ТОП просматриваемых книг сайта:
Salaring: Riitus. L. J. Smith
Читать онлайн.Название Salaring: Riitus
Год выпуска 2012
isbn 9789985325582
Автор произведения L. J. Smith
Жанр Зарубежное фэнтези
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Päikeseloojangu aeglaselt kustuvas punases valguses nägi maja välja nagu pime koobas. Ja siin oli kõik viletsas seisukorras, alates kulunud polstriga tugitoolidest ja lõpetades männipuidust põrandat katva pleekinud idamaise vaibaga.
Nad läksid ühest trepijärgust üles – Cassie vanaema liikus aeglaselt ja toetus käsipuule – ning edasi mööda pikka koridori. Põrandalauad kääksusid Cassie Reeboki tossude all, ja kui nad kõrgele kinnitatud seinalampidest möödusid, vilkusid need rahutult. Cassie meelest oleks neil pidanud olema käes küünlajalg. Ta poleks põrmugi üllatunud, kui pikas koridoris oleks neile vastu tulnud mõni Addamsite perekonna liige – Lurch või Cousin Itt.
„Seinalampide kaablid… pani paika sinu vanaisa,” lausus vanaema vabandavalt. „Ta tahtis ilmtingimata kõigega ise hakkama saada. Ja siin, Cassie, on sinu tuba. Ma loodan, et roosa värv meeldib sulle.”
Kui vanaema ukse avas, läksid Cassie silmad suureks. Tuba näis pärinevat muuseumist. Seina ääres seisis nelja sambaga voodi, mille päitsist ja jalgade poolsest otsast langes kaskaadina alla drapeering; voodit kattev baldahhiin oli samast lillelisest tuhmroosast kangast. Toolidel olid kõrged nikerdatud seljatoed ja sobivas toonis roosa brokaadist polster. Kõrgel kaminasimsil võis näha tinast küünlajalga ja portselanist kella ning toas oli veel mitu massiivset kauni läikega mööblieset. Sisustus oli ilus, aga liiga suursugune…
„Riided võid panna siia – see kummut on tugevast mahagonipuidust,” lausus Cassie vanaema. „Sellist kujundust nimetatakse bombé’ks ja mööbel on valmistatud lähikonnas, Massachusettsi osariigis – koloniaalmaades on see ainus paik, kus seda laadi asju toodetakse.”
Koloniaalmaades? Cassie põrnitses jahmunult kummuti ümarat ülaserva.
„Ja siin on su tualettlaud ja riidekapp… Kas sa oled juba aknast välja vaadanud? Ma arvasin, et sulle meeldib nurgapealne tuba, sest siit avaneb vaade nii lõunasse kui ka itta.”
Cassie pööras pilgu akendele. Ühest aknast paistis maantee, teisest ookean. Praegu oli see tumeneva taeva taustal süngelt tinahall ja sobis suurepäraselt Cassie meeleoluga.
„Ma jätan su siia, et sa saaksid end sisse seada,” sõnas vanaema. „Tule, Alexandra, sind ootab roheline tuba koridori lõpus…”
Ema pigistas põgusalt, peaaegu pelglikult Cassie õlga. Ja siis oli Cassie üksi. Üksi massiivse hõõguvpunase mööbli, külma kamina ja raskete draperiide keskel. Ta istus ettevaatlikult toolile, sest kartis voodit.
Ta mõtles oma toale kodus, kus oli valge puidust mööbel ja „Ooperifantoomi” plakat ja uus CD-mängija, mille ta oli ostnud lapsehoidjapalga eest. Raamaturiiuli oli ta värvinud helesiniseks, et ükssarvikute kollektsioon paremini esile tuleks. Cassie kogus kõikvõimalikke ükssarvikuid – topiseid, puhutud klaasist, keraamilisi, tinast. Kodule mõeldes meenus Cassiele, et Cloveri meelest sarnanes ka tema ükssarvikuga: ta oli siniste silmadega, häbelik ja kõigist teistest tüdrukutest erinev. Praegu näisid need mälestused kuuluvat eelmisesse ellu.
Ta ei teadnud, kui kaua ta seal istus, aga veidi hiljem märkas ta, et hoiab käes oma kaltsedonitükki Tõenäoliselt oli ta selle hajameelselt taskust välja võtnud ja hoidis nüüd tugevalt pihus.
Kui sul on mõni mure või peaksid sattuma hädaohtu, meenus talle ja teda mattis igatsuselaine. Sellele järgnes pahameelelaine. Ära ole tobu, noomis ta end. Sa pole ohus. Ja mingisugune kivitükk ei aita sind. Tal oli tahtmine kivi minema visata, aga ta silitas sellega hoopis põske ja tundis, et kristallid olid vastu nahka jahedad, sakilised ja siledad. Kivi viis ta mõtted poisi puudutusele – see oli olnud hell ja tunginud otse südamesse. Kiviga väljakutsuvalt huuli silitades tundis ta järsku, et nahk tuksleb paigus, mida noormees oli puudutanud. Käel, mida poiss oli pihus hoidnud, tajus Cassie ikka veel tema sõrmejälgi. Randmel, mida poiss oli hoidnud, tundis ta endiselt sõrmeotste jahedat puudutust, mis ajas ihukarvad püsti. Ja randme tagaküljel… Ta sulges silmad, sest poisi suudlust meenutades jäi tal hing kinni. Huvitav, mis tunne oleks olnud siis, kui poisi huuled oleksid puudutanud paika, mida praegu puudutas kristall? Ta lasi peal kuklasse vajuda ja libistas huultele surutud jaheda kivi mööda kaela alla õõnsusesse, kus tuksles pulss. Tal oli tunne, et poiss suudleb teda nii, nagu keegi polnud varem suudelnud; ta suutis peaaegu kujutleda, et poisi huuled on tõesti seal. Sinul ma lubaksin seda teha, mõtles ta, ehkki pole kellelegi selleks luba andnud… Sind ma usaldaksin…
Aga poiss oli lahkunud. Kui see talle meelde tuli, tabas teda šokk. Noormees oli ta maha jätnud ja lahkunud samamoodi nagu teine kõige tähtsam mees Cassie elus.
Isale mõtles Cassie harva. Ta ei andnud endale selleks luba. Isa oli nad maha jätnud, kui ta oli alles väike tüdruk, hüljanud ta ema ja tema ning sestpeale tuli neil ilma isata hakkama saada. Cassie ema oli kõigile väitnud, et Cassie isa on surnud, aga Cassiele oli ta tunnistanud tõtt: isa oli lihtsalt minema kõndinud. Võib-olla oli ta praeguseks tõesti surnud või elas kusagil teise pere juures, teise tütrega. Seda ei saa nad emaga kunagi teada. Ja ehkki ema rääkis temast vaid siis, kui küsiti, teadis Cassie, et isa oli murdnud ema südame.
Mõte, et mehed jätavad naised alati maha, pani Cassie kurgu valutama. Mõlemad mehed olid ta hüljanud. Ja nüüd oli ta üksi… sellises paigas. Oleks tal keegi, kellega rääkida… õde või kes iganes…
Silmad endiselt suletud, lasi ta kristalli hoidval käel langeda ja sülle kukkuda. Tugevad tunded olid ta nii ära kurnanud, et ta ei suutnud end isegi voodini vedada. Ta jäigi istuma, sulandus üksildasse hämarusse, kuni hingamine aeglustus ja saabus uni.
Sel ööl nägi Cassie und – aga võib-olla polnudki see uni. Ta nägi, et ema ja vanaema tulid tuppa, liueldes hääletult üle põranda. Unenäos oli ta nende kohalolekust teadlik, aga ei saanud end liigutada, kui nad ta toolilt maha tõstsid, riided seljast võtsid ja voodisse panid. Seejärel seisid nad tema voodi ette ja jäid teda vaatama. Ema silmad olid kummalised, tumedad ja põhjatud.
„Väike Cassie,” lausus vanaema ohates. „Viimaks ometi. Nii kahju, et…”
„Kuss!” katkestas ema teda järsult. „Ta ärkab üles.”
Vanaema ohkas veel kord. „Aga sa ju mõistad, et see on ainus võimalus…”
„Jah,” ütles ema tuhmi alistunud häälega. „Ma tean, et saatusest pole pääsu. Asjatu vaev.”
Seda arvasin ka mina, mõtles Cassie, kui unenägu hajus. Saatusest pole pääsu. Ta nägi, et ähmaste piirjoontega ema ja vanaema liikusid ukse poole ning kuulis sosinat. Sõnadest oli raske aru saada, aga kõrv püüdis kinni ühe kahiseva kõlaga sõna.
„…ohver…”
Ta polnud kindel, kumb naistest oli selle sõna öelnud, aga see kajas ikka ja jälle ta meeltes. Isegi siis, kui pimedus tema üle võimust võttis, kummitas see edasi. Ohver… ohver… ohver…
Oli hommik. Ta lamas nelja sambaga voodis ja idapoolsest aknast voogas sisse päikesevalgus. Päikesekiired muutsid roosa toa valguse poole sirutatud roosi kroonlehtede sarnaseks. Ruum oli soe ja särav. Kusagil kaugel laulis lind.
Cassie ajas end istukile. Ta mäletas, et oli näinud und, kuid see mälestus oli ähmane ja ebamäärane. Tema nina oli kinni – ilmselt nutmisest – ja pea käis veidi ringi, aga kokkuvõttes polnud asi sugugi hull. Tal oli niisugune tunne nagu siis, kui oled olnud raskesti haige või väga enesest väljas ja siis ärganud sügavast kosutavast unest: teda valdas kummaline ebamaine rahu. Nagu vaikus pärast tormi.
Ta pani end riidesse. Just siis, kui ta tahtis toast lahkuda, märkas ta põrandal oma õnnekivi ja libistas selle taskusse.
Kõik magasid. Pikk vahekäik oli isegi päevavalguses pime ja jahe, sest valgus paistis vaid kahest otsaaknast. Mööda koridori edasi kõndides värises Cassie üle kogu keha ja hämarad seinalambid näisid kaastundlikult vilkuvat.
Alakorrusel