LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kuulsaks; nii kuulsaks, et inimesed hakkasid preestrite asemel hoopis nende kolme pühaku juures käima.

      Teate, kristluses on „pühak” üks imelik sõna. Kõigis teistes usundites on „pühak” ja sellega samaväärsed sõnad väga auväärsed. Aga kristluses see nii ei ole, kuna „pühak” tähistab ainult paavsti poolt pühakuks tunnistatut. Jeanne d’Arc kuulutati pühakuks alles kolmsada aastat pärast tema surma. Keegi eksimatu paavst põletas ta elusalt tuleriidal. Kolmesaja aasta pärast muudeti meelt, sest Jeanne d’Arc hakkas inimestele ühe rohkem ja rohkem meeldima. Siis arvas paavst, et nüüd on hea aeg ta pühakuks kuulutada. See naine oli kuulutatud nõiaks ja elusalt põletatud – ja seda tegi üks eksimatu paavst. Aga üks teine eksimatu paavst kuulutas kolmsada aastat hiljem Jeanne d’Arci pühakuks. Naise haud kaevati lahti ja kõik, mis sealt võtta oli – mõned luud olid ehk säilinud – toodi välja, neid kummardati ja pühitseti. Jeanne d’Arcist sai pühak.

      „Püha” on kristluse kontekstis inetu. Sanskriti keeles tähistab sõna sant püha. Sant tähendab kohalejõudnut, kedagi, kes on teada saanud satya. Satya tähendab tõde, ja inimest, kes on hakanud tõde taipama, nimetatakse sant’iks – teda pole keegi pühaks kuulutanud! See pole kraad ega tiitel, mille keegi võib sulle anda.

      Patriarh oli väga vihane, sest inimesed rääkisid kolmest pühast mehest. Ta küsis: „Aga kuidas said neist pühakud? Mina pole neist kedagi pühakuks kuulutanud. See on lihtsalt ennekuulmatu!” Aga inimesed on inimesed… Nad käisid ikka pühade meeste juures, nii et lõpuks patriarh otsustas: „Pean neid mehi külastama. Kes nad on? Kas nad on end ise pühakuteks kuulutanud? Ma isegi ei tea, kes nad on. Ning ainult minu võimuses on mõni isik pühakuks kuulutada.” Ta oli väga vihane.

      Ta läks oma paati – tal oli ilus paat, sest ta oli kõige kõrgem vaimulik ja tema usu silmis oli ta isegi tsaarist kõrgemal. Isegi tsaar ja tsaarinna puudutasid tema jalgu. Nii ta mõtleski: „Kes on need tundmatud anonüümsed tobud? – kuulutavad end pühakuteks!” Ta jõudis kohale ja leidis eest kolm väga lihtsat meest, kolm vana inimest, kes puu all istusid. Nad tõusid kohe püsti, puudutasid patriarhi jalgu ja ütlesid: „Miks te nii palju vaeva nägite? Oleksite võinud sõna saata ja oleksime ise tulnud.”

      Patriarh rahunes mõnevõrra, kuid küsis siiski nõudlikult: „Kes on teid pühakuteks kuulutanud?”

      „Me ei tea,” vastasid mehed. „Me isegi ei teadnud, et oleme pühakud. Kes teile seda rääkis?”

      Patriarh taipas, et mehed on täiesti harimatud ega teadnud midagi kristlusest ega religioonist ning ütles: „Kuidas te palvetate? Kas te teate mõnd ortodoksset palvet? Ilma selleta pole teil võimalik isegi kristlased olla, rääkimata siis sellest, et pühakud!”

      Mehed ütlesid: „Oleme harimatud ja keegi pole meile kunagi ühtegi palvet õpetanud. Aga kui te andestate, siis räägime teile: me oleme ise oma palve koostanud.”

      „Mida?” hüüdis patriarh. „Te olete koostanud ise endale palve! Olgu, laske kuulda, milline see siis on.”

      Üks mees ütles teisele: „Sina ütle talle.”

      Teine vastas: „Sina võid öelda.” Nad kõik olid väga häbelikud ja tundsid piinlikkust.

      Patriarh ütles: „Rääkige! Ükskõik kes.”

      Mehed laususid: „Me tegime selle kolmekesi koos.” Nende palve oli lihtne: „Sina oled kolmainsus – Jumalaisa, Püha Vaim ja Poeg. Teid on kolm ja nii ka meid – õnnistatagu meid.”

      „Selline on meie palve. Sellest rohkem me ei oska. Oleme kuulnud, et teda on kolm ja me teame, et meid on kolm. Mida enamat saaksime tahta? Õnnistatagu meid – teid on kolm, meid on kolm, õnnistatagu meid!”

      Patriarh ütles: „See on andestamatu. Te irvitate usu üle.”

      Mehed kostsid: „Aga öelge siis meile, milline on õige palve ja me hakkame seda lausuma.”

      Partiarh lasi kuuldavale pika Vene Õigeusu Kiriku palve. Mehed kuulasid ja ütlesid: „Oodake, korrake palvet uuesti, sest see on nii pikk ja võib meil ununeda. Meie palve on nii lühike, et see ei lähe meil kunagi meelest, kuna see on nii lihtne ja meil on alati meeles, et Jumal on kolm, meid on kolm, õnnistatagu meid. Siin pole midagi keerulist. Teie palve – kui me selle unustame või mõne vea teeme…”

      Nii kordaski patriarh palvet veel kord. Mehed palusid: „Veel üks kord.” Patriarh kordas palvet kolmandagi korra ja mehed ütlesid: „Me püüame.”

      Patriarhil oli väga hea meel, et oli need tobud õigele teele juhatanud. See on õige palve, pole need mehed mingid pühakud. Ja ta alustas tagasiteed, rõõmus selle üle, et oli teinud heateo. Sellised need heategijad on.

      Järve keskele jõudnud, nägi patriarh kolme meest järve äärde jooksmas! Ta ei uskunud oma silmi. Mehed hüüdsid: „Oodake! Me oleme palve unustanud! Ainult üks kord veel ja me ei tülita teid enam iial!” Ja nad seisid vee peal!

      Patriarh puudutas nende jalgu ja ütles: „Andestage mulle. Teie korrake oma palvet, see on täiesti õige. Ja te ei pea minu käest mitte midagi küsima; kui midagi on vaja küsida, siis tulen mina teie juurde. Nüüd ma tean, kelle palve on õige.”

      Need kolm meest kinnitavad üht lihtsat tõde: kui sul on usk, ei tõesta see Jumala olemasolu, kuid sinu usk võib anda sulle teatud väärikuse, teatud tugevuse. Aga see usk peab olema väga süütu. Need kolm meest ei varjanud usu taha ühtegi hirmu. Nad polnud käinud üheski kirikus ega õppinud ühtki palvet, nad polnud küsinud kellegi käest: „Mis on Jumal? Kus on Jumal?” – mitte midagi. Nad olid lihtsalt süütud inimesed ja nende usk tulenes nende süütusest.

      Selline usk ei tõesta, et Jumal eksisteerib; selline usk tõestab lihtsalt seda, et süütus on jõud.

      See oli lihtsalt üks lugu, aga süütus on tõesti jõud. Jah, sa võid käia vee peal, kuid süütusest; ja süütuse tõttu on olemas ka usk. Ent seda juhtub väga harva, kuna iga lapsevanem ja iga ühiskond hävitab teie süütuse enne, kui üldse taipate, et see teil kunagi oli. Teile surutakse peale teatud uskumusi ja te võtate need omaks hirmust. Pimedas ütleb ema: „Ära karda; Jumal valvab sinu üle. Tema on kõikjal.”

      Kuulsin ühest katoliku nunnast, kes tavatses käia vannitoas duši all riietega. Teised nunnad muutusid mõnevõrra murelikuks: „Ta on hulluks läinud?”

      Kuid vaene nunn ütles: „Teen nii sellepärast, et Jumal pidavat olema kõikjal. Järelikult on ta ka vannitoas. Kuid tundub vale olla alasti Jumala ees.”

      See naine võib tunduda rumal, kuid temas on teatud süütust. Ja kui sellest süütusest võrsub usk, siis pole vahet, millesse usutakse.

      Süütus annab jõudu, kuid süütus hävitatakse ja just süütust üritangi ma teile tagasi anda, nii et te oleksite jälle süütu. Ning et saada tagasi süütus, tuleb teil läbida mõned etapid.

      Et te enam ei kardaks, tuleb vabaneda jumalakäsitlustest. Teil tuleb minna läbi hirmu ja aktsepteerida hirmu kui inimesele olemuslikku. Selle eest pole vaja põgeneda. Tuleb hoopis minna sügavale selle sisse ja mida sügavamale oma hirmu sisse te lähete, seda vähem hirmu te tunnete.

      Kui olete puudutanud hirmu põhjakivi, siis hakkate lihtsalt naerma, kuna pole midagi, mida karta. Ja kui kaob hirm, ilmub nähtavale süütus ning see süütus on ülim hüve, tõeliselt religioosse inimese tuum.

      See süütus on jõud. See süütus on ainuke tõeline ime.

      Tänu süütusele võib juhtuda mistahes, kuid tänu süütusele ei saa teist kristlast ega muhameedlast. Tänu süütusele saab teist lihtsalt üks tavaline inimolevus, kes aktsepteerib oma tavalisust ning elab rõõmsalt ja tänab eksistentsi – mitte Jumalat, sest Jumal on kujutlus, mille on teile andnud teised inimesed.

      Kuid eksistents ei ole kujutlus. See on kõikjal teie ümber, sees ja väljas. Kui te olete üdini süütu, võrsub sügav tänutunne – ma ei nimeta seda palveks, sest palves te palute midagi, mina nimetan seda sügavaks tänulikkuseks. Te mitte ei küsi endale midagi, vaid tänate millegi eest, mis on

Скачать книгу