LITMIR.BIZ

Скачать книгу

et esimeselt vastujuhtuvalt musketärilt järele pärida, kuidas jõuda härra de Tréville’i maja juurde. Viimane asus Vieux-Colombier’ tänaval, seega just d’Artagnani üüritoa naabruses – asjaolu, mis näis talle ennustavat reisi kordaminekut.

      Ning siis, igati rahul oma käitumisega Meung’is, midagi kahetsemata, olevikku usaldades ja lootusrikkalt tulevikku vaadates, heitis ta voodisse ja magas õiglase mehe und.

      Tema veel täiesti provintslik uni kestis kuni kella üheksani hommikul, mil ta üles tõusis, et minna kuulsa härra de Tréville’i juurde, kes ta isa hinnangu järgi oli tähtsuselt kolmas mees kuningriigis.

      II

      HÄRRA DE TRÉVILLE’I OOTETUBA

      Härra de Troisville, nagu tema perekonda veel Gascogne’is nimetati, või härra de Tréville, nagu ta ennast ise Pariisis nimetama hakkas, oli tõepoolest alustanud samuti nagu d’Artagnan, see tähendab ilma ühegi souta taskus, kuid varustatud julguse, terava mõistuse ja visadusega – omadustega, mis lootuste näol annavad vaesele gaskooni aadlikule kaasa hoopis suurema päranduse kui mõni perigordlane või berriilane tegelikult saab. Härra de Tréville’i kohkumatu julgus, tema häbematu õnn ajal, mil hoope sadas kui rahet, olid aidanud tal tõusta selle keeruka redeli tippu, mida nimetatakse õukonna soosinguks ja mida mööda ta oli üles läinud neli astet korraga.

      Ta oli kuninga sõber, kes, nagu teada, austas sügavalt oma isa Herni IV mälestust. Härra de Tréville’i isa oli kuningat ustavalt teeninud sõdades Katoliku Liiga vastu, ja raha asemel – rahapuuduse all kannatas bearnlane kogu elu, ja kõik võlad maksis ta kinni ainsa vahendiga, mida polnud vaja laenata, nimelt teravmeelsusega – raha asemel, nagu me ütlesime, lubas valitseja tal pärast Pariisi alistumist endale vapiks võtta kuldse lõvi, kelle lõugade vahele oli kirjutatud deviis: fidelis et fortis. Aule lisas see palju, varandusele aga kasinalt. Seepärast jättis suure Henri kuulus kaaslane surres oma pojale päranduseks ainult mõõga ja deviisi. Tänu kahekordsele kingitusele ja laitmatule nimele võeti härra de Tréville noore printsi majja. Seal kasutas ta nii osavalt oma mõõka ja jäi truuks oma deviisile, et kuningriigi paremaid vehklejaid Louis XIII tavatses öelda, et kui mõni ta sõber kavatseb duelli pidada, soovitaks ta tollel sekundandiks võtta kõigepealt teda ennast ja siis härra de Tréville’i, aga võib-olla isegi de Tréville’i enne teda.

      Louis XIII oli härra de Tréville’isse tõsiselt kiindunud. See oli küll kuninglik kiindumus, egoistlik kiindumus, kuid sellest hoolimata ikkagi kiindumus. Tol õnnetul ajal püüti ennast ümbritseda Tréville’i-taoliste meestega. Paljud oleksid võinud oma deviisiks võtta sõna “tugev”, mis moodustas teise poole tema vapikirjast, kuid vähesed aadlikud oleksid olnud õigustatud enese kohta tarvitama sõna “ustav”, mis oli vapikirja esimeseks pooleks. Tréville kuulus viimaste hulka. Ta oli üks neist haruldastest olevustest, kellel oli dogi paindlik taip, sõge julgus, kiire pilk, kärme käsi, kellele silmad näisid olevat antud ainult selleks, et näha, kas keegi pole kuningale vastumeelseks muutunud, ja käsi selleks, et seda vastumeelset rünnata, olgu see siis Besme, Maurevers, Poltrot de Méré või Vitry. Tréville’il oli seni ainult juhus puudunud. Kuid ta varitses juhust ja tõotas endale, et haarab sellest kinni niipea, kui see ta käeulatusse satub. Sellepärast tegigi Louis XIII temast oma musketäride kapteni, kes ustavuse või õigemini fanatismi poolest tähendasid Louis XIII-le sedasama mis Henri III-le tema ordinaarid ja Louis Xl-le šoti kaardivägi.

      Selles mõttes ei jäänud ka kardinal kuningast maha. Nähes, missuguse kohutava eliitväega Louis XIII ennast ümbritses, tekkis ka sel teisel, õigemini küll esimesel Prantsusmaa kuningal soov omada ihukaitseväge.

      Nagu Louis XIII sai ka tema endale musketärid ja kahte võistlevat võimukandjat võis näha kõikides Prantsusmaa provintsides ja kõikides välisriikides otsimas oma teenistusse mehi, kes olid kuulsad oma mõõgakangelastegude poolest. Sageli vaidlesid Richelieu ja Louis XIII õhtuti malemängu juures oma ihukaitsjate tubliduse üle. Kumbki kiitis oma meeste käitumist ning vaprust ja kuigi nad avalikult duellide ja kakluste vastu välja astusid, õhutasid nad salaja mehi üksteisele kallale tungima ja tundsid tõsist kurbust või mõõtmatut rõõmu nende kaotusest või võidust. Nii vähemalt kõnelevad selle mehe memuaarid, kes oli osaline mõnedes kaotustes ja paljudes võitudes.

      Tréville oli oma isanda nõrga külje ära tabanud ja selle osava võttega kindlustaski ta endale kuninga püsiva ja pikaajalise soosingu, kes kuulu järgi oma sõpruses kuigi püsiv ei olnud. Salakavala ilmega laskis ta oma musketäridel kardinal Armand Duplessis’ ees paradeerida, mis Tema Eminentsi hallid vurrukarvad turri ajas. Tréville mõistis suurepäraselt tolle aja sõjapidamiskunsti, kus elati oma kaasmaalaste kulul, kui ei õnnestunud vaenlaste kulul elada. Tréville’i sõdurid moodustasid elavate kuradite leegioni, kes ei kuulanud kedagi peale tema.

      Kuninglikud musketärid, õigemini küll härra de Tréville’i musketärid, lohakalt riides, purjus ja kriime täis, kolasid kõrtsides, bulvaritel ja mänguplatsidel, kisendasid täiest kõrist, keerutasid vuntsi, täristasid mõõku ja müksasid naudinguga härra kardinali kaardiväelasi, kui neid kohtasid; nalja ja naeru saatel tõmmati tänaval mõõgad tupest, ja kui teinekord mõni saigi surma, siis surid nad teadmisega, et neid taga nutetakse ja nende eest kätte makstakse. Ise tapsid nad aga sageli ja olid sealjuures kindlad, et nad ei pea vangikongis hallitama, sest härra de Tréville ilmub jalamaid kohale, et neid välja nõuda. Seetõttu laulsid härra de Tréville’ile kiidulaulu kõigis helistikes mehed, kes teda imetlesid, kes kuraditki ei kartnud, kuid härra de Tréville’i ees värisesid kui koolipoisid õpetaja ees, alistusid talle sõnapealt ja olid valmis surema, et maha pesta vähimatki etteheidet.

      Alguses oli härra de Tréville seda võimsat vahendit kuninga ja tema sõprade heaks kasutanud, hiljem aga – enese ja oma sõprade kasuks. Ja siiski, mitte üheski tolleaegses memuaarideraamatus – kuigi too aeg jättis päranduseks palju memuaare – ei süüdista keegi seda auväärset aadlikku – isegi mitte tema vaenlased, ehkki tal neid oli palju nii sule- kui ka mõõgarüütlite hulgas. Kuskil ei süüdistata auväärset aadlikku selles, et ta oleks lasknud oma innukatel pooldajatel endale maksta. Omades haruldast intrigeerimisannet, mis asetas ta ühele pulgale kõige osavamate intrigantidega, oli ta jäänud siiski ausaks meheks. Veelgi enam, vaatamata pikkadele väsitavatele mõõgalahingutele ja raskele treeningule oli temast saanud üks galantsemaid naiste ümber keerlejaid, peenemaid kavalere ja oma aja vaimukamaid meelitajaid. Tréville’i armulugudest kõneldi niisama palju kui kahekümne aasta eest Bassompierre’i armulugudest – ja see võrdlus ütleb juba nii mõndagi. Musketäride kaptenit imetleti, kardeti ja armastati – see oli inimliku õnne tipp.

      Louis XIV varjas oma pimestava hiilgusega kõik õukonna väiksemad tähed; tema isa aga, kes oli päike pluribus impar1, jättis igale favoriidile tema isikliku sära, igale õukondlasele tema isikuväärtuse. Seetõttu oli peale kuninga ja kardinali hommikuse vastuvõtu veel üle paarisaja väiksema vastuvõtu, mida kõrgelt hinnati. Nende paarisaja hulgas oli härra de Tréville’i vastuvõtt üks otsitumaid.

      Tema maja õu Vieux-Colombier’ tänaval sarnanes sõjaväelaagriga, ja seda suviti juba hommikul kella kuuest alates ja talviti kella kaheksast alates. Pidevalt vaheldusid viis-kuuskümmend musketäri, et alaliselt mõjukas arv kohal viibiks, nad kõndisid siin lakkamatult edasi-tagasi täies relvastuses ja valmis kõigeks. Mööda ühte suurt treppi, mille asemele meie tänapäeva tsivilisatsioon juba terve maja ehitaks, sõelusid edasi-tagasi soosingut taotlevad pariislased, musketäride ridadesse pürgivad provintsiaadlikud ja iga värvi poortidega livreedes teenrid, kes tõid härra de Tréville’ile teateid oma isandatelt. Eestoas, pikkadel ringikujulistel pinkidel, istusid väljavalitud, need, keda oli kutsutud. Häältesumin kostis hommikust õhtuni, kuna samal ajal härra de Tréville kõrvalkabinetis külastajaid vastu võttis, kaebusi kuulas ja korraldusi andis; ja nagu kuningas tarvitses Louvre’is ainult rõdule minna, et inimestest ja relvadest ülevaadet saada, nii tarvitses härra de Tréville seks otstarbeks ainult oma akna juurde astuda.

      Päeval, mil d’Artagnan tuli ennast esitlema, jättis kokkukogunenud seltskond üsnagi mõjuka mulje, seda eriti provintsist saabunud inimesele.

Скачать книгу