Aja jälg kivis. Ameerika Ühendriigid - Helgi Erilaid

Скачать книгу

häärber

      Ameerika arhitektuuriloos elab termin „Jeffersonian Architecture“, teinekord ka „Jeffersonian Colonial“. See on presidendist arhitekti Thomas Jeffersoni loomingule toetuv uue, Palladio stiili Ameerika vorm. Itaalia arhitekt Andrea Palladio elas aastatel 1518–1580, kõrgrenessansi arhitektuuri võidukäigu ajastul.

      Renessanss vaatas tagasi antiikarhitektuuri poole, milles nähti klassikalise ilu, rahu ja lihtsuse ideaali, ütleb arhitektuuriajalugu. Andrea Palladio oli antiikarhitektuuri järgimises eriti järjekindel. Sammas oli tema kunsti tähtsaim element. Ikka sambad, poolsambad, läbi mitme korruse tõusvad sambad ja antiiktemplite fassaadid Palladio kirikutes, lossides ja villades.

      Palladio teoseid oli Thomas Jefferson juba päris varakult lugenud, Pariisis saadikutööd tehes nägi ta aga juba oma silmaga tema jaoks nii kauneid uusklassitsistlikke ehitisi. See stiil oli ka Ameerikas 18. sajandi lõpul ja 19. algul üpris populaarne, Jefferson aga järgis seda kõigis oma projektides. Varaseim nendest ongi juba nimetatud Monticello Charlottesville’is Virginias – Thomas Jeffersoni kodu.

      Juba 1768. aastal alustatud Monticello projektides tegi presidendist arhitekt aastakümnete jooksul õige mitmeid muudatusi. Ta planeeris hoone senisest rohkem kui kaks korda suuremaks ning kattis selle peasissekäigu kauni neljale dooria sambale toetuva ning kolmnurkse viiluga sammaseeskoja ehk portikusega. Ta asendas senise teise korruse elegantse magamistubade poolkorrusega. Kõige dramaatilisem uudis oli aga uue sammaseeskoja taga kõrguv kaheksanurkne, astmeliselt tõusva alaosaga kuppel. Selle all paiknevat elegantset ruumi on kirjeldatud suursuguse ja kaunina, kuid seda olevat kasutatud suhteliselt harva. Võib-olla seepärast, et suvel olnud seal liiga kuum ja talvel liiga külm, või seepärast, et sinna viis päris järsk ja kitsas trepp.

      Väga tõenäoliselt on Thomas Jeffersoni unistuste häärber Monticello ka tänapäeval samasugune nagu Ühendriikide kolmanda presidendi eluajal. Madal, kuid suursugune, astmetena taganevate tiibadega tumepruun hoone, mille kõik detailid – neli klassitsistlikku kolmnurkset esiviilu toetavat sammast, akna- ja ukseraamid, kaunistused, kuppel ja teine poolkorrus – on lumivalged. Ahenev poolkorrus tõuseb lamedalt katuselt, mida ümbritseb valge balustraad, teine, haprama konstruktsiooniga balustraad ääristab poolkorruse katust.

      Selles klassikaliselt kaunis unistuste häärberis on 33 hästi valgustatud ruumi. Sammaseeskojaga peasissekäigu välisseinal paiknenud suurel kellal olnud vaid tunniosuti, Jeffersoni meelest polnud õues töötavatele inimestele rohkemat vaja. Uhkes sisehallis näitab samasugune suur kell juba nii tunde kui ka minuteid. Halli põrand on sama roheline kui äärmiselt hoolitsetud suur muruplats häärberi ees, see näib vastavat Jeffersoni kirjutatud arhitektuuriesseele, milles kutsutakse üles looduse hõngu ka hoonete sisemusse tooma.

      Monticello lõunatiivas on presidendi eluruumid ja tema raamatukogu, arvult juba kolmas. Esimene hävis istanduses puhkenud tulekahjus. Oma teise raamatukogu loovutas, mõnedel andmetel küll müüs, Jefferson 1815. aastal Ühendriikide Kongressile 1814. aasta Briti armee rünnaku ajal Kapitooliumis hävinud raamatukogu asemele. Nii et Thomas Jeffersoni teine raamatukogu moodustas praeguse Kongressi raamatukogu tuumiku. Ja Monticellosse jäi arhitektist presidendi kolmas, samuti väga hinnaline raamatukogu.

      Monticello häärber pole tegelikult väga suur, kuid tundub hästi ruumika ja avarana, sest Jeffersoni meelest oli rohke mööbel vaid ruumi raiskamine. Niisiis pandi söögitoas suur laud paika ainult söögiaegadeks, voodid magamistubades olid paigutatud paksudes seintes paiknevatesse alkoovidesse. Jeffersoni enese voodit sai avada vastavalt vajadusele kas kabinetti või magamistuppa, neid ruume eraldas vaid õhuke sein.

      Oma kabineti jaoks oli Jefferson huvitavaid praktilisi töövahendeid leiutanud, näiteks pöörlev raamaturiiul ja polügraafiks kutsutud masin, mis presidendi kirjadest koopiaid tegi. Monticellos olnud ka lahtised ja liikuvad uksed ning esimene pöördtool, kõik Jeffersoni enese leiutatud. Hoone põhjatiivas asuva suure söögisaali jaoks mõtles majaperemees välja pöörlevad puhvetiriiulid ning ratastel serveerimislauad – et elu oleks mugav ja praktiline ning pisiasjadele poleks vaja energiat ega aega kulutada.

      Monticello oli 2000 hektari suuruse istanduse keskus, kus töötas umbes 150 orja. Peahoonele lisasid suursugusust väikesed stiilsed paviljonid ning kalatiik, mida president eriti armastas. Majapidamishooneid oli terve rida – meierei, pesumajad, laohooned, väike naelavabrik, tisleritöökoda. Mulberry Row’ks kutsutud lõunapoolsel alal olid orjade elumajad, mäenõlvakul laiusid puuvilja- ja juurviljaaiad.

      Nii käis elu Thomas Jeffersoni häärberis Monticellos, ainsas Ameerika Ühendriikides asuvas eluhoones, mis on UNESCO maailmapärandi kaitse alla võetud.

      Klassitsistlik ülikoolilinnak

      Thomas Jefferson tundis ka pärast oma presidendiaega pidevat huvi selle vastu, mis riigis toimub. Haridus oli tema meelest kõige õigem ja otsesem tee eduka ja tsiviliseeritud riigi poole liikumisel ja ta otsustas avada ülikooli, kus õpetataks selliseid uusi aineid, mida teised ülikoolid ei paku. Oluline punkt oli see, et seda uut ülikooli ei mõjutaks kirik. Ja muidugi asus ta kohe ka ise uue ülikoolihoone projekte tegema. See pidi kerkima siiasamasse Charlottesville’i, tema Monticello lähedale, ikka Palladiost mõjutatud lihtsas ja võimsas neoklassitsistlikus stiilis, mis peegeldaks muistse Ateena demokraatia ja vabariikliku Rooma vaimu.

      Jeffersoni projekteeritud õppelinnakus, mida ta ise akadeemiliseks külaks kutsus, kujutavad eraldiseisvad õppehooned enesest väga väärikaid paviljone, igas neist on klassid ning teaduskonna õppejõudude elu- ja tööruumid. Paviljone ühendavad pikad avatud sammaste read, sammaste taga asuvad üliõpilaste eluruumid.

      Sammaskäikudega ühendatud paviljonid ümbritsevad kahest küljest nelinurkset muruplatsi, mis tõuseb madalate astmeliste terrassidena üpris suure ja väärika, klassitsistlikus stiilis peahoone poole. See on väga kaunis tellistest rotund, Rooma panteoni efektne, poole väiksem versioon. Ümara kuppelkatusega hoone esiküljel paikneb vägev sammaseeskoda, kuus korintose sammast fassaadil, neli kummalgi küljel. Ja sammaste kohal klassitsistliku templi kolmnurkne katuseviil.

      Uue Virginia ülikooli ehitusprojekt oli 19. sajandi algul Ühendriikides päris tõenäoliselt kõige suurem, märkimisväärsem ja erilisem ettevõtmine. Selle peahoones seisis tähtsaimal kohal teadmiste kants, raamatukogu, kuigi tavaliselt troonis sellel kohal kirik. Jeffersoni originaalplaanides ei leidunud kohta ka ülikoolilinnaku kabelile. Kirik ja haridus pidid arhitekti meelest eraldi seisma.

      Ülikooli asuti rajama 1819., keskset vägevat rotundi 1822. aastal. Hoone ehitati punakaspruunidest tellistest, aknaraamid, uksed, sambad, otsaviil ja ehisdetailid olid taas lumivalged. Kaks kõrget korrust. Peahoone sammaseeskoja juurde viib lai ja kõrge trepp ning kahel pool hiigelrotundi, trepi kõrval, eenduvad samasugustest punakaspruunidest tellistest pikad, madalad, vaid rotundi aluseni tõusvad tiibhooned. Nende lamedat katust piirav valge balustraad sobib hästi suurte kaarakende lumivalgete raamidega. Ülikoolilinnaku klassitsistlik, auväärne süda.

      Rotund polnud veel päriselt lõpetatud, kui vabadussõjas kontinentaalarmee kindralina tegutsenud markii de Lafayette ja James Madison istusid koos Thomas Jeffersoniga Virginia ülikooli sisseõnnistamise banketil suure kupli aluses majesteelikus ja avaras ruumis. Lafayette tõstis klaasi Jeffersoni terviseks, nimetades teda Virginia ülikooli isaks. Jefferson oli sügavalt liigutatud ning tegi korralduse need sõnad oma hauakivile graveerida.

      Virginia ülikool oli esimene kõrgem õppeasutus USA-s, kus astronoomiat õpetati. Thomas Jeffersoni unistuseks olnud kujundada kuppelsaali lagi öise tähistaevana, et üliõpilastel oleks lihtsam astronoomiaga tutvust teha. Ta hakkas ka juba vastavaid mehhanisme konstrueerima ja kogu idee oleks väga tõenäoliselt lõppenud Ühendriikide esimese planetaariumi rajamisega, kuid arhitektist president ei jõudnud oma suurt projekti, Virginia ülikooli peahoonet, valmis kujul näha. Ta lahkus siit ilmast kummalisel kombel täpselt 50 aastat pärast seda, kui tema enese koostatud Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon vastu oli võetud – 4. juulil 1826. Riigi kolmas president maeti talle nii armsasse Monticellosse, mille ta oma testamendis riigile oli pärandanud, et sinna rajataks kool mereväeohvitseride orvuks jäänud lastele. Epitaafi oma hauakivile kirjutas Jefferson ise valmis ja see

Скачать книгу