Hüpnotisöör - Lars Kepler

Скачать книгу

ootab mõned sekundid, lõpetab seejärel irooniliselt kõne havai tervitusega “aloha” ning sulgeb klapi, et järgneda Erikule.

      Too on jõudnud heledapäise mehe juurde. Kohviautomaat suhiseb ja pahiseb.

      “Võta kohvi,” lausub mees, püüdes kohvitopsi Erikule pihku suruda.

      “Tänan, ei.”

      Mees maitseb kohvi ja naeratab, nii et lohukesed põskedes nähtavale ilmuvad.

      “Hää!” ütleb ta ning katsub taas topsi Erikule sokutada.

      “Ma ei taha.”

      Mees joob veel paar lonksu, samal ajal Erikut silmitsedes.

      “Kas ma võiksin su mobiili laenata?” küsib ta äkki. “Kui sobib. Ma unustasin enda oma autosse.”

      “Ja nüüd tahad minu mobiili laenata?” kordab Erik jäigalt.

      Heledapäine mees noogutab ja vaatab talle otsa kahvatuil silmil, mis on hallid nagu poleeritud graniit.

      “Sa võid uuesti minu oma võtta,” ütleb Daniella.

      “Tänan.”

      “Pole tänu väärt.”

      Heledapäine mees võtab talle ulatatud telefoni, silmitseb seda ja kohtab Daniella pilku.

      “Ma luban, et saad selle tagasi,” ütleb ta.

      “Seda kasutadki nii ehk naa ainult sina,” naljatab Daniella.

      Mees kõnnib naerdes eemale.

      “See peab ikka su mees olema,” arvab Erik.

      Daniella raputab pead ja näeb korraga väga väsinud välja. Ta on silmi hõõrunud ja hõbehalli silmapliiatsi põsele laiali ajanud.

      “Kas vaatan patsiendi üle?” küsib Erik.

      “Lase käia,” noogutab Daniella.

      “Kui ma juba niikuinii siin olen,” kiirustab Erik lisama.

      “Erik, ma kuulaksin sinu seisukohta väga hea meelega, ma tunnen ennast ebakindlalt.”

      Daniella avab vaikselt raske ukse ja Erik järgneb talle otse operatsioonisaali kõrval asuvasse sooja palatisse. Voodis lamab kõhn poisike. Kaks medõde seovad tema haavu ümber. Kogu ta keha katavad sajad õmblused ja torkehaavad. Neid on jalataldadel, rinnal ja kõhul, kuklal, keset pealage, näol, kätel.

      Poisi pulss on nõrk, kuid väga kiire. Huuled on hallid nagu alumiinium, ta higistab, silmad kõvasti kinni pigistatud. Nina paistab olevat puru. Verevalum laiub naha all tumeda pilvena, saades alguse kaelast ja valgudes alla üle rinna.

      Erik märkab, et poisi nägu on vaatamata vigastustele väga ilus.

      Daniella annab poolihääli aru asjade seisust, kuidas poisi näitajad on kõikunud, kuid vakatab korraga koputuse peale. Taas too heledapäine mees, kes lehvitab neile läbi ukse klaasruudu.

      Erik ja Daniella vaatavad teineteisele otsa ja lahkuvad läbivaatustoast. Heledapäine mees seisab jälle suhiseva kohvimasina juures.

      “Üks suur cappuccino,” ütleb ta Erikule. “Sul võib seda vaja minna, kui kohtud poisi leidnud politseinikuga.”

      Alles nüüd mõistab Erik, et heledapäine mees on sama kriminaalkomissar, kes ta vähem kui tunnikese eest üles äratas. Mehe soomepärane hääldus ei hakanud ennist telefonitsi nii kõrva või oli Erik selle märkamiseks lihtsalt liiga väsinud.

      “Miks ma peaksin tahtma kohata poisi leidnud politseinikku?” pärib Erik.

      “Selleks et aru saada, miks ma pean üle kuulama…”

      Joona vakatab Daniella telefoni helina peale. Ta õngitseb selle pintsakutaskust välja, jätab tähelepanuta naise väljasirutatud käe ja kiikab kiiruga numbrinäitu.

      “See on ilmselt mulle,” kohmab Joona kõnet vastu võttes “Jah… Ei, ma tahan teda siin näha. Okei, aga sitta sellest.”

      Komissar naeratab, kuulates telefonis kolleegi vastuväiteid.

      “Aga tead, mis värk on või,” ütleb Joona.

      Teine karjub midagi vastuseks.

      “Ma teen seda nii, nagu mulle meeldib,” ütleb Joona rahulikul toonil ja lõpetab seejärel kõne.

      Ta ulatab telefoni tasaste tänusõnadega Daniellale tagasi.

      “Ma pean patsiendi üle kuulama,” selgitab ta tõsiselt.

      “Kahju küll,” kostab Erik, “aga minu seisukoht ühtib doktor Richardsi omaga.”

      “Millal poiss minuga rääkida tohib?” küsib Joona.

      “Mitte senikaua, kuni ta šokis on.”

      “Ma teadsin, et sa niimoodi vastad,” nendib Joona tasa.

      “Seisukord on endiselt väga kriitiline,” selgitab Daniella. “Kopsukelme on kahjustatud, peensool ja maks ja…”

      Siseneb mees räpases politseivormis, pilk rahutult ekslemas. Joona viipab, astub ta juurde ja surub kätt, öeldes midagi poolihääli, mispeale politseinik tõmbab kämblaga üle suu ja jääb arste silmitsema. Kriminaalkomissar kordab politseinikule, et kõik on korras, neil on vaja olukorrast ülevaade saada ja et see võiks olla neile suureks abiks.

      “Noh, tähendab,” lausub politseinik tasakesi köhatades. “Meile tuleb raadio teel teade, et koristaja on leidnud Tumba spordiplatsi tualetist mingi surnud tüübi. Meie istume juba Huddingevägenil autos ja meil pole muud, kui ainult keerata Dalavägenile ja sealt mere poole. Jan, mu kolleeg, läheb sisse, mina räägin samal ajal koristajaga. Algul me mõtlesime, et tegemist on üledoosiga, aga varsti saab selgeks, et tegu on ikkagi millegi muuga. Jan tuleb riietusruumist välja, näost täiesti valge, ja ei taha mind nagu sissegi lasta. Ütleb kolm korda, et kuradi suur lasu verd on, ja istub aga joonelt trepile maha ja…”

      Politseinik jääb vait, istub toolile ja jääb enda ette jõllitama, suu pooleldi ammuli.

      “Kas sa jätkaksid?” küsib Joona.

      “Jah… noh, kiirabi tuleb kohale, surnu isik tuvastatakse ja mina saan ülesandeks sugulastega rääkida. Meil on väike personalinappus, nii et pean sõitma üksi. Sest mu ülemus ütleb umbes nii, et tema ei taha Jani selles seisundis minema lasta, no ja sellest võib ju arugi saada.”

      Erik vaatab kella.

      “Sul on aega kuulata küll,” lausub Joona oma rahuliku soomepärase hääldusega.

      “Hukkunu,” jätkab politseinik langetatud pilgul, “on Tumba gümnaasiumi õpetaja ja elab jõe ääres uues ridaelamurajoonis. Keegi ust lahti ei tee. Lasen mitu korda kella. Noh, ma ei tea isegi, miks ma lähen ümber terve maja ja valgustan taskulambiga õue pool ühte akent.”

      Politseinik vakatab huulte värinal ning hakkab küünega tooli seljatuge kriipima.

      “Jätka, ole kena,” palub Joona.

      “Kas ma pean? Sest ma… ma…”

      “Sa leidsid poisi, tema ema ja väikese viieaastase tüdruku. Poiss oli ainsana veel elus.”

      “Ma küll arvasin algul… ma…”

      Ta vakatab taas, näost täiesti kahvatu.

      “Aitäh, et sa tulid, Erland,” lausub Joona.

      Politseinik noogutab kiiresti ja tõuseb, tõmmates käega üle räpase vormipintsaku, ning lahkub ruumist.

      “Kõiki oli lõigutud,” jätkab Joona. “Puhas hullumeelsus – hirmsasti pekstud, jalgadega, kätega, erinevate esemetega lõhutud, ja see väike tüdruk… tema oli päris pooleks lõigatud. Alakeha ja jalad olid teleka ees tugitoolis ja…”

      Ta vaikib ja jälgib veidi aega Erikut, enne kui jätkab:

      “Tundub, nagu oleks mõrtsukas teadnud, et pereisa viibib spordiplatsil,” selgitab Joona. “Seal käis jalgpall, tema oli kohtunik. Kurjategija

Скачать книгу