LITMIR.BIZ

Скачать книгу

probleem pigem selles, et levi on kümne tuhande meetri kõrgusel liiga kehv.

      „Ma kirjutan gaasimõrva üksikasjadest, päris palju uut infot on tulnud. Rääkisin emaga, kelle lapsed õpivad samas koolis, nii et ma teen ühe loo veel perest endast ja nende elustiilist.”

      Annika pilgutas silmi, hoidis hinge kinni ja lootis klišeelikust „šokk keset idülli” käsitlusest kõrvale hiilida.

      „Aga mis saab šokist keset idülli?” päris Patrik. „See oli ju peamine põhjus, miks sa sinna üldse sõitsid – et kirjeldada tekkinud paanikat rootsi kogukonnas.”

      Ah oli või? mõtles Annika.

      „Šokk-keset-idülli ongi mu teine nimi. Iga viimane kui sõna mu artiklites võbiseb suurest šokist. No te preocupes14,” vastas Annika.

      „Hmm,” vastas Patrik ja see ei kõlanud just nii, nagu oleks ta nüüd veendunud.

      Kaks piiksu telefonis andsid märku, et liinil oli ootamas ka teine kõne.

      „Ma pean nüüd lõpetama,” ütles Annika kiirelt ja katkestas kõne.

      Helistas Carita Halling Gonzales.

      „Nii, mulle sobib. Võtan pakkumise vastu. Minu taks on 40 eurot tunnis pluss jooksvad kulud,” ütles ta.

      „Ee, no olgu,” vastas Annika, eeldades, et tegemist on tavapärase tõlketariifiga. „Mida need jooksvad kulud sisaldavad?”

      „Näiteks kui ma pean sind kuhugi sõidutama, siis lisan tunnihinnale bensiinikulu.”

      „Auto on mul endal olemas, õigemini – mul on Ford. Kas saaksid kohe pihta hakata?”

      „Oih, oota korra, politseiauto…”

      Telefonist oli kuulda raginat, millele järgnes üpris pikk vaikus eetris.

      „Carita?” küsis Annika kõhklevalt.

      „Vabandust, sõitsid minema. Sõidu ajal on mobiiltelefoniga rääkimine keelatud, Nacho sai eelmisel nädalal 60 eurot trahvi. Kus sa praegu oled?”

      „Lakanjadas,” vastas Annika.

      „Vaeseke, just sellisel päeval. Kas saame seal kokku või kusagil mujal?”

      „Ma elan hotellis nimega Pyr, see asub…”

      „Me võime siis Pyris kokku saada. Ütleme nii umbes veerand tunni pärast? Kohtumiseni!”

      „Oota! Kas sa saaksid kooli aastaraamatu kaasa võtta?” jõudis Annika veel hüüda.

      Carita Halling Gonzales nägi välja täpselt samasugune nagu La Cañadas šoppavad naised: sale, blond ja pruunikspõlenud, pisut vanema moega kui vanus eeldaks. Kuldkõrvarõngad ja kilisevad käevõrud. Väga kitsas sügava dekolteega kampsun ja leopardimustriline riidest kott.

      „Väga meeldiv,” ütles tõlk ja tervitas teda südamlikult, samal ajal kuldses ümbrises huulepulka leopardikotti toppides. „Millest me siis peale hakkame?”

      „Sõidame perekonna villa juurde. Kas sa tead, kus see asub?”

      Carita Halling Gonzales kergitas kulme.

      „Kusagil Nueva Andalucías. Ega sul täpsemat aadressi ei ole, tead äkki supermanzana’t või?”

      Annika jõllitas teda arusaamatult – et kas ta teab äkki superõuna?

      „Kvartalit, asumit,” täpsustas tõlk.

      „Ah soo,” vastas Annika ja otsis oma märkmiku välja. Ta lehitses seda, kuni leidis Beriti otsinguandmed Paginas Blancas-leheküljelt.

      „Las Estrellas de Marbella,” luges ta sealt.

      „Marbella tähed,” ütles tõlk ja raputas siis pead. „Ei tea tõesti. Helistame õige Rickardile.”

      „Rickard Marménile?” küsis Annika.

      „Kas sa tunned teda?” imestas Carita Halling Gonzales.

      „Rickardit tunnevad siin vist kõik,” ütles Annika ja otsis numbri märkmikust üles.

      Muidugi teadis Rickard, kus Las Estrellas de Marbella asus. Ta oli mitte liiga kauges minevikus pidanud sisustuskaupade poodi ja jõudnud mõned saadetised läkitada ka Las Estrellasesse, enne kui ettevõte pankrotti läks.

      Carita kirjutas marsruudi Annika märkmikku üles.

      „Aitäh! Musi-musi,” ütles Carita ja andis telefoni Annikale tagasi.

      „Kas tahad ise sõita või pigem mina?” küsis Annika.

      „Sõida sina, mul on tegevust rohkem kui küll, kui pean sellest keerulisest juhisest midagi välja lugema. Mis su sõrmega juhtus?”

      Ta osutas Annika vasemale nimetissõrmele, millel laiutas inetu arm.

      „Lõikasin sisse,” vastas Annika.

      Nad istusid autosse ja sõitsid kiirtee alt läbi.

      „Otse edasi, härjavõitlusareenist mööda,” ütles tõlk maniküüritud käega osutades. „Mis artiklit sa kirjutad?”

      „Ma kohtusin kahe politseinikuga, kes rääkisid mõrva kohta lähemalt. Nüüd tahan ise majale pilgu peale heita, et oskaksin seda piirkonda kirjeldada, ja ehk saab ka mõne naabriga vestelda. Siis mõtlesin veel, et prooviks mõne kohaliku rootslasega kohtuda, kes oskaks seletada, kuidas selline juhtum nende siinset elu mõjutab, kui mõjutab…” rääkis Annika.

      „Sa ütlesid, et see oli mõrv?” küsis Carita Halling Gonzales.

      Annika kiikas naist enda kõrval, kes end parasjagu taskupeeglist uuris ja küünega midagi hambavahest urgitses.

      „Politsei ei usu, et tegemist on tavalise rööviga. Kurjategijad kasutasid mingit kummalist tüüpi gaasi, mis põhjustas perekonna peaaegu silmapilkse surma.”

      Ta mõtles mõne hetke järele.

      „Kurjategijatest ei räägitudki kui varastest, vaid kui mõrvaritest.”

      „Täiesti kohutav,” nentis tõlk. „Ringristmikult vasakule.”

      Tänavad vonklesid kõrgete tsementmüüride, tihedate küpressihekkide, paksude hibiskipuhmaste ja bugenvilleade vahel. Müüride ja roheluse tagant vilksatasid terrakotavärvi katusekivid, kivisillutisega õued ja pügatud murulapid.

      „Nii suured majad!” imestas Annika aknast välja vaadates.

      „Ja kallid,” lisas Carita Halling Gonzales. „Näiteks see seal otse ees on üheksa ja poole miljoniga müügis.”

      Annika uuris mööda sõites musta sepistatud väravat.

      „Muidugi on see kallis, aga Djursholmil maksavad villad sama palju,” märkis Annika.

      „Ma ei räägi kroonidest, vaid eurodest,” ütles Carita Halling Gonzales ja uuris oma juhiseid. „Siit vist paremale.”

      Nad sõitsid mõne kilomeetri edasi. Tõlk vaatas valvsalt ringi.

      „See asum seal ülal peaks olema täiesti uus,” ütles ta vasakule osutades. „Ma ei olegi seda vist varem näinud. Aga kui sõidakski sealtkaudu. Oih, vaata ette, tees on auk…”

      Annika pidi järsu manöövri tegema, et mitte sõita keset sõiduteed laiutavasse süvikusse.

      „Jesver! Kuidas nad saavad teid sellises seisus hoida?”

      Carita Halling Gonzales ohkas.

      „Mõne aasta eest pandi terve Marbella kohalik omavalitsus vangi. Seda auku on paberite järgi tõenäoliselt korduvalt täidetud ja parandatud, aga ilmselt viidi parandustööd läbi teede- ja kinnisvarahoolduse osakonna juhi kodu remontides… Jah, siin see ongi.”

      Ülepakutud kaunistustega värav, mis meenutas stiililt mingit vana vesternit, ilmus vaatevälja, kui nad kõrge heki tagant välja sõitsid. Värava kohal kõrguvale portaalile oli vonklevate kuldtähtedega kirjutatud Las Estrellas

Скачать книгу