Doktor Harri Rävel - Peeter Urm

Скачать книгу

teel selle kohustuse kaela oli pannud. Lõpuks olid nad valmis.

      Lasteaed asus südalinnas Riia mäel. Nad tulid otse alla bussijaama suunas. Rävel kõndis ettevaatlikult libedal krudiseval lumel, Katrin laskis isa kõrval liugu. Paremat kätt jäid teatri hallid rasked hoonetekarbid, ees laius tuledes linn, mida poolitas mustendav, osaliselt jääga kaetud jõgi. Päevane tuisk oli raugenud ja nüüd lisandus kohevale, veel äratallamata lumele vaid üksikuid räitsakaid.

      Puutrepp nagises kaeblikult Räveli sammude all. Tema ees kiirustas Katrin, ühtelugu komistades. Esikus ropsiti teineteist lumest puhtaks. Samas said nad Elbelt noomida, et polnud seda väljas teinud. Rävel piidles naist kõrvalt. Teda hämmastas Elbe igapäevane rahulik toon. Ei mingit vimma. Nagu ei olekski midagi erilist juhtunud. Võib-olla oli Elbel õigus? Vahest ei olnud tõesti midagi erilist juhtunud? Rävel läks tuppa. Kuusk oli juba välja viidud. Ruumikitsikuse tõttu oli neil kuusk alati väga lühikest aega toas. Diivanvoodi oli endisesse kohta riidekapi kõrvale tagasi lükatud. Rävel võttis lehe, istus diivanile ja hakkas lugema. Elbe ja Katrin askeldasid köögis.

      Öösel tulid kahtlused uuesti tagasi. Rävel lamas selili voodis, käed pea all, ning vahtis unetult lakke.

      Ta läheb minema… Üürib endale toa ja läheb ära… Võtab väitekirja tõsiselt käsile, et sügiseks valmis jõuda… Rävel kuulatas hetke – talle tundus, nagu oleks ta valjusti mõelnud. Aga toas valitses vaikus, millesse segunes vaid Elbe ühtlast hingamist. Aeg-ajalt sõitis majast mööda mõni auto. Aknast peegeldunud valgus tõusis ribana piki seina üles, libises üle lae ja kadus samas. Kui pagana raske oli see kõik… Mida mõtlevad mehed, kui nad kodust lahkuvad? Kas nad alati lõpuni teavadki, miks nad lähevad? Võib-olla on see vahel lihtsalt äärmiselt teravdunud vajadus üksi olla. Jah, palju lihtsam on siis, kui lähed teise naise juurde, siis on kõik hoopis konkreetsem ja väliselt põhjendatum.

      Harri Rävel tõusis ja läks kööki suitsetama.

* * *

      Rita Soomre lebas ta ees alasti. Luitunud haiglasärk oli kurgu alla tõstetud. Pehme, sissetõmmatud kõht tumepruunide üksikute karvadega keskjoonel kumerdus kergelt allpool naba, lõppedes tumedasse säbrus-karvalisse häbemekinku. Saledatel reitel olid karvad tublisti heledamad.

      Rävel seisis operatsiooniülikonnas laua kõrval. Operatsiooniõde valas kõhule eetrit. Naine võpatas kergelt. Rävel puhastas naha ja kattis lamaja steriilsete linadega. Torge. Valutuimestav süst, uuesti torge, nüüd palju jämedama nõelaga. Terav lühike mõõdetud surve. Kateeter sisse. Röntgen lähemale. Pimedusega harjumatud silmad, siis jäljest selgemaks muutuvad hallikad võbisevad elundikontuurid. Ta nihutas kateetrit. Nii, nüüd on päris hea. Kontrastaine sisse. Ülesvõte. Veel üks ülesvõte. Kateeter ettevaatlikult välja.

      „Kõik.”

      „Kas ongi juba kõik?” Rita Soomre kergitas operatsioonilaual pead.

      „Lamage veidi.” Rävel võttis raske kummipõlle eest ja kummardus linadega kaetud keha kohale.

      „Kas valutab?”

      Rita Soomre raputas pead, kuid krimpsutas samas nägu.

      „Pole viga, see läheb mööda. Teid viiakse palatisse raamiga.”

      Rävel väljus kabinetist ning tegi koridoris seni suitsu, kuni toodi negatiivid. Seejärel läks ta tagasi osakonda.

      Doktor Vilder kirjutas midagi arstide toas laua taga. Rävel läks negatoskoobi juurde, torkas röntgenifilmid rullikute alla ning hakkas filme tähelepanelikult uurima.

      „Tulid ilusti välja?” Doktor Vilder katkestas kirjutamise ning pööras ennast toolil ringi.

      „Ei ole viga,” vastas Rävel rahulolevalt.

      Doktor Vilder tõusis ja tuli huvitatult lähemale. Räveli sõrm jooksis mööda alles märga filmi.

      „Vaata siia!”

      Suured ähmased kobaralised varjud kahel pool lülisammast. Veresoonte peenike, tugevalt kaardunud, kohati kätkev võrgustik…

      „Siin ta on, see haigus.” Rävel süütas sigareti.

      „Neerukudet pole ollagi, nagu kärg, seest tühi.” Doktor Vilder vangutas pead.

      Rävel tõmbas mõtlikult suitsu. Siiani sai see vähene säilinud neerukude kuidagi hakkama. Nüüd juhtus esimene tõsine tõrge. Sellest tuleb Rita Soomre välja…

      „Meie tulevane patsient. Jõuab tehisneeru alla,” oli Vilder kindel. Rävel kehitas õlgu.

      „Ei pruugi alati.”

      Ta vaikis hetke ja lõpetas siis miskipärast väsinult:

      „Kuigi enamasti jah.”

* * *

      „Kuhu nüüd?” Rävel peatas mehe.

      Ratšinski püüdis teha nägu, nagu ei märkakski ta arsti. Osakonnast oli pidžaamaväel väljumine rangelt keelatud. Ratšinski kahtlemata teadis seda.

      Ratšinski eesti keel oli äärmiselt puudulik ja Rävel läks vene keelele üle. Ratšinski tahtis helistama minna. Miks ei tee ta seda osakonnast? oli Rävel imestunud. Ei, Ratšinski tahtis helistada vennale Narva. Rävelile meenus hiljuti õde Linda käest kuuldud jutt, et Ratšinski ajavat omal käel asju üleviimiseks mõnda Moskva haiglasse. Rävel oli miskipärast kindel, et seegi helistamine on seoses sama asjaga. Kaugekõnet sai ka osakonnast tellida. Aga tühja temaga, las teeb, mis tahab, mõtles Rävel samas.

      „Nagu soovite, tõmmake ainult hommikumantel peale. Need on üldkäidavad ruumid.”

      Ratšinski pomises midagi enda ette ning pöördus siis tatsuvate sammudega tagasi. Teda selja tagant silmitsedes märkas Rävel, et mees oli nende haiglas veedetud viie kuuga tublisti hallimaks läinud. Längus, ettevajunud õlad ahistasid lõõtsutavat rinda. Pea norus, kühmus seljal abaluude teravad nurgad, õõtsus ta Räveli ees. Ja milline naljahammas ta algul oli, lõi õdedele külge… Rävel naeratas omaette, kui mõtles Ratšinski varasematele vempudele. Seletamatu soojustunne sundis Rävelit sammu kiirendama. Ta jõudis Ratšinski kõrvale. Mees tõmbus kiiresti seina poole.

      „Kuidas enesetunne on? Aparaati talute hästi?”

      Ei, Ratšinski ei talunud enam aparaati. Pea valutas sageli ja teda ajas iiveldama.

      „Naine ikka käib vaatamas?”

      See oli halb kõneaine. Naine – see tähendas kodu, kodu aga polnud Ratšinski tervelt neli kuud näinud. Nad olid jõudnud osakonda. Rävel läks Mihkelsoni vaatama.

* * *

      Õhtupoolikul toimus õdede toas väike koosistumine: vanemõde Marja tähistas oma neljakümne teist sünnipäeva. Söödi võileibu, joodi kohvi ning konjakit. Hiljem segas sünnipäevalaps osakonna firmajooki, mille põhiliseks toimeaineks oli muidugi lahjendatud piiritus. Rävel istus õdede keskel, muhe naeratus näol, ning arutas doktor Vilderiga eilset jäähokit. Nooruke Vilder õhetas näost, temas oli praegu midagi poisilikult hasartset. Keskealine, täidlase keha ning daamilikult reserveeritud hoiakuga doktor Levin istus laua vastasotsas õdede vahel, limpsis ettevaatlikult konjakit ja oli ikka kõigiga teie peal. Siis valas Vilder uuesti pitsid täis, nad tõusid ning laulsid Marjale poolihääli elagu.

      Siin ta on, minu osakond, mõtles Rävel vaikselt kaasa lauldes. Paljukest meid on ja mida me suudame…

      Mõne aja möödudes hakkas seltskond tasapisi hajuma. Doktor Vilder kutsus noore protseduuriõe enda kõrvale istuma. Nad olid kaunikesti hoos. Rävel tõmbas sigaretti. Tal oli mõnus ja hea. Lõpuks leidis ta, et on valveõega kahekesi jäänud, õde hakkas koristama. Rävel tõusis, ka temal oli aeg lahkuda. Ta tahtis juba ümber rõivastada, siis aga meenus Rita Soomre. Soomre jalg vajas kontrollimist. Rävel tõmbas kitli lahtiselt ümber õlgade ning läks tagasi osakonda.

      Rita Soomre lamas selili voodis, liivakott ikka veel kubemel. Rävel kirus mõttes õdesid ja võttis liivakoti ära.

      „Kas valutab?”

      Ta kompas naise jalga. Nahaalune verevalum oli kaunikesti suur. Talle noogutati.

      „Kas

Скачать книгу