Aja jälg kivis. Madalmaad - Helgi Erilaid

Скачать книгу

väga jõukad ja rikas linnakodanlus soovis, et rohkete kaunistustega esindushooned paiga jõukust väljendaksid. Niisiis kujutab Jacob van Thieneni loodud Brüsseli raekoda Grote Markti ääres enesest Euroopa keskaegse ilmaliku arhitektuuri tõeliselt elegantset ja detailiderohket meistritööd. See on gootika – teravkaared, roidvõlvid, tugipiilarid, tugikaared, kõrged saledad ja teravad kivipitsilised tornid.

      Sellise vägeva hoone ehitamine võttis aega. Jacob van Thienen sai 1420. aastaks valmis vaid hoone vanema osa, praeguse idatiiva ning väikese kellatorni. Kui aga varem vaid ülikutest koosnenud linnavalitsusse hakkasid kuuluma ka käsitöögildide esindajad, tõmmati raekoja ehitamise plaane ilmselt koomale. Alles 1444. aastal pani teise tiiva nurgakivi paika ei keegi muu kui tollal 11-aastane Charles Südi ise. Samal aastal hakati ehitama ka raekoja uut, 96 meetri kõrgust kellatorni. Selle plaanid tegi Philippe Hea õuearhitekt, ehitusmeister Jan van Ruysbroek ning 1455. aastal tõusis raekoja fassaadi keskosast kõrgusse terav ja sale torn, mitu korrust teravkaarelisi gooti aknaid ülestikku, hulk kivipitsilisi ornamente nende kõrval ja kohal. Suure kellatorni tipus seisab viie meetri kõrgune Brüsseli linna kaitsja, kuldne peaingel Miikael, kes on just tapnud kas lohe või saatana.

      Linnaisade omavalitsuse ja eriõiguste ülev sümbol raekoda, Stadhuis, on Brüsseli Grote Markti uhkeim ehitis. Kuid selle fassaadil ilmnes pärast hoone valmimist üks päris ootamatu asi. Torn ja hoone esikülje kaarestik ei olnud täpselt kohakuti. Dramaatilise legendi järgi hüpanud ehitusmeister pärast sellise vea avastamist meeleheitel tornist alla. Asjatundjate meelest oli aga raekojahoone väikese ebasümmeetria põhjuseks hoopis liiga pikaks veninud ehitusprotsess, meistril polnud siin mingit süüd.

      Brüsseli raekojahoone fassaad on tõeliselt suursugune – põhikorruse pikk vägev sammaskäik, selle kohal kaks rida kõrgeid teravkaarelisi hiigelaknaid, nende vahel uskumatu hulk pühakute ja Brüsseli aadlike raidkujusid, suur gooti tornikeste, ärkliakende ja balustraadidega viilkatus, kõige kohal aga uhke kellatorn.

      Väljaku teises servas, raekoja vastas, seisis kunagi Burgundia hertsogite palee, mis muutus siis, kui hertsogiriik Habsburgide valitsuse alla langes, kuninga, õieti küll keisri majaks. Seda hoonet on edaspidi kutsutud Maison du Roi ja seegi hoone sai 16. sajandil sobivalt suursuguse hilisgooti välimuse. Turuplatsil, kahe võimuhoone vahel, kaubeldi pikkade sajandite jooksul Inglise villa, Prantsuse veini ja Saksa õllega.

      Väljaku lühemas ääres seisvad hooned olid algul puust, kuid sajandite jooksul tekkisid ka siia kaunilt ehitud esinduslikud kivimajad. Selle eest kandsid hoolt majade valdajad – Brüsseli meistrite gildid. Raekoja kõrval oli lihunike gildi maja, millele oli antud poeetiline nimi Luik. Siinsamas seisis ka õllepruulijate gild Kuldne Puu. Väljaku servas oli oma peamaja veel möldritel, puuseppadel, lodjavedajatel, pagaritel ja küünlavalajatel. Gildid meenutasid linnaisadele ja hertsogitele, et võim ja vara pole selles linnas üksnes nende päralt.

      Majade vahele jääv nelinurkne hiigelväljak polnud kaugeltki ainult turg, sellest sai aegade jooksul kogu linnaelu keskus. Siin peeti rahvakoosolekuid, siin hukati surmamõistetuid ning siin võeti pidulikult vastu linna tähtsaid külalisi. Endist turuplatsi ümbritsevate tänavate nimed meenutavad tänaseni linna pikka ajalugu, need on nimelt võid, juustu, heeringat, kivisütt ja muud eluks vajalikku müünud kaupmeeste vanade ning kuulsate dünastiate nimed. Grote Markt ja selle kaubanduslik ümbrus elasid hästi kuni aastani 1695.

      Häving

      Villeroy hertsog François de Neufville, kelle isa oli Prantsusmaa noore kuninga Louis XIV koduõpetaja, kasvas koos Louis’ga üles ning kuulus kuninga lähedaste sõprade ringi. Kõrgemas seltskonnas liikuv võluv ja galantne François tahtis sõjaväelist karjääri teha, mis tal tänu kuninga sõprusele ka õnnestus.

      1693. aastal sai ilma märkimisväärsete sõjaliste saavutusteta Villeroy hertsogist Prantsusmaa marssal. 13. augustil 1695 alustas 70 000 meheline Prantsuse armee marssal François de Neufville’i juhtimisel ja kuningas Louis XIV käsul Brüsseli hävitamist. Päikesekuningas tahtis oma territooriume laiendada, kuid mitte ainult seda. Ajaloolaste väidetel pidi selline tegevus olema survevahend ja siinkohal tuleks korraks meenutada ajaloolist Suurt Liitu.

      Suurde Liitu kuulus erinevatel aegadel terve rida Euroopa riike, kes olid moodustanud Augsburgi Liiga, et Reini jõe ääres paiknevat Saksa vürstkonda tugevate Prantsuse vägede eest kaitsta. Suure Liidu sõda Prantsusmaaga polnud 1695. aasta Brüsseli tulistamise ajal veel alanudki, Brüsseli hävitamine pidigi olema vaid survevahend, et Augsburgi Liiga oma väed praeguses Lõuna-Belgias asuva ning prantslaste võimu all oleva Namuri alt ära viiks. Ajaloolaste väiteil oli tegemist täiesti arutu ja mõttetu rünnakuga, mille eest vastutas toosama marssal Villeroy. Prantslased tulistasid suurtükkidest ja mortiiridest kaitsetut Brüsselit, kogu linnas süttisid tulekahjud ning Grote Marktist ja selle ümbrusest jäid järele vaid varemed. Raekojahoone kivine karkass jäi ikkagi püsti, kuigi just see olnud suurtükitule peamine objekt. Kogu raekoja stiilne sisustus, väärtuslikud vanad käsikirjad ja kunstikollektsioonid hävisid. Nii et kõik kaunite ja ehtsatena tunduvad ajaloolised ehitised, mis Brüsseli Grote Markti ümbritsevad, ei ole pärit Burgundia õitsenguaegadest, need ehitati uuesti üles 18. sajandi alguses.

      Grote Markti taastamine pärast sellist mõttetut hävitustööd võttis pikki aastaid ja selle töö tegid ära Brüsseli kaupmeeste ning käsitöömeistrite gildid. Taas üles ehitatud Grote Markt sai kaunis ja harmooniline. Ka raekojahoone taastamine läks päris ladusalt, kuigi see oli ülikeeruline töö. Uus hoone tuli ju ehitada täpselt samasugune nagu Jacob van Thieneni kavandatud ehitis kunagi oli olnud. Raekoja tagakülg sai kaks uut tiiba, mistõttu tekkis kaunis nelinurkne siseõu. Gooti stiilis sisekujunduse täielik taastamine võttis aga isegi rohkem kui 100 aastat, sest tuli uuendada kõik kaunid ajaloolised gobeläänid, maalid, skulptuurid ja mööbel.

      Võttis aega mis võttis, Brüsseli Grote Markt sai oma endise hiilguse tagasi ning seisis vanalinna südames sama uhkena kui noil aegadel, mil seda oli imetlenud Hispaania kuninga Felipe II tütar ertshertsoginna Isabella, kes kirjutas 1599. aasta sügisel: „Ma pole iial näinud midagi nii kaunist ja elegantset kui see linnaväljak, kus raekoja torn taeva poole kõrgub.“ Ka kirjanikud Victor Hugo ja Baudelaire pole Grote Markti kiitmisega kitsid olnud.

      Turg, tantsupõrand ja hukkamisplats

      Mida kõike see väljak küll näinud on!

      5. juunil 1568 hukati siin kuningapalee ees kaks aadlimeest. Madalmaades valitses noil aegadel Hispaania kuningas, kolm Brüsseli aadlikku otsustasid aga, et nende kodumaale pole vaja Hispaania võõraid seadusi ja Hispaania kohutavat inkvisitsiooni. Selline vastuhakk ei saanud karistamata jääda. Krahvid Hoorn ja Egmont mõisteti reetmise eest surma ning Grote Marktil, kuningapalee ette ehitatud tapalaval, löödi nende pead maha. Kolmanda vastuhakkaja, Oranje hertsogi pea jäi siiski alles, ju siis ei peetud tema süütegu nii suureks.

      Grote Markt on näinud hukkamisi, rahvapidusid, triumfe ja hävitustööd. Ja Belgia revolutsiooni veriseid sündmusi, mis viisid iseseisva ja neutraalse riigi rajamiseni 1831. aasta lõpul. Õige lühidalt – 1830. aastal olid olemas Madalmaade kuningriik ja Hollandi hegemoonia, eelistati prantsuse keelt kõnelevaid elanikke. Prantsuse keel kehtestatigi ametlikuks keeleks, flaami ja vallooni keel olid koolides keelatud.

      Siis jõudis kätte üks õhtu ooperis.

      25. augustil 1830 mängiti Brüsseli Monnaie teatris Daniel Auberi sentimentaalset ja patriootilist ooperit „La Muette de Portici“, mis jutustas sellest, kuidas Napoli elanikud 17. sajandil Hispaania ülemvõimu vastu välja astusid. Kaunis duett „Püha isamaa-armastus“ sai sädemeks, millest lahvatas Belgia revolutsiooni leek. Pärast etendust ümbritses patriootilisi üleskutseid hüüdev rahvas valitsushooneid. Madalmaade monarhiat esindas tollal Brüsselis lahke, sõbralik ja mõõdukate vaadetega kroonprints Willem. Tema ja tema nõuandjad leidsid, et Madalmaad tuleks administratiivselt kaheks jaotada ja olekski kriis lahendatud. Kroonprintsi isa kuningas Willem I oli aga kindlalt selle vastu. Septembris 1830 kestsid Brüsselis kolm päeva verised tänavalahingud, kuid oktoobris võttis Belgia vastu oma iseseisvusdeklaratsiooni ja Londonis peetud konverents kuulutas, et Madalmaade kuningriik on ajalugu ning Belgia on nüüdsest iseseisev riik.

      Belgias

Скачать книгу