LITMIR.BIZ

Скачать книгу

muulad veavad Maala suunas, kraatri suunas.

      See on ainus elumärk. Siin pole ei linde ega putukaid. Vesi reidil on sinine, sile ja tume, selle taustal näib Ava siluett uppunud metallpaleena. Üsna lahesopi lõpus on Léon märganud koeri. Neid on terve kari, seal eemal, nad tulevad välja tühjadest majadest, liiguvad külg ees, koon maas, nad on nälginud, tolmukarva, justnagu tondid. Kui Léon ringi pöörab, poevad koerad müürijuppide taha peitu.

      Seejärel lähevad nad taas liikvele, sörgivad tal sabas, tulevad vähehaaval lähemale. Korraga hakkab Léon kartma. Neist koertest haige mees soniski. Hulkuvad, näljased, marus koerad, kes linna ümber piiravad, tungivad hoovidesse, luusivad isegi haigla akende all. Harari koerad, kellele ta igal õhtul viskas mürgitatud palasid.

      Kui Léon uuesti palatisse astub, ei tunne Rimbaud teda ära. Lämmatav kuumus, tolm, valu täidavad ruumi punakasrohelise leegitaolise kumaga. Õlgpõhjaga toolil, kus ennist istus kaupmees, valvab nüüd noor mustanahaline galla, sale ja pikk nagu liaan oma liiga avarates rõivastes. Tema põskedele on vasepuruga joonistatud kummalised märgid. Léon tahab lähemale minna, aga mustanahaline tõuseb ega luba tal edasi tulla, ta ei ütle sõnagi, lihtsalt sirutab käe pikalt ette. Ta vaatab Léoni oma rahulike ja ükskõiksete kollaste silmadega. Ilmselt arvab ta, et Léon on arst, kes on tulnud tema isanda jalga ära lõikama.

      Palati tagaosas, helklevas hämaruses, sonib haige. Ta ei karju, tema hääl on ühetasane ja monotoonne, sama, millega ta ennist kõigiga arveid õiendas, seesama metalne hääl.

      Liikumatu, pea padjale vajunud, käsivarred vastu külgi surutud, vasak jalg üle voodiserva rippu, nagu oleks ta proovinud püsti tõusta. „Nad on seal, akna taga. Ma ju hoiatasin teda. Iga päev hakkab see jälle otsast peale ja keegi ei võta midagi ette. Kuulake! Nad on seal, akna taga.”

      Tõepoolest, väljasurnud linna vaikuses kuuleb Léon selgesti kähedaid haugatusi, urinaid. Need on Adeni tõelised valitsejad, nad piiravad ta sisse ja tungivad temasse, liivakarva tondid, kes ronivad välja põuastest küngastest, jäärakutest, luusivad toitu otsides piki mereranda. Koerad on meest siiani välja jälitanud, nad on tulnud Abessiinia mägedest, Harari külmadelt tänavatelt kuni üksiku kaljuni, koerad, kes varastavad väikeseid lapsi ja kaabivad välja surnuid.

      Õhtuni kõnnib Léon, joonistusplokk käes, Steameri neeme tänavatel midagi otsides. Kas tema, nooruk, tundis haiglapalati surevas kaubareisijas ära selle, kes ta tegelikult oli? Justkui oleks ta selles valust ja põuast räsitud kehas ära tundnud lapse, kes tantsitas sõnu, tema iroonilise pilgu, mis nägi läbi kogu kassikulla, ja tema raevu. Aga ma eksin. Mitte keegi ei võinud teda ära tunda. Ainult koerad teadsid seda, tundsid ära tema lõhna, justkui oleksid nad maa-alustest koobastest ühe kuuldamatu signaali peale kohale jooksnud, et teda iga päev oma ulgumisega piinata.

      9. mai koidikul äratab Léoni masinate vappumine. Paljajalu kõnnib ta mööda tekki ahtrisse, et vaadata Araabia rannikut, mis vaikselt hämaruses mööda libiseb. Jacques seisab kindlasti juba seal, nõjatub rinnatisele, prillid ööst veel udused. Mõlemad näevad eenduvat kaljut, Steameri neeme musta tippu, kus veel põleb meremärgi petrooleumilamp.

      Suured merelinnud lendavad oma hooletul moel laeva kiiluvee kohal, tuues kuuldavale nukraid huikeid. Juba valgustab uus päev kõrbe ja merd, kraatri kohal on hiigelsuur punane laik. Kas nad mõtlevad sel hetkel mehele, kes jäi neist maha haiglapalatisse, ainitine pilk magamatusest hõõgumas, ja kes kahtlemata kuuleb Ava sireeni kauguses kajamas? Lõpuks tuleb Suzanne, üll Jaapani-pärane hommikumantel, ta libistab end kahe venna vahele, võtab neil ümbert kinni ja nad unustavad kõik, tundes enda vastas tema veel unesooja keha.

      Samal hetkel, kui Ava lahkub reidilt, ilmub ebamaise ja imekaunina silmapiiril nähtavale Amazone’i kahe kõrge korstnaga lossitaoline siluett.

      Karantiin

       27. mai

      Flat Islandi koordinaadid on 19º 52’ lõunalaiust ja 57º 39’ idapikkust. Saar asub umbes 20 miili Malheureux’ neemest põhjas, kujult on see peaaegu ümmargune, meenutades Mauritiust vähendatud kujul. Vastupidiselt sellele, mida nime järgi võiks oletada, katavad saare edelaosa kahe kraatri jäänused, mille servad on merepoolses küljes sisse varisenud. Saar on sündinud võimsast vulkaanitõukest, mis kümme miljonit aastat tagasi ookeanipõhja kergitas, algselt ühendas saart Mauritiusega maakitsus, mis tasapisi ookeani vajus. Kagus külgneb Flat Island väikese viljatu Gabrieli-nimelise saarega. Kõige põhjapoolsema tipu otsast on murdunud püramiidikujuline basaltrahn, mis pakub varju merelindudele, seda kutsutakse Pigeon House Rockiks. Avamerel on teisigi saari, mis annavad tunnistust iidsest platvormist: Ronde, Serpents ja Mauritiuse ranniku lähedal Gunner’s Quoin ehk Coin de Mire.

      Randusime Flat Islandil kella üheksa paiku, meri oli tormine. Dalhousie, aurulaevaks ümber ehitatud vana kuunar, Briti merelaevastiku uhkus, võttis meid koidu ajal Port Louis’ reidilt pardale trappi mööda, mis pandi otsapidi Ava alumisele tekile. Keskpäeva paiku heitis kuunar Flat Islandist kagus ankrusse, aga vali tuul ja lainetus sundisid meid ootama õhtupoolikut. Lõpuks lasti vette kaks paati, et reisijaid maale toimetada. Paadid pidid mitu korda äärepealt ümber käima, samal ajal kui reisijad talide küljes rippusid. Jacques ja Suzanne vaatasid kõhedusega saart, mille ees olime peatunud. Vulkaani tume müür, mäekülgi kattev võserik, Palissaadide lahe suured basaldilahmakad, mille vastu lained kõuemürinal murdusid. Me ei märganud saarel vähimatki elumärki peale mõne üksiku tuulest kantud merikajaka, kes kadusid samal hetkel kui nende terav kriise. Kuunari tekil trügisid reisijad talide ümber. Mõned eurooplased, üleni tekkidesse mässitud mehed ja naised, otsisid oma mustade vihmavarjude alt kaitset sajuiilide eest. Märkasin tekil härra ja proua Metcalfe’i, ärimees Vérani ja teisigi inimkujusid, keda ma ära ei tundnud. Ülejäänud reisijad olid hindudest väljarändajad, kes olid pardale tulnud Sansibaris, enamik neist olid pärit Indiast ja läbisõidul edasi. Kuunari lastiruumist kostis aeg-ajalt häälerõkatusi, hüüdeid, lapsenuttu. Madal ja tume taevas, pikuti piitsutav vihm, vahunarmas lained, mis tormasid rohelisel merel – kõik see meenutas laevahukustseeni.

      Vaatasin Jacques’i enda kõrval, ta oli nii kahvatu ja habras, tihedalt Suzanne’i vastu liibunud. Mõlemaid näis lummavat saare tume kogu koos selle kõrval asuva saarekesega – nagu hiigelsuur mereimetaja, kes on pojaga tormi kätte jäänud.

      Sel hetkel oli lausa vastupandamatu tunne, et kohe juhtub midagi hirmsat. Vulkaanirinnatise vastu murduv tuul pööritas lahes, rebis vahtu lainetelt, mis talle vastu tormasid, samal ajal kui tumedad pilved libisesid lõuna poole sellise kiirusega, et näis, nagu vajuks terve maa ettepoole kaldu. Juba tulid paadid kalda poolt tagasi, esimesed väljarändajad olid maale toimetatud. Rannale posti külge oli kinnitatud tross, mille teine ots oli ühendatud kuunari tekiga. Ma ei jõudnud veel selle seadeldise otstarvet taibata, kui juba vinnati esimesed paaditäied taliga üle lainete kaldale.

      Kummalisel kombel näis see laeva ja saart ühendav tross inimesi rahustavat, nad tunglesid nüüd ukse juures, et pääseda platvormile, mis koos inimestega alla paatideni laskus. Kõigepealt läksid naised ja lapsed, siis mehed. Esimese klassi reisijad läbisegi väljarändajatega, tormimöllus kaotasid rassid ja eesõigused igasuguse tähenduse. Kõigil oli kästud suurem osa pagasist Ava pardale jätta, sest oodata oli vaid mõnepäevast peatust. Härra Alard oli hirmunud reisijate hulga ees koguni sõna võtnud ja häält tõstmata kõnelenud mõnetunnisest karantiinist Flat Islandil, enne kui korraldatakse ülevedu Canonniers’ neemele Mauritiuse saarel. Mõned olid siiski oma asjad kaasa võtnud, härra ja proua Metcalfe oma nahast reisikotid botaanikuvarustusega ja väljarändajad oma pesupambud ja moonakompsud.

      Paadid muudkui sõelusid kuunari ja ranniku vahet. Need ümberasujad, kes olid otsustanud kogu kraami varguse hirmus Flat Islandile kaasa võtta, pidid oma kavatsusest loobuma, nähes, millist ohtu see endaga kaasa tõi. Paadid olid sunnitud jääma rannikust kümne meetri kaugusele, et murdlainetus neid ümber ei paiskaks. Reisijad pidi kahe laine vahepeal vette hüppama ja vinnama ennast trossist kinni hoides läbi lainetuse basaltkaljuni. Väljarändajad, kes oma kompsude külge klammerdusid, oleksid peaaegu uppunud. Üks meremeestest pidi neil jõuga asjad käest ära kiskuma, sest murdlainetus tiris neid avamere poole.

      Peagi

Скачать книгу