Kirikuehitajad - Oskar Lõvi

Скачать книгу

nende talu ja ikkagi kutsus teda naiseks. Ta vaikis, mehed pärisid aga sedasama edasi. Siis ütles Linda:

      „Sinu talu on endine, aga Võttele hankis teisi maid juurde ja kõik kokku on meie talu päris suur – võiks ütelda, et umbes pool endisest Avispea külast.”

      „Nii on siis talu südamik hoonetega minu oma.”

      „Seda küll – südamik ainult.”

      Kalle tõusis ja tahtis minema hakata, haarates jällegi oma märsi järele.

      „Sa oota veel natukene, Võttele peaks varsti jõudma, ta annab sulle küüdimehe, oled ju jala käimisest väsinud,” peatas teda jälle Linda.

      Kalle tundis ennast tõeliselt väsinuna, eriti peale sööki, nõustus jääma ja ootama, aga teeskles mängitud viisakust:

      „Oleksin küll tänulik, aga millal Võttele tuleb, igatsen näha omakseid.”

      „Oled sa kümme aastat oodanud, siis võid veel mõned viivud otsa oodata,” manitses Linda.

      „Eks või ka …”

      Kalle allus ja istus uuesti. Õnnemeele jutt keerles aga oma isiklike asjade ümber ja ta päris Lindalt, et kui palju temaaegseid loomi ja tööriistu veel alles on, kas poeg teab, et need on tema omad, ja kas ta midagi oma isast teab. Linda seisis aknaaugu juures, vahtis pidevalt välja, et näha mehe tulekut maanteelt, ja vastas aralt ning lühisõnaliselt. Kalle avas paaril korral suu ka küsimiseks, aga ei pääsenud Õnnemeele jutu vahele. Tares valitses üldiselt närviline meeleolu, rääkis küll üks, aga pead olid igaühel omaette mõtteid täis. Ka lapsed vahtisid pärani silmil kord ema, kord mehi.

      Väljas aga käratseti.

      2

      Õuele oli samal ajal kogunenud inimesi – oma talu rahvast ja võõraid. Erakorraline uudis kadunud malevlaste saabumisest levis kulutulena laiali. Juba liikus leski ja leinajaid emasid saunaküla poolt ning naabritalus oli jäetud tööd pooleli ja tuldud Võttele tallu. Kõik tõttasid „surnud” mehi vaatama ja oma kadunud meeste kohta teateid koguma. Igal saabujal oli sada küsimust ja veel rohkem imestamisi ja ohkeid, õu sumises nagu mesilaste pere. Kärsitud naised vahtisid tulnukaid läbi ukse prao ja akna nurga ning pilutasid silmi, kas mehed on ikka tõeliselt elusad inimesed või vaimud koguni, ehk isegi surnute hinged manalast. Kes teab? Oli ju varemgi nähtud kodukäijaid päise päeva ajal liikumas, ehk tulnukad on ka kodukäijad? Mõni vanem eit teadis rääkida, et lahingus langenud malevlased elavad tervetena manalas edasi ja parandavad haavu, kui saavad need kord terveks, tulevad koju tagasi. Kõiksugu imelikke seletusi liikus rahva seas, eriti aga vanade naiste suus.

      Sellesse segadusse ilmusid viimaks Õnnemeel ja Kalle saadetuna Lindast. Rahvas jooksis neid piirama hüüete ja imestusega.

      „Noh, näidake ometi oma nägu meile …”

      „Laske kuulda oma häält …”

      „Lubage katsuda kätt, kas olete ikka elusad mehed või vaimud koguni?”

      „Kuidas te ometi omale elu sisse saite?”

      „Kuidas juhtus, et koju tulite?”

      „Koju, ikka koju – kodu kõige armsam …”

      Naiste hääled kostsid kõigist üle:

      „Kas minu mees on ka elus?”

      „Kas minu poeg tulemas?”

      „Millal nemad tulevad?”

      Mahajäänud pruudid ja vanaks läinud piigad hüplesid aga jalalt jalale ja rõõmutsesid:

      „Nüüd on selge, et päriselt ilma meesteta me siiski ei jää.”

      „Siis saan varsti omagi kätte …”

      „Kahju ja tuhat tuline, et ma ennast vahepeal va harjakale andsin, nüüd ei tea, kuidas lahti saada.”

      „Kes sind sitta enam tahab,” hurjutas keegi vahele.

      „Mis sellest, et mul värdjas kodus, oma mees ikka kõige kallim.”

      Mehed piirasid aga Õnnemeelt ja hakkasid kohe sõjalisi asju arutama. Kalle jäi üksinda naiste kätte. Linda kasutas juhust ja lipsas sedamaid tarre tagasi, kus ta nüüd sai lastele seletada, kes need võõrad on ja mida tahavad.

      „Kas meil on nüüd siis kaks isa?” küsis Marta ehmunult.

      „Ei, laps, teil ei ole, aga Noorel on nüüd kaks …”

      „… ja, ja tal on siis kaks ema ka?” arvas väike Mati.

      „Ei, mu laps, ainult üks …”

      „Kas, kas sina või?”

      Õueväravasse ilmus samal ajal endise Avispea sepa tüse kuju. Õnnemeel ei oleks seppa äragi tundnud, aga too lonkas veidike ühte jalga ja see andis mehe ära. Sepp oli nüüd naabritalu omanik – laia näoga ja täissöönud kehaga, pidas ennast teistest elanikest tähtsamaks ja trügis rinnaga meeste vahelt otse Õnnemeele ette, sirutas käe välja ja teretas:

      „Tervist, kadunud pealik …”

      Siis peatus. Mehed jäid teineteist pungis silmil vahtima. Nad olid mõlemad tundmatuseni muutunud. Endisest kuulekast ja tahmase näoga ning alaliselt nahkpõlle kandjast küla relvatagujast oli saanud julge ja iseteadlik peremees, kes kõiki kõrgilt kohtles, käratseva ja käskiva häälega kõneles ning ennast kõige kangemaks ja targemaks meheks pidas. Aga endisest iseteadvast ja uhkest pealikust oli saanud kõhn, kondine ning kilaval häälel kõneleja mehike, kelle silmad põlesid mingit arusaamatut põlemist, mida mõned võinuks pidada arguse ja hirmu tunnuseks, mõned aga kadeduse ja tigeduse märgiks. Linda, kes teda paremini tundis, teadis, et neis vilkuvais silmis pesitsevad mõlemad pahed ühekorraga. Siis hakkasid mehed aga omavahel kõnelema.

      „Pealikuisanda käsi on vahepeal vist halvasti käinud, et näeb nii kõhna ja armetu välja,” lausus sepp iseteadlikult.

      „Aga sepaisanda käsi näikse vist hästi käinud olevat, et näeb uhke ja rammus välja,” vastas pealik.

      „Seda küll, viskasin sepa ameti nurka ja asusin Avispea suurkülas talu pidama … Aga millega tegeleb nüüd pealikuisand?”

      „Lunastasin kodumaa eest väljamängitud panti …”

      Sepp, kõige oma tarkuse juures, ei taibanud kavalat vastust. Sügas kukalt ja küsis:

      „Kas nüüd on siis lunastatud?”

      „Vist mitte veel täielikult … Aga kas relvade tagumine on lõpetatud?”

      „On lõpetatud …”

      „Kuhu jäi siis see raua tagavara, mida malevlased relvade jaoks olid varunud?”

      „Raua tagavara?”

      „Jah, meie raualadu …”

      Sepp ei saanudki vastata, sest Võttele ilmus teel nähtavale ja kõikide silmad suundusid temale. Oodati ju peremeest. Sepp ruttas aga Kallet teretama, ja vahetanud temaga mõned sõnad, kadus kohe rahva hulgast, sest ta ei sallinud oma naabrit. Ei olnud selle õuel ka ammugi käinud ja nüüd vaid erakorralise sündmuse puhul oli tõstnud jalad sinna, kuna teadis, et Võttelet polnud kodus.

      Kihin-kahin läbis õuelolijaid. Mõned ruttasid õueväravat avama, sulased ja talu vaimud taandusid eemale, kuna Õnnemeel jäi kahe vanema mehega jällegi sõjapidamise mälestusi arutama. Linda jooksis aga mehele vastu suurt uudist teatama. Lapsed surusid end nende ümber ja hakkasid üksteise võidu ka isale uudiseid jutustama. Linda ei jõudnudki Võttelele sündmust seletada, kui nägi Õnnemeelt ja Kallet lähenemas. Viimane embas uut kälimeest ja patsutas õlale, kuna Õnnemeel jäi eemale seisma ja ootas, et teda kui peremeest tullakse teretama. Linda läks aga ta juurde ja ütles: „Näe, seal on minu mees, keda sa peaksid veel mäletama …”

      „Mäletan küll, miks ei mäleta seda endise Lõpekunda vanema poega.”

      „Üllatus on suur … Ma nüüd ei taipa, mis on juhtunud?”

Скачать книгу