ТОП просматриваемых книг сайта:
Daniel Stein, tõlkija. Sari „Punane raamat“. Ljudmila Ulitskaja
Читать онлайн.Название Daniel Stein, tõlkija. Sari „Punane raamat“
Год выпуска 2014
isbn 9789949274628
Автор произведения Ljudmila Ulitskaja
Жанр Современная русская литература
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Ei,” ütles ta. „Lähen ikka. Mul on kogu elu nende eriteenistustega oma sotid olnud – töötasin politseis, olin partisan. Mul on muide kaks medalit, Lenini ja Staliniga… Töötasin kaks kuud NKVD-s, enne kui jalga lasin.”
Seda panin ma imeks – NKVD-st polnud ta mulle rääkinud. Siis ta rääkis: kui venelased Valgevenesse tulid, anti talle kõigepealt medal, siis aga kutsuti NKVD-sse. Üks kuulas üle, teine kirjutas üles, kolmas istus ja kuulas. Kus on sündinud, kes on isa-ema, vanaisa-vanaema, kes oli koolis pinginaaber, kes istus paremal, kes vasakul. Vastas. Nemad küsisid uuesti samu küsimusi. Ja siis läksid kolmandale ringile. Pärast palusid – aita meid, ja meie aitame sind. Tema: vastasin, et nende abi ei vaja, aga kuidas sain mina nendele kasulik olla? Aita meil aru saada selle kantselei paberitest, kus sa Emskis töötasid, seal on kõik saksa keeles, meie peame selle üle vaatama, nende agendid üles leidma.
Daniel aga unistas vaid ühest asjast – kähku kõigi juurest lahkuda, oli juba oma otsuse teinud. Kuid taipas, et heaga teda välja ei lasta, nõustus, et tõlgib nende jaoks kõik ära, annab neile kõik Gestapo dokumendid üle. Ta viidi Emskisse, samasse majja, kust ta oli põgenenud, sama laua taha. Ainult et Saksa kapteni asemel oli venelane. Ja kaks leitnanti, venelane ja valgevenelane. Talle anti jälle vorm, võeti arvele samas sööklas, kus ta politseinikega käinud oli. Ka töö oli sama – kõik, mis ta varem oli tõlkinud valgevene keelest saksa keelde, oli nüüd vaja vene keelde ümber panna. Ja ta teadis, et nii pea, kui ta kõik selle ära tõlgib, võetakse ta jalamaid kinni. Nii, kaks kuud läks mööda, jõudis kätte päev, mil kapten kutsuti Minskisse, ja vene leitnant sõitis temaga kaasa. Kuid minu vend oli nutikas inimene! Mõtles-mõtles ja ilmus leitnandi ette puhkuseluba paluma. Ütles: „Töö on kõik tehtud, nagu kokku lepitud. Mul on Grodnos sugulasi, tahan neile külla sõita. Andke mulle paariks päevaks puhkust!” Valgevenelasest leitnant aga konkureeris Danieliga kõvasti, arvas, et Daniel võidakse võõrkeelteoskuse pärast tema koha peale võtta, ja lausus nii: „Ära lasta ma sind ei saa, mul pole selliseid volitusi. Kuid kui sa sugulasi vaatama sõidad, ei pruugi ma isiklikult seda teada…” Tähendab, ta ei öelnud: „Lase jalga ilma loata”, vaid andis justkui mõista. Ja siis Daniel lasigi, vist viimast korda, salateenistusest jalga.
Nüüd aga kutsub teda välja Iisraeli oma – mida teha? Ütlesin: ära mine. Sa oled iseenda peremees, pealegi munk. Ära mine ja kõik!
Daniel aga sügas kõrva ja arvas: „Ei, ma lähen. See on minu riik. Olen selle riigi kodanik.” Läkski. Siis tuli kolme päeva pärast uuesti meile, mina pärima: noh, käisid? Tema naeris.
„Esiteks,” jutustas ta, „võta too kapten seal ja see siin – mõlemad olid täitsa ühte nägu. Ja küsimused ka samad: millal, kus sündisid, kes olid ema-isa, vanaema-vanaisa, kes oli koolis pinginaaber, kes istus paremal, kes vasakul… Vastasin ära. Ta esitas jälle samad küsimused. Ja siis läks kolmandale ringile – nad oleks kõik justkui sama luurekooli lõpetanud!”
Ewa, ta rääkis seda nii naljakalt. Ehkki paistis, et asi on naljast kaugel. Pärast küsiti temalt, kas ta tahab riiki aidata. Daniel ütles, et riiki aitab ta alati rõõmuga. Kapten elavnes ja pakkus talle hakata koguduse liikmete kohta infot andma. Ütles, et nende hulgas on kindlasti üks või mitu Venemaalt saadetud agenti.
EWA: Mis sa räägid, Avigdor! Ei või olla!
AVIGDOR: Misasja ei või olla, Ewa? Kõik võib olla! Kas sa arvad, et agente ei olnud? Oli, ja küll veel. Siin oli nende omi, seal meie omi, igal pool teie omi. Ja kui palju Briti eriteenistusi siin tegutses, on kõigil teada. See on ju Lähis-Ida. Sa arvad, et kui ma siin külas kügelen, siis ei saa ma poliitikast aru? Saan küll, mitte kehvemini kui Daniel, ehkki tema luges kõiki väljamaa lehti.
Ühesõnaga, edasi läks lugu nii: ta keeldus. „Ei,” ütles ta. „Minul on oma ametikohustused ja ametisaladus. Kui ma tunnen ohtu riigile, siis pean aru, kuidas toimida, kuid seni pole taolisi olukordi ette tulnud.”
Siis küsis kapten: „Äkki saame meie teile kasulikud olla? Peame teist lugu, teame teie sõjaminevikust, teie autasudest. Äkki on teil probleeme, mida me aitame teil lahendada?”
„Jah,” ütles Daniel. „Ma parkisin siin auto tasulisse parklasse, see läheb maksma kolm liiri. Palun makske see ära.”
Vaat selline lugu juhtus.
EWA: Aga mis aastal see oli?
AVIGDOR: Noh, täpselt ei mäleta. Mäletan, ta ütles „liirid”. Järelikult enne 1980. aastat.
26
August 1965, Haifa
Daniel Steini kiri Władysław Klechile
Kallis vend!
Aitäh raamatute eest. Sain äsja paki kätte. Kahjuks pole lugemiseks praegu üldse aega. Pole isegi aega, et sinu kirjale vastata. Seetõttu luban kirjutada edaspidi pika „seletava” kirja. Sinu intuitsioon osutus õigeks, kohe pärast Iisraeli saabumist algas teatud sisemine protsess ja paljud minu vanad vaated lõid vankuma. See maa on erakordselt intensiivse eluga – nii sotsiaalse kui poliitilise kui vaimueluga – ehkki ma seda sõna ei armasta, kuna mulle hakkab vastu see elu jagamine kõrgeks ja madalaks, vaimseks ja lihalikuks. Küsimuse, mis tekkis väga varsti pärast minu Iisraeli tulekut, võiks sõnastada nii: millesse uskus meie Õpetaja? Küsimus pole sellest, mida ta jutlustas, vaid nimelt – millesse uskus? See huvitab mind üle kõige. Ma ei luba, et kirjutan sulle neist mõtisklustest lähiajal, kuid kunagi teen seda kindlasti.
Tervitan sind Issandamuutumise pühal! Eile pidasin missa Taabori mäel. Seal seisavad kaks kirikut – katoliku ja õigeusu, omavahel raudtaraga eraldatud nagu trellidega. Leidsime paiga mäenõlval, tipust veidi allpool. Arvan, et just selles paigas langesid silmili maha nägemusest pimestatud jüngrid. Ja seal me siis palvetasime. Lisaks koguduse püsiliikmetele olid meiega kaasas mõned õigeusklikud ja kaks anglikaani naist. Suur rõõm.
Isegi unes nägin neid roostes trelle, mis kahte kirikut eraldavad. Need on trellid Peetruse ja Pauluse vahel! Ja sellises paigas! Ei lähe meelest. Kuid kuna mulle, kerglasele inimesele, pole pikad mõtiskelud omased, kirjutasin juba palvekirja Ladina Patriarhile, saamaks luba luua siin, Haifas kõigi nominatsioonide kristlik liit ühiste palvuste pidamiseks. Sisimas mõtisklen samuti ühise liturgia võimalusest. Kui selles suunas töötada, siis võib seda näha meie eluajal. Ma pole hull ja annan endale aru, kui palju takistusi sellel teel seisab, kuid kui Jumal seda soovib, siis saab see nii olema.
1. märts 2006, Moskva
Ljudmila Ulitskaja kiri Jelena Kostjukovitšile
Kallis Ljalja!
Mul on selline ootamatu uudis – juba novembris, Vollenzeles, jäädes üksi väljalülitatud telefoni, mittetöötava arvuti ja ainult flaami keelt rääkiva perenaisega, toas, kus oli indoneesia tapast mediteerimisvaip, taipasin, et tahan üle kõige kirjutada Danielist. Mitte kaasahaaravat mütoloogilist süžeed, mitte „Rohelist telki”5, mis osaliselt on juba olemas – ei midagi taolist. Ainult Danielist. Kuid ma loobusin täiesti dokumentaalsest lähenemisest, kuigi olen, nagu arhiivirotile kohane, õppinud pähe kõik raamatud, paberid, dokumendid, publikatsioonid ja sadade inimeste mälestused. Hakkasin kirjutama romaani, või kuidas seda nüüd nimetadagi, inimesest neis oludes, nende probleemidega – nüüd. Ta kandis oma elu kaudu meieni terve hulga lahendamata, mahavaikitud ja kõigi jaoks äärmiselt ebameeldivaid küsimusi. Elu väärtusest, mis on tallatud jalge alla, vabadusest, mida vajavad vähesed, Jumalast, keda aina vähem sisaldab meie elu, ponnistustest kraapida välja Jumal vaesunud sõnavarast ja kogu sellest kiriklikust kribukrabust ning elust, mis on sulgunud iseendasse. Keerasin vägeva vindi peale, mis?
Olen Danieliga tutvumisest saadik selle ümber tiirelnud, ja sa tead, kui mitu korda olen ma üritanud seda käsitleda. Teen nüüd veel ühe katse. Püüan seekord vabaneda
Eesti jt tõlgetes kannab see romaan pealkirja „Imaago”. – Tlk.