LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on maad võtnud ärevus. Bartoli ja Julius Véran on meie toidutagavarad üle vaadanud: kakskümmend kilo riisi, lisaks kuivatatud kala, mida jätkub umbes nädalaks. Õlitünn on peaaegu tühi. Petrooleumist piisab veel paariks-kolmeks päevaks. Sirdaar jagas laiali rannavalvelaeva poolt merre heidetud toidumoona, meie laager ei saanud midagi. Miks? Kas ta teab midagi, mida meie ei tea, midagi meie lahkumispäeva kohta? Või on ta otsustanud meid näljutada? Mässu käigus rüüstasid hindud tagavarasid. Moonakotid rebiti lõhki, nende sisu kallati merre, lootuses, et see sunnib laeva tagasi tulema. Julius Véran on jätkuvalt oma košmaaride kütkes. Kuulen, kuidas ta Metcalfe’e tunnistajaks kutsub. „Remember Cawnpore,” korrutab ta sünge häälega. Jacques jutustas mulle ühel päeval, mis seal Põhja-Indias toimus, kui Nana Sahibi armee vallutas Cawnpore’i ja uputas kõik inglased, nii mehed, naised kui lapsed Gangesesse. Kuid pilk, millega John Vérani vaatab, annab tunnistust, et tema ei mäleta sellest midagi.

      Väljas kõrvetab päike läbi saarte kohal paikneva hiiglasliku pilveaugu. Ma ei suuda kauemaks karantiinimajja jääda. Ma ei saa hingata, ma vihkan Vérani kahvatut nägu, hirmu, millega ta teisi nakatab, tema raevukaid sõnu. Isegi Jacques on tema kinnismõttega kaasa läinud, temagi usub vandenõusse. Nad võivad ju hindudele igasuguseid patte külge pookida, nagu ka sirdaarile, kelles nad nüüd alatasa kolli näevad, ikkagi olid nemad ise need, kes saatsid Nicolas’ ja härra Tournois’ Gabrieli saarele. Ainult Suzanne ja Sarah Metcalfe on vabad sellest painest, sellest vihast. Suzanne ootab pikisilmi palaviku alanemist, et minna Palissaadide külla korraldama abi, tegema teoks oma ingellike kavatsusi. Ta on suutnud isegi Sarah’t veenda, et see temaga kaasa tuleks. John Metcalfe aga ootab pikisilmi, et saaks jätkata oma botaanilisi uurimisretki.

      Kõnnin piki randa, piki paadisilda, pööramata pilku Gabrieli saare massiivselt siluetilt. Püüan endale ette kujutada nende laagrit mäetipu varjus, mida kaitseb tuule ja päikese eest üksnes veekindel present.

      Siit vaadates näib Gabriel inimtühi, ainult veidi põõsarägastikku ja paar kuivanud puupuhmast, mis klammerduvad mustale kaljule. Seal pole märkigi elust, ei ühtegi suitsu. Ainult kangekaelselt ümber mäetipu tiirutavate punasaba-troopikalindude ebakorrapärane lend, nende kähisevad kriisked. Mõnikord tulevad nad Flat Islandi randa välja, nad hoiavad mul silma peal. Nad on majesteetlikud ja kohmakad, pikk punane saba, mis neil lindina järel hõljub, segab nende lendu. Hindu lapsed käivad linde kaljude varjust piilumas, ilmselt unistavad nad sellest, et saaksid ühe nendest pikkadest punastest sulgedest endale krabada. Phoenix rubricauda, ütles John Metcalfe. Kuuldavasti peetakse neid Aafrikas jumalateks.

      Istun oma tavalisel kohal basaltkaljude vahel väikeses liivaaugus, kus kasvavad mõned tibatillukeste roosade õitega taimed. On õhtu, meri on tasane ja korallrahu pole laguuni tumedas vees näha. Minu selja taga on Gabriel ja vulkaani must kalju, minu ees, veega samal tasapinnal, pikk maanina, kus tuul batatran’e maadligi puhub. Silmapiiril näen neemetipu ja saarekese vahel Serpents’i ja Ronde’i siluette, need on nagu veest kerkivad loomad.

      Nüüd ma taipan. See maastik on muutunud mulle olulisemaks kui vaatluspost vulkaani tipus, kust Véran ja Bartoli väsimatult Mauritiuse rannikut jälgivad. Siit vaatan ma lääne poole, vastassuunas. Merelt ei tule midagi, aga tema, Sūryavatī, võib iga hetk kivirahnude vahelt nähtavale ilmuda. Mulle tundub, et ma olen seda paika alati tundnud, seda randa, madalat maad, mis merega ühte sulab, kõrget, lindudega asustatud kaljut.

      Ilma et oleksin kuulnud teda tulemas, on ta kohal, seisab rannal minu ees. Tema näol on kummaline ilme, ta vaatab murelikult ringi, nagu kardaks kedagi. Tal on seljas sama merekarva sari ja päikesest pleekinud punane sall katab teda üleni. Tema laubale on joonistatud ookrikarva täpp.

      „Mida sa tahad? Mis sul plaanis on?”

      Ta räägib aeglaselt, selgelt, kuid ilma igasuguse ülespuhutuseta.

      Olen tema küsimusest üllatunud.

      „Ma ei taha midagi, ma ootasin sind.”

      Tema silmad sädelevad. Ta küsib tõsiselt:

      „Nii et kõik need päevad oled sa siin mind oodanud?”

      Ta on liivale istunud, vaatab laguuni. Aeg-ajalt paistab päike, särab tema näol. Tal on väga valged hambad. Esimest korda märkan ma, et tal on väike kuldne neet vasakus ninasõõrmes.

      „Kus sa nii hästi prantsuse keelt oled rääkima õppinud?”

      Minu küsimus on rumal ja väärib iroonilist vastust.

      „Samamoodi nagu sina, ma oletan. See on minu keel.” Aga ta lisab: „Mind kasvatasid Mauritiusel nunnad. Aga minu päris keel on inglise keel. Mu ema on inglanna.”

      Ma ei tea, miks, aga ma küsin:

      „Kas ma tohiksin sinu ema näha? Ma tahaksin väga temaga kohtuda.”

      „Minu ema? Sa tahaksid kohtuda minu emaga?”

      Sūryavatī naerab korraks, nagu oleks see maailma kõige jaburam mõte.

      „See on võimatu.”

      „Miks?”

      Sūryavatī kõhkleb. Ta otsib sobivat ettekäänet.

      „Sellepärast, et… sellepärast, et minu ema pole selline, kellega sa saaksid kohtuda.”

      Ta kõhkleb jälle.

      „Sellepärast, et mu ema ei taha valgete härradega kohtuda.”

      Ta ütles „valge härra” asemel grand moune kreooli keeles.

      „Aga mina ei ole mingi grand moune!”

      Ta ei kuulnud. Või siis ei usu ta seda. Ta vaatab mind, jätkab:

      „Enne ta elas Mauritiusel, töötas Almas grand moune’ide juures. Ka minu isa töötas suhkrurooistanduses. Ja siis juhtus õnnetus, ta sai surma, mina olin aastane, siis andiski ema mind nunnadele kasvatada. Ta läks ise tagasi Indiasse. Kui ta naasis, siis ei tahtnud nunnad mind talle tagasi anda. Nad ütlesid, et nüüd olen ma nende oma.”

      Sūryavatī räägib mulle seda kõike, nagu oleks see loomulik, nagu räägiks ta mulle mõnda lugu, mida ma olen sageli kuulnud. Ta sirgeldab midagi oksaraoga liivale, joonistab, teeb märke, ringe. Tal on kõikvõimalikes värvitoonides emailitud vasest käevõrud, mis randme ümber vabalt liiguvad ja õlavart tihedalt ümbritsevad.

      „Mis ta siis tegi? Ta võttis su ikkagi tagasi?”

      „Ei, see oli võimatu. Grand moune’id ei anna midagi käest ära. Ta käis mind salaja vaatamas. Ta hankis endale töökoha kloostri kõrval, et minuga koos olla. Kui ma sain kuueteistkümneseks, siis ma läksin koos temaga ära. Peitsime end Mauritiusel, ja ühel päeval ta leidis laeva, me tulime siia Flat Islandile, sest ta oli kindel, et siit nunnad meid ei leia. Nüüd on ta haige. Ta ei saa enam ära minna.”

      Vaatan tema nägu, tema vasekarva nahka. Tema silmad on ambravärvi, videvikuvärvi. Ma pole elu sees nii ilusat tüdrukut näinud, olen armunud.

      „Kuidas seal elatakse, kust sina tuled?”

      Tema hääl on veidi tuhm. Ta ei taha rohkem oma emast rääkida. Ta tahab ise küsimusi esitada.

      „Kuidas on elu Prantsusmaal ja Inglismaal? Räägi mulle Inglismaast. See on vist väga ilus kõigi oma suurte parkide ja paleede ja lastega, kes on nagu printsid ja printsessid?”

      Ta võtab sari taskust paberitüki, mille ta hoolikalt lahti voldib. Ta tõi selle mulle, ta teadis, et leiab mu siit. See on lehekülg ajalehest Illustrated London, millelt naeratab vastu hiigelsuur punnpõskne beebi. Pildi alla on kirjutatud: FRY’S Finest COCOA.

      Puhken tahtmatult naerma. Siin sellel rannal, sellel saarel, kuhu meid on maha jäetud, on lõbusas titenäos midagi naeruväärset, mittetõsiseltvõetavat. Sūryavatī hakkab ka naerma, kattes suu käega. Lõpuks me ei teagi enam, miks me naerame. See juhtub esimest korda pärast paljusid päevi, milline rõõm! Pildibeebil on seljas pikk pitskleit ja peas naljakas mütsike.

      „Lapsed seal pole midagi printsid.” Räägin talle tegelikust

Скачать книгу