LITMIR.BIZ

Скачать книгу

magab, kergitas patja ja torkas raha sinna alla.

      Siis pidi Madeleine raha välja teenima ja ta mõistis, et hambahaldjas ei ole muinasjututegelane, vaid lihtsalt üks mees, kes ostab piimahambaid.

      Kronobergi kvartal

      Jeanette paneb laualambi põlema ja laotab pildid enese ette laiali.

      Hannah Östlundi põlenud ja kokkuvajunud nägu. Vaid väheke aega tagasi Jeanette’i jaoks täiesti tundmatu inimene, aga nüüd üks peamisi kahtlusaluseid seoses mitme mõrvaga. Mitte miski siin elus ei ole see, millena välja paistab, mõtleb Jeanette. Nii palju on sellist, mis on midagi hoopis muud.

      Järgmine pilt, Jessica Friberg, Hannah’ sõbranna. Samamoodi tundmatuseni põlenud.

      Folie à deux. Kahe isiku ühine hullumeelsus. Kaks inimest, kes jagasid samu luulusid ja jälitusmaaniat, samu hallutsinatsioone ja sama meelesõgedust.

      Üldiselt on haige ainult üks inimene, kes valitseb siis oma sugulase või parima sõbra üle.

      Kumb naistest oli juhtiv pool? mõtleb Jeanette. Kas sel on üldse mingit tähtsust? Tema on politseinik ja kogub fakte, mitte ei oleta midagi põhjuse ja mõju kohta. Hetkel on need naised mineviku kaja, mis varsti kustub, kaob, ja jäävad ainult kehad.

      Jeanette tõstab toru hargilt ja valib prokuröri numbri. Nagu ikka, võtab Kenneth von Kwistil aega, et läbiotsimisorder välja anda, kuigi sel puhul pole muud keerulisemat vaja teha kui ühele paberile allkiri anda.

      Jeanette’il on raske varjata põlgust prokuröri oskamatuse pärast ja võib-olla pani mees seda tähele, sest vastused on kahesilbilised ja hääletoon ükskõikne.

      Siiski lubab prokurör, et Jeanette saab läbiotsimisorderi tunni jooksul, ja kui nad kõne lõpetavad, siis mõtleb Jeanette, kuidas von Kwist suudab end hommikuti üldse tööle ajada.

      Enne kui Jeanette Hurtigi juurde läheb, et teda enne naiste elamiste läbiotsimist asjaga kurssi viia, heidab ta pilgu Åhlundi kabinetti.

      Tal on Åhlundile ja assistent Schwarzile ülesanne, millega nad päeva jooksul tegelema peavad.

      Advokaat Viggo Dürer, mõtleb Jeanette. Tema kohta peab rohkem teada saama.

      Dürer ei ole ainult kahe surnud mehe, pedofiilide Karl Lundströmi ja Per-Ola Silfverbergi advokaat, vaid ka nende hea sõber.

      Jeanette teab, et keegi kandis Annette Lundströmi kontole pool miljonit krooni, ja ta mõistab, et tegemist on altkäemaksuga, ehkki nad ei ole veel jälile jõudnud, milliselt kontolt raha tuli. Lisaks rääkis Sofia, et Ulrika Wendinil oli sularaha laialt käes, ja vihjas, et selle taga võib olla Dürer. Ja tütar Linneale kirjutatud kirjades räägib Karl Lundström advokaadist kui potentsiaalsest pedofiilist, mida kinnitavad ka joonistused, mida Linnea tegi lapsena.

      Midagi konkreetset Jeanette’il Viggo Düreri vastu veel ei ole, aga lõhnab päris pahasti, ja oleks huvitav kuulda, mis advokaadil öelda on. Kui nad ainult teaksid, kust teda leida.

      Klara järv

      Prokurör Kenneth von Kwist ei tunne end hästi.

      Üks asi on maohaavad, hoopis teine aga tunne, et varsti lendab kõik kuradile. Sealjuures on võimendumas spiraalefekt, mida saab pidurdada ainult ravimitega.

      Pärast Jeanette Kihlbergi telefonikõnet läheb prokurör WC-sse, loputab nägu külma veega ja nööbib ülikonnapüksid lahti.

      Enesevalitsuse kiire taastamise saladuse nimi on Diazepam Desitin, rahusti. Päraku kaudu manustamise ebamugavuse kaalub üles saabuv rahutunne ja Kenneth von Kwist tänab oma eraarsti, kes helde retsepti kiiresti väljastas. Lisaks tuleb arsti soovitusel võtta kolm korda päevas klaas viskit, et ravimi rahustavat mõju tugevdada.

      Kirjutuslaua taha naastes on prokurör otsustanud, et üks asi korraga, ja esimeses järjekorras tuleb ta Jeanette Kihlbergile vastu ning annab talle läbiotsimisorderi Hannah Östlundi ja Jessica Fribergi juures. Kümme minutit arvutis, dokument valmis ja skannituna meiliga politseimajja saadetud.

      Tema hirmul pole Hannah Östlundi ja Jessica Fribergiga mingit pistmist.

      Ta kardab, et asjad väljuvad täielikult tema kontrolli alt. Ta nõjatub tooli seljatoele, et veel kord järele mõelda.

      Ta teab, et advokaat Viggo Dürer maksis Annette Lundströmile ja Ulrika Wendinile, ja sama hästi on ta kursis, et mõte tuli temalt endalt.

      See ei ole muidugi hea ega tohi mingil juhul välja tulla.

      Üks võimalus on proovida veel kord Jeanette Kihlbergi ära osta, et ennast paremas valguses näidata. Ainuke mure on see, et tal pole talle mingit teavet edastada peale selle, mis mitte mingil juhul Jeanette Kihlbergi kõrvu ei tohi ulatuda.

      Rohi hakkab mõjuma ja prokurör tunnistab endale samal ajal, et ta ei ole päris täpselt kursis, mis asju Viggo Dürer, Karl Lundström ja endine politseiülem Gert Berglind koos ajasid. Aga nii palju ta nende tegemistest aastate jooksul ikka teab, et kui ta sellest räägiks, siis tooks see kindlasti kaasa Düreri lõpliku langemise.

      Taolise tegevuse välistab aga asjaolu, et sel juhul kistaks ka ta ise juhtumisse, ning maandumine oleks talle peaaegu sama hävitav kui Dürerile. Ta oleks sõna otseses mõttes purustatud. Alandatud ja ametiliidust välja arvatud. Töötu ja rahatu.

      Kui ta Dürerile, Berglindile või Lundströmile teeneid osutas, siis tuli tasu kiiresti, enamasti mustalt, aga mõnikord ka teistmoodi. Viimati, kui ta Dürerit kompromiteerivad dokumendid kõrvaldas, anti talle nõu oma aktsiaportfell ümber korraldada, ainult paar päeva hiljem saabus pangakrahh ja tema vanad aktsiad oleksid muutunud väärtusetuks. Ja kõik need aastate jooksul antud traavivõistluste vihjed. Ta arvutab vaikselt sõrmedel, siis loobub ja mõistab, et ta on olnud osa tasustamissüsteemist, mis on palju laialdasem ja ulatub arvatavasti kõrgematesse võimukoridoridesse, kui ta kunagi oleks osanud arvata.

      Ravim teeb Kenneth von Kwisti rahulikuks ja ta suudab mõelda ratsionaalsemalt, aga see ei anna talle ühtegi ideed, kuidas lahendada oma probleemi. Niisiis otsustab ta, et lükkab selle veel natuke edasi, ootab ära, mis toimuma hakkab, ja samal ajal katsub hästi läbi saada kõigi asjasse segatutega, nii Düreri kui ka Kihlbergiga.

      See passiivne, järeleandlik suhtumine saab prokurörile varsti saatuslikuks. Kahel toolil ei ole võimalik korraga istuda.

      Eikuskil

      Ärgates ei tunne Ulrika Wendin esmalt midagi, aga varsti uhab temast üle valulaine. Nägu tuksub, nina valutab ja suus on veremaitse.

      On kottpime ja Ulrikal pole aimugi, kus ta viibib.

      Ta mäletab, et tuli koju oma korterisse Hammarbyhöjdenil ja seal oli Viggo Dürer koos mingi tundmatu mehega. Dürer lõi teda ja ta minestas. Aga kui kaua ta meelemärkuseta oli?

      Ulrika Wendin vannub ennast, et Dürerilt, värdjas Karl Lundströmi taani advokaadilt raha vastu võttis. Viiskümmend tuhat, mille ta vähem kui nädalaga hakkama pani.

      Advokaat pidi aru saama, et hoolimata rahast ja nende kokkuleppest rääkis Ulrika kõik ära. Aga Dürerit see ju ei puudutanud ja avaldus politseisse ei viinud kuhugi. Keegi ei uskunud teda. Advokaat Viggo Dürer teab ju seda kõike.

      Nii et miks põrgu päralt ma siin laman? mõtleb Ulrika.

      Tema nägu on kangestunud ja suu ümbert kisub. Ta on alasti ja lamab selili ning ei saa end liigutada, sest käed on selja taha kinni teibitud.

      Mõlemal pool on kare puitsein ja kui ta üritab end üles ajada, siis takistavad teda põlvede ja rinna kohale asetatud raudtorud.

      See, mida ta alguses pidas näol kuivanud ja hangunud vereks, osutub peagi üle suu tõmmatud teibiks. Selja all on märg, nii et ta oletab, et on pissinud.

      Ma olen elavalt maetud, mõtleb ta. Õhk on kuiv ja lämmatavalt palav ning haiseb nagu maakeldris. Süda taob kõvasti ja soontes pulbitseb veri.

      Paanika kasvab ja ta hakkab õhku ahmima. Ta ei tea, kust tema karjed tulevad, aga ta teab, et need on olemas, ehkki ta neid ei kuule.

      Nagu

Скачать книгу