LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kella

      tiksuvad

      kaminapealsel

      koma

      aga noormees nälgib.

E. H., 1921

      „Meie küll vaevalt nälgime,” ütlesin Ernestile, kui ta näitas mulle oma kõige uuemat luuletust.

      „Võib-olla mitte, aga sa ei saaks seda nimetada ka külluseks,” tähendas ta.

      Meie esimene korter oli kitsas ja sünge ning asus kahekorruselises liftita majas North Dearborn Streetil Chicago North Side’i kahtlases naabruses. Ma ei sallinud seda kanti, aga see oli kõik, mida me saime endale lubada. Elasime umbes kahe tuhande dollariga aastas − raha usaldusfondist, mille oli minu jaoks asutanud mu vanaisa. Oli tulemas pisut rohkem mu ema kinnisvarast, kuid see oli seni veel seotud mitmesuguste juriidiliste protseduuridega. Ernest oli teeninud umbes viiskümmend nädalas, kirjutades Co-operative Commonwealth’ile, kuid varsti pärast mesinädalatelt naasmist pani ta ameti maha, kui hakkas ringlema kuulujutt, et ajaleht on segatud ebaausatesse finantstehingutesse ning on kiiresti pankrotistumas. Ernest ei tahtnud, et ta oleks kaasatud millessegi inetusse ja ma sain aru, miks see on vajalik, eriti kui ta kavatses saada kuulsaks kirjanikuks, ent plaan reisida Itaaliasse muutus järjest teostamatumaks.

      Meie olukorra armetus ei vaevanud Ernestit nii palju kui mind, sest tema kadus tavaliselt terveks päevaks ära ning tegi oma kirjatööd restoranides ja kohvikutes. Mina aga konutasin kodus − kahes toas ja vannitoas, mis oli koridori teises otsas − ega suutnud endale piisavalt tegevust välja mõelda. Mingil muul ajal oleks mulle ehk pähe tulnud tööd otsida, aga olin just äsja abieluseisu jõudnud ja idee pühenduda oma kodule oli ahvatlev. Tundsin puudust Domicile’i toimekast elust, kuid nüüd oli Kate läinud ajakirjanduskooli Buffalosse ja Ernesti suhted Kenleyga olid pinevad. Ta võlgnes Kenleyle üüri juba pulmaeelsest perioodist, ent aja kulgedes ajas ta järjest visamalt sõrgu vastu, väites, et Kenley püüab teda tüssata. Ta ei maksnud võlga ära ja Kenley oli tulivihane ning saatis lõpuks kirja, nõudes, et Ernest tulgu ja viigu oma asjad hoidlast ära.

      Ernest vastas toorelt, ohverdades sõpruse, otsekui poleks see talle midagi tähendanud. Teadsin, et teda masendab kaotus ja ta kurvastab oma vigade pärast, kuid ta ei tunnistanud seda. Ta meeleolu oli sellal üldse üsna räbal. Veel mitmed ajakirjadele saadetud jutustused lükati tagasi ja see haavas ta uhkust. Üks asi oli see, kui kirjutada töö kõrvalt ja esineda edutult. Kuid hetkel sai ta tervenisti pühenduda kirjatööle ja teha seda iga päev − ning ikka nurjus kõik. Mida tähendas see tuleviku jaoks?

      Loomulikult oli ka meie kurameerimise ajal olnud hetki, kui Ernest heitis meelt ja polnud endaga rahul. Sünge kiri temalt tundus üsnagi pahaendeline, aga möödusid mõned päevad ning ta toon muutus reipamaks ja positiivsemaks. Selliseid teravaid meeleolumuutusi oli aga lähedalt raske taluda. Rohkem kui ma tegelikult oleksin söandanud tunnistada, hirmutas mind esimene kord, mis leidis aset varsti pärast meie abiellumist.

      Ühel päeval kirjatöö lõpetamise järel kohvikust koju tulles nägi ta lihtsalt kohutav välja. Nägu oli tuim ja pingul, silmad kurnatusest punakad. Arvasin, et ta on vist haige, ent ta heitis selle oletuse õlakehitusega kõrvale. „Olen lihtsalt liiga palju pead vaevanud. Lähme parem jalutama, mis?”

      Oli november ja üpris külm, kuid me toppisime endid riidesse ja kõmpisime päris kaua ringi, liikudes tasapisi järve suunas. Ernest vaikis ja ka mina ei surunud ennast peale. Selleks ajaks kui me järvekaldale jõudsime, hakkas pimenema ja veepind mäsles lainetes. Aga umbes poole miili kaugusel nägime ometi üht vaprat või arutut hinge rähklemas väikeses aerupaadis, mis kurjakuulutavalt külili kaldus, nii et vesi sisse lahmas.

      „Mida küll arvaks Darwin sellisest matsist?” torkas Ernest virilat nalja heites.

      „Ahaa,” hüüatasin. „Olin juba mures, et ma ei näegi enam neid ilusaid hambaid.”

      „Anna andeks. Ma ei tea, mis minuga lahti on.” Ta võttis kätega peast kinni ja ohkas. „Kurat võtku,” sosistas ta ägedalt ja tagus rusikatega vastu laupa.

      „Ernest!” karjatasin, ja siis tegi ta seda uuesti.

      Ta hakkas nutma või vähemalt ma arvasin, et ta nutab; ta varjas näo kätega.

      „Palun ütle mulle, mis on halvasti,” laususin. „Sa võid mulle kõigest rääkida.”

      „Ma ei tea isegi. Olen täiesti läbi. Ei maganud öösel silmatäitki.”

      „Kas sa kahetsed, et abiellusid?” Püüdsin ta pilku tabada. „Kui kahetsed, siis mina suudan kõik välja kannatada.”

      „Ma ei tea. Olen enda täiesti kaotanud.” Ta hõõrus kõvasti silmi villase kuue varrukatega. „Näen ikka neid õudusunenägusid ja need on nii reaalsed. Kuulen mortiirituld, tunnen verd saabastes. Ärkan üles higisena. Ma kardan magama jääda.”

      Tundsin, et pakatan emaarmastusest, tahtsin võtta ta tugevasti oma käte vahele, kuni see kõle tunne ta südamest kaob. „Lähme koju,” ütlesin.

      Kõndisime vaikides tagasi oma korterisse. Kui kohale jõudsime, tüürisin Ernesti otse magamistuppa ja riietasin ta lahti, nii nagu mu ema alati tegi, kui olin haige. Tõmbasin talle tekid tihedalt ümber ning hõõrusin ta õlgu ja käsivarsi. Mõne minuti pärast jäi ta magama. Leidsin ka endale teki ja istusin nurgatooli, et teda valvata. Ning alles siis hakkasin tundma mu mure kogu raskust. Täiesti kaotanud, oli ta öelnud, ja ma nägin seda ka ta silmadest, mis meenutasid minu isa silmi. Mida see kõik tähendab? Kas kriis on seotud läbielamustega sõjas? Kas need mälestused hakkavad teda aeg-ajalt ikka piinama või on selles midagi isiklikumat? Aga kui selles kurbuses on midagi saatuslikku, nagu oli mu isal?

      Toa teises otsas niutsatas Ernest kui väike loomake ja pööras näo seina poole. Tõmbasin oma teki tihedamini ümber õlgade ja vaatasin magamistoa aknast välja tormisesse novembritaevasse. Oli hakanud kõvasti sadama ja ma lootsin, et see vaene hing sõudepaadis on leidnud tee kaldale. Aga kõik tormi käes olijad ei tahagi, et neid päästetakse. Kogesin seda ise tol suvel, kui Dorothea suri. Mu suvesõber ja mina saime ohutult Ipswichi lahest välja, aga see oli vaid juhus. Kui raevutsevad vood oleksid jõudnud minuni, et mind neelata, oleksin lasknud neil seda teha. Tol päeval tahtsin ma surra − tõepoolest tahtsin −, ja oli veel olnud teisigi kordi. Mitte palju, aga neid oli, ja kui ma vaatasin Ernestit rahutus unes tõmblemas, küsisin endalt, kas neid on meil kõigil. Ja kui on, kas jääme siis ellu vaid tänu juhusele?

      Mõne tunni pärast ärkas Ernest üles ja hüüdis mind pimedas toas.

      „Olen siin,” kostsin ta juurde minnes.

      „Anna andeks,” ütles ta. „Mõnikord juhtub minuga niisuguseid asju, aga ma ei taha, et sa arvaksid, et oled selles tehingus sattunud mingi santlaagri otsa.”

      „Millest see tuleb?”

      Ta kehitas õlgu. „Ma ei tea, lihtsalt tuleb.”

      Lamasin vaikselt ta kõrval ja silitasin kergelt ta laupa, tema aga rääkis.

      „Kui ma pihta sain, oli mul mõnda aega päris vilets olla. Kui oli päevaaeg ja ma midagi tegin… kala püüdsin või töötasin… mida tahes… oli kõik korras. Või öösel, kui mul tuli põles ja ma millestki muust mõelda sain, kuni jäin magama. Kui suutsin üles lugeda kõik jõed, mida olin kunagi näinud. Või joonistasin mõttes selle linna plaani, kus olin varem elanud, ja proovisin meelde tuletada kõiki tänavaid ja häid baare ja inimesi, keda seal kohtasin, ja asju, mida nad ütlesid. Aga teistel kordadel oli liiga pime ja liiga vaikne, ning mulle hakkasid meenuma asjad, mida ma üldsegi ei tahtnud oma pähe. Kas sa kujutad ette, kuidas see kõik on?”

      „Natuke küll, jah.” Hoidsin temast kõvasti kinni. „Aga see hirmutab mind. Ma ei osanud ealeski aimata, et mu isa oli nii õnnetu, ja siis korraga oli ta läinud. Talle sai vist kõigest liiga palju.” Tegin pausi, püüdes õiget tooni tabada. „Kas sa arvad, et tunned ära, kui sulle saab kõigest liiga palju? Enne kui on juba hilja.”

      „Kas ootad lubadust?”

      „Saad sa anda?”

      „Arvan

Скачать книгу