahtela
Читать онлайн.Название Täheselge, lumivalge
Год выпуска 2014
isbn 9789949538157
Автор произведения Joel Haahtela
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Räästa alla on ilmunud linnupesa, kuidas ma seda enne ei ole märganud? Pean ettevaatlikult akent paotama, et ma teda ei häiriks. See on vist pääsuke. Vaatame teineteist, kuni lind lendu tõuseb ja taevasse kaob. Võib-olla toob see õnne. Võib-olla pahade inimeste räästa alla pääsuksed pesa ei ehita. Nüüd vilistab teekann.
Unetu öö ja kogu päeva joobnud, säärane vatine ja irdne olemine. Hommikul tuli trepi peal vastu madame Bouchard’i tütar, ämber käe otsas, ja oli ehmatusest otsekui poolsurnud. Minu juures ei olnud midagi hirmuäratavat, kuigi vaevalt ta mind kartis. Ta kartis, sest oli sündinud kartma. Mul tuli peaaegu tunne, et tolle armetu inimolendi elu oli lõppenud juba kaua aega enne tema sündi. Otsekui oleks tüdruk saanud kutse maailma täiesti valel ajal ja valesse kohta.
Pakkusin ennast appi ämbrit tassima, kuna ämber nägi väga raske välja, vett loksus juba põrandale. Aga tüdruk pigistas ämbrisanga kõvasti pihku, valgete ja kivistunud sõrmede vahele. Ja mida kauem ma temaga seal seisin, seda raskemaks ämber läks. Veel praegu, kui ma siin istun ja kirjutan, tunnen käe otsas ämbri raskust, ehkki ma seda sõrmegagi ei puutunud.
Und ei ole. Juba teist ööd järjest laman ärkvel, nagistan koikut. Väljas sajab vaiksel robinal, on juba maikuu. Aga hing on rahutu, see rapsib ja kõrbeb, ei leia suunda, kuhu minna. Nagu oleksin talveunest ärganud ja majalt oleks katus minema lennanud. Piisku kukub mu näole, ent pilvede vahelt paistab selge öötaevas.
Goupili maalid ei anna rahu. Mis neis on, mis haige lumm? Alguses tundus, et nad kõik eksivad, ja järsku, et tegelikult eksin hoopis mina, et olen kobanud nagu pime. Maailm kihutab otsekui tuulispask ja saab edumaa, see on juba kaugele jõudnud. Peaksin sellest kinni krahmama ja korralikult pihku suruma. Kui umbne kõik on ja kui vanad on mu omad mõtted, aastatuhandeid vanad.
Inimene ei tohi nõndaviisi pöörelda, nagu tuulelipp. Ma ei tea enam, kes ma olen või mis, aga kas ma olen seda üldse kunagi teadnud? Kas sa naerad minu üle ja pead mind lapsikuks? Olen ärkvel, kirjutan ja vaatan aknast välja. Siin-seal vilgub valgus, seesugune soe valgus, mis toob meelde kaupluste tagaruumid ja sealsed kodused hetked, perekonna õhtulauas pärast pikka päeva, poeriiulite tolmuse hämaruse. Miks ma kõlupea hakkasin galeristi ees suurustama, et meie kandis püütakse leida seda, mis on tõeline? Nüüd see sõna närib mind, hõõrub nagu kivi kingas.
Puu õitseb korra aastas, ja tagasipöördumist ei ole. Olen sunnitud galeriisse tagasi minema, muidu ma rahu ei saa. Aga järgmisel hetkel mõtlen, et ma ei lähe. Lõin akna lahti, et ehk on kergem hingata, et tuul puhuks mu tuppa. Pääsukese pesa on alla kukkunud, ei pidanud seal praos vastu. Sina saad aru ja näed kindlasti sedasama. Kõnnime külg külje kõrval, aga sa ei pea mind ju hulluks.
Kontoris möödus päev oma mõtetes ja lõpuks hakkas Demarche mu kõrval huvi tundma, mis on viga, kas mind vaevab koduigatsus või vaevlen ma armupiinades. Ta teatas, et niisugustest muredest saame lihtsalt jagu ja me läheme õhtul välja, tantsima. Ja see tants ei ole mõni kotiljon, vaid hoopis midagi muud.
Ka maailmanäitus avatakse homme Champ-de-Marsil ja terve linn mühab sellest. Räägitakse, et näitusele on ehitatud raudtee, mida mööda külalisi ühest paviljonist teise veetakse. Ja milliseid külalisi! Iga vagun pakub uue portsu heldeid neide, kes on saabunud üle maailma seiklusi otsima, just meiesugustele õnnetutele meestele rõõmu pakkuma.
On roose, mis hakkavad lõhnama alles õhtul, teatas Demarche. Mina olin tema jutu järgi hommikuinimene ja liiga tõsine, sérieux, ja see ei ole inimesele hea. Peab oskama elada ja nautida, lindu lennult püüda. Lisaks käisin ma liiga korralikult riides, viksisin kingi mõttetult sageli ja olin ka muidu liiga pedantne. Mulle on vaja rohkem päikest näkku ja tuld hänna alla.
Trop sérieux et amoureux, armunud, aga riideharjasse, see ei kõlba kuskile, pilkas Demarche edasi. Ümberringi kõik naersid, tossutasid sigarette ja toksisid oma aparaate. Monsieur Berger juhtus läheduses olema ja paistis Demarche’iga sama meelt olevat, kuidagi rahulolematu sellega, milline ma olin. Mulle tundus, et ta pidas mind veidi imelikuks, kuigi oma tööga sain ma hakkama.
Ent Demarche’i-sugustele on kõik lihtne ja kerge, nagu õlakehitus. Kui ainult ei juhtu eksikombel kuhugi takerduma, ja liikumissuund tuleb hoida muutumatu. Mitte miski ei ahista meelt ja mälestustele on jäetud pisitilluke ruum, aga ka selle võib soovi korral sulgeda. Mõttes kangastuvad juba järgmised lõbustused, ja jalg astub sinnapoole niisama rõõmsalt kui Napoleon Moskva poole.
Aga mida ta päriselt minust teadis, mitte midagi, mitte keegi ei tea. Vastasin Demarche’i tantsuõhtu kutsele ebamäärase pominaga, ja kui hiljem õhtupoolikul inimesed kontorist välja tänavale valgusid, kasutasin sagina ära ja lipsasin nurga taha, tõttasin pooljoostes Goupili galerii poole.
Varga kombel hiilisin trepist üles galerii vahekorrusele. Kuigi vahest ma siiski polnud varas, vaid vastupidi, minult oli varastatud: oli võetud kindlus selle kohta, kuidas asjad on ja mispidi maailm peab olema. Ja kui ma esimesel korral olin näinud neis impressionistides ainult andetust ja vaimset lõtvust, siis nüüd tundus mulle, nagu oleksin avanud oma elu esimese raamatu, lausunud esimesed sõnad.
Aga oota üks hetk, las ma seletan! Sa mäletad kindlasti, kuidas me neid igavesi modellivisandeid tegime. Kas eesmärk ei olnudki kõik värvid tappa? Kui vastu tuli sinine, siis pidi selle ära rikkuma, segades hulka ookrit, rohelise puhul aga alustati mõrva kaadmiumkollasega. Otsekui oleks värvides olnud midagi hirmuäratavat, mingi saladus, mida tuli varjata.
Õpetajad nimetasid mõrvamist kultiveerituseks ja traditsiooniks, aga minu arust oli see argus. Hullud või mitte, aga need prantslased vähemalt ei karda. Näiteks Cézanne teeb ennast naerualuseks, ja kuigi maal ei ole minu arust veelgi hea, isegi mitte kõlblik, ta vähemalt üritab midagi.
Aga mitte kunagi ei ole suvi mõjunud nii suvena kui nendel maalidel, ega lumi lumena. Päike särab läbi lõuendi ja seda on nahal tunda. Tuppa hõljub lumesadu. Valesti maalitud ja ometi tõelisem. Tõeline ja samal ajal kuidagi mittemateriaalne. Kui piima lauale kallata, siis näeme selle valevust. Ja ometi teame, et seal veereb vaid hunnik aatomeid.
Tagaruumi uks oli lahti ja galerist istus laua taga. Kui ma mööda läksin, vaatas ta minu poole ja kirjutas edasi. Kindlasti ta teadis, et ma tagasi tulen. Targa moega mees ja nii heasoovlik pilk. Nagu oleks ta näinud midagi, mida teised ei näe, ka see pani mind mõtlema. Oleksin tahtnud temaga rääkida ja teada saada, mida ta kõige selle kohta arvab, tema seletusi kuulda. Võib-olla oleks ta osanud mulle öelda, mida ma peaksin tegema ja kuhu minema, oleks näidanud kätte õige suuna.
Luugile riiv ette ja olen jälle üksi. On vaikne nagu katakombis, välja arvatud see paberikrabin, kui ma kirjutan. Ööriided on voodi peal valmis ja leek võbeleb akna ees, teekannu käepidemele on laskunud koiliblikas. Kas ma tohin tunda ja elada, olemas olla?
Märkan, et olen kirjeldanud sulle oma pööningukonkut nii, nagu oleks see õhus hõljuv kajut, mis kiigub ulgumerel. Või õhupall, köit pidi kinni madame Bouchard’i jala küljes. Aga luugist pääseb redelit mööda alla trepikotta ja trepist alla õigele tänavale, sellest ei ole ma midagi kirjutanud. Muidugi ei taha ma, et sa ära eksiksid …
Tänav tõuseb järsult, või laskub, sõltub sellest, kus seista. See on kitsas ja munakividega kaetud. All Boulevard de Clichy nurgal on populaarne kohvik, kus kvartali elanikud käivad doominot mängimas ja oma erimeelsusi lahkamas. Üleval tuleb vastu käänuline Rue Véron.
Maja siseõuel ripuvad pesunöörid ja keldris on söetagavara, müüri peal kasvab ronitaim. Tänava pool on rätsepaäri, kus elutseb itaallane nimega Lotti. Mees ei ole rikas, aga on siiski tõeline vaatamisväärsus. Kaelusest pressib välja siidisall, mille värv vaheldub alatasa: kiiskav aniliinpunane, erekollane