LITMIR.BIZ

Скачать книгу

seost.

      OLEKSID PIDANUD TEGEMA, MIS KÄSTI. SA VÕID ÖELDA, ET SUL ON KAHJU, AGA EGA SA KAUA EI KAHETSE.

      Otsisin välja nimekaardi, mille politseinik oli mulle Aintrees andnud: inspektor Paul Matthews, Merseyside’i politseivalitsus. Valisin nimekaardile trükitud numbri, kuid Matthewsi polnud kohal. Jätsin talle sõnumi ja palusin mulle tagasi helistada.

      Mõtlesin, mis see oli, mida Herb oleks pidanud tegema ja mida tal teha kästi. Ning mille kohta ja kellele ta oli öelnud, et tal on kahju?

      Loobusin katsetest vastuseid välja mõelda ja lugesin, mida Sunday Timesis mõrva kohta kirjutati. Mõtlesin taas meie ülemusele helistada, kuid tal oli võimalus lugeda toimunust ajalehtedest ning ilmselt saab ta varsti teada, et mõrva ohver oli tema vanemabi. Milleks rikkuda ülemuse pühapäeva?

      Džokina töötatud ajast peale teadsin liigagi hästi, et ajalehtedest loetut ei maksa uskuda, kuid antud juhul üllatas mind, et teadaolevad faktid olid ajalehelugudes nii täpselt ära toodud. Oli selge, et Sunday Timesi korrespondendil on Merseyside’i politseivalitsuses „oma inimene”, ent mitte sedavõrd oma, et oleks välja pakkunud ka ohvri nime. Ja mõrva motiivide kohta polnud korrespondendil mingit infot, kuid see ei takistanud teda igasuguseid oletusi tegemast.

      „Niivõrd puhtalt teostatud tapmise põhjal võib järeldada, et tegu on organiseerunud kurjategijate palgamõrvaga.” Edasi teatas korrespondent, miks ohvri nime ei öelda avalikkusele, arvatavasti sellepärast, et too on tuntud kriminaal ja politsei ei taha, et võimalikud tunnistajad arvaksid, et nende ütlustel pole mõtet.

      „Täielik pläma,” ütlesin valjult.

      „Mis on pläma?” küsis Claudia.

      Ma istusin meie väikeses köögis, ajaleht söögilauale laotatud, aga Claudia küpsetas oma õe sünnipäevaks kooki.

      Mõnikord ma soovisin, et teised inimesed hindaksid Claudia loomingut sel määral, et kirjutaksid talle tšeki. Tegelikult seisis meie maja kolmandas magamistoas seinte vastu toetatuna nii palju lõpetatud maale, et voodi jaoks seal enam ruumi polnud.

      „Ühel päeval,” tavatses Claudia öelda, „makstakse nende eest kümneid tuhandeid naelu ja ma saan rikkaks.” Kuid põhiprobleem seisnes selles, et tegelikult ei tahtnud ta ühestki maalist loobuda ja ta ei üritanudki neid müüa. Näis, nagu maaliks ta ainuüksi enda tarbeks. Ja tema töid polnud just meeldiv vaadata – tumedad ja halba ennustavad, võis öelda, et need olid täis häirivaid sürrealistlikke kujundeid, millest õhkus valu ja muret.

      Meie kodu seintel ei rippunud ühtegi tema taiest, välja arvatud väike pliiatsiga joonistatud natüürmort, pärit ajast, mil Claudia õppis Byam Shaw kunstikoolis, ning just seepärast tundus mulle, et ma ei suuda nendega ühe katuse all olla.

      Ent maalide autoriga elasin ma üllataval kombel õnnelikult koos.

      Pikka aega oli Claudia vaimne seisund mulle muret teinud, kuid näis, nagu valaks ta kõik oma mustad mõtted loomingusse ning sinna need jäidki ja lasksid tal endal elada maalidest väljaspool, maailmas, mis oli hele ja värviline.

      Claudia ise ei osanud seletada, miks ta maalib just nii, nagu ta maalib, ning väitis, et põhjus ei peitu tema vanemate varases surmas, mis juhtus ajal, kui Claudia oli alles laps. Claudia ütles, et nii lihtsalt läheb, kui ta pintsel lõuendit puudutab.

      Olin sageli mõelnud, et peaksin võtma mõned tema tööd ja minema nendega psühhoanalüütiku juurde, et too ütleks, kas need ei anna aimu mingist psüühikahäirest, kuid Claudia nõusolekuta polnud ma tahtnud seda teha, ja ma olin liiga arg, et teda paluda, juhul kui ta oleks keeldunud.

      Ma ei teinud midagi. Olin alati üritanud vältida isiklikku vastasseisu, küllap ka sellepärast, et oma lapsepõlvekodust muud eriti ei mäletanudki; mu vanemad tülitsesid teineteisega peaaegu kolmkümmend aastat järjest, kuni lõpuks läksid lahku, kui lähenesid juba kuuekümnele.

      „Aga siin kirjutatakse, et sel mõrval olid kõik kurjategijatevahelise arveteõiendamise tunnused. Mina oleksin kindlasti teadnud, kui Herb oleks millegi sellisega seotud olnud,” ütlesin Claudiale, ja näitasin talle ajalehte.

      „Vean kihla, et mu sõpradel on kapis igasuguseid luukeresid, ja me ei kuule neist mitte kunagi.”

      „Sa oled nii küüniline,” ütlesin, kuid Claudial olid tõepoolest mõned väga kummalised sõbrad.

      „Pigem realist,” vastas Claudia. „Siis pole vaja pettuda.”

      „Pettuda?”

      „Jah,” ütles Claudia. „Kui ma usun inimestest halvimat, siis ei tule mul selle tõeks osutumise puhul pettuda.”

      „Ja kas sa usud ka minust halvimat?”

      „Ära ole tobe,” ütles Claudia ning astus minu juurde ja paitas jahuste kätega mu juukseid. „Ma tean, mis on sinus halvim.”

      „Ja oled pettunud?”

      „Muidugi!” Claudia hakkas naerma.

      Aga mina mõtlesin, kas see on ikka tõsi.

***

      Saabusin Lyall ja Blacki Lombard Street 64 asuvatesse neljanda korruse ametiruumidesse esmaspäeval kell veerand üheksa hommikul ja avastasin, et ukse ees seisab turske välimusega konstaabel, kelle mundrit täiendasid turvavest ja kiiver.

      „Vabandage, härra,” ütles ta ametlikul toonil, kui ma üritasin temast mööda trügida, „mu otsese ülemuse loata ei lasta neisse ruumidesse mitte kedagi.”

      „Aga ma töötan siin,” ütlesin.

      „Teie nimi, härra?” küsis ta.

      „Nicholas Foxton.”

      Ta uuris oma pükste taskust välja tõmmatud nimekirja.

      „Hr. N. Foxton,” luges konstaabel. „Hästi, härra, te võite sisse minna.” Kui ma temast möödusin, astus ta veidi kõrvale, kuid naasis seejärel kärmelt endisele kohale, otsekui kartes, et kohe algab nimekirjas mitteolevate isikute tormijooks.

      Midagi sellist polnud firma Lyall ja Black ametiruumides esmaspäeva hommikul veel nähtud.

      Mõlemad omanikud ja äripartnerid, Patrick Lyall ja Gregory Black, viibisid klientide ootetoas ja toetasid küünarnukkidega rinnakõrgusele vastuvõtulauale.

      „Oi, tere, Nicholas,” ütles Patrick, kui ma sisse astusin. „Politsei on siin.”

      „Seda ma näen jah,” vastasin. „Kas Herbi pärast?”

      Nad noogutasid.

      „Oleme mõlemad siin kella seitsmest saadik,” ütles Patrick. „Aga meid ei lasta meie kabinettidesse. Meil keelati sinna tahapoole minna.”

      „Kas teile ei öeldud, mida nad täpselt otsivad?” küsisin.

      „Ei,” vastas Gregory teravalt ja ärritatult. „Minu arust loodavad nad leida mingit juhtlõnga, mis viiks tapjani. Aga mind see ei rõõmusta. Herbi laual võib olla kliente puudutavaid tundlikke materjale, ja ma ei taha, et politsei neid näeks. Need on ülimalt salastatud.”

      Minu meelest oli ebatõenäoline, et politsei võiks nõustuda pidama midagi kas või pisutki salajaseks, kui see miski omab mõrvari paljastamise seisukohast tähtsust.

      „Millal te teada saite, et ta on surnud?” küsisin neilt. Ma teadsin, et pühapäeva hilisõhtustes uudistes oli Herbi nimi lõpuks välja öeldud.

      „Eile pärastlõunal,” vastas Patrick. „Mulle helistati politseist ja paluti meil tulla täna hommikul siia nendega kohtuma. Aga sina?”

      „Ma üritasin teile laupäeval helistada, aga keegi ei võtnud vastu,” ütlesin ma. „Ma olin tegelikult Herbiga, kui ta maha lasti.”

      „Issand jumal,” ütles Patrick. „Aga muidugi. Te ju piditegi koos võistlustele minema.”

      „Ja kui ta tapeti, seisin ma parajasti tema kõrval,” ütlesin.

      „Kui jube,” ütles Patrick. „Kas sa tema tapjat

Скачать книгу