Kirikuehitajad - Oskar Lõvi

Скачать книгу

oli kümme aastat seda omal nahal tunda saanud.

      Võttele tuli viimaks välja uue ettepanekuga – asutada vahekohus. Kumbki pool määrab oma mehe kohtunikuks ja need valivad siis kolmanda.

      „Kolm on kohtu seadus,” ütles ta.

      „Sedasi on meil varemgi toimitud,” teatasid mitmed.

      „Juba igivanast ajast saadik,” hüüdsid kõik.

      Pooled leppisidki kokku, et luuakse vahekohus. Kumbki pool pidi otsima endale järgmiseks päevaks esindaja. Tapo ja Võitu olid kahekesi ühel poolel ja sepp teisel poolel.

      Seepeale mindi laiali. Vangist tulnud mehed astusid Õnnemeele kotta, kus naised hakkasid neile rooga valmistama, mehed aga neilt uudiseid pärima. Arutati jällegi kohe Revala lahingu käiku, kuidas keegi oli haavata saanud ja miks vangi langenud.

      „Rääkige ometi, kus te vangis olite ja mis tegite?” küsisid naised vahele.

      „Puuh, see pole tähtis, küll räägime pärast, enne peame aga oma sõja asjad ära selgitama,” vastasid mehed.

      Ehitustöödest Võttele krundil ei tulnud sel päeval enam midagi välja.

      11

      Järgmisel päeval koostati vahekohus. Sepp määras oma esindajaks kingsepa Kassisabast. Too oli tema endine naaber ja seega oli kindel, et kaitseb ka tema huvisid. Ta käis enne kingsepa jutul ja teatas, et annab talle sügisel kolm vakka otri vaeva eest, aga loodab, et talud jäävad temale, sest kust need odrad muidu tulevad kui mitte küla keskel olevalt rammusalt põllult. Kingsepp noogutas nõusoleku tunnuseks pead. Sepp läks rahuliku südamega koju.

      Tapol ja Võitul oli aga raskusi oma esindaja määramisega. Nad otsustasid paluda selleks Õnnemeelt, kuid too loobus. Ta ei tahtnud oma endiste malevlastega vastuollu sattuda, see aga osutuks vältimatuks – sest kui otsustab anda talud endistele omanikele tagasi, siis saab sepa näol enesele verivaenlase kaela, kui pooldab aga jätta talud sepale, siis vihastavad Tapo ja Võitu. Nood võivad ta isegi vihaga maha lüüa, sest eelmisel õhtul olid just jutustanud, kuidas nad olid vangis olles kupja maha löönud, kes oli neid peksnud. Ta teadis, et vangipõli oli teinud mehed kurjaks ja hoolimatuks, ja seda tajus ta isegi enese juures. Nii loobus siis Õnnemeel austavast ettepanekust, põhjendades oma teguviisi sellega, et on olnud kümme aastat kodumaalt eemal ja ei tunne enam hästi uusi olukordi kohapeal. Nüüd mindi Võttele palvele. Too võttis ettepaneku vastu. See ei meeldinud küll Lindale, sest ta kartis tüli sepaga, aga Võttele märkis, et tema pooldab õigust ja astub ka otseselt õiguse eest välja.

      „Las ta põrnitseb edasi, minul ei ole sellest külma ega sooja, aga meelehead tunnen siiski, sest ta kelkis kõik see aeg, et on suurima talu omanik Avispeal,” vastas ta Lindale.

      „Ega see asi veel sellega lõpe, kui kohus otsustab anda talud meestele tagasi, siis läheb sepp kindlasti foogtile kaebama.”

      „Las kaevata, seal on ennemgi kaebamas käidud.”

      Rohkem seletamist ei olnud ja Võttele asus vahekohtus Tapo ja Võitu huvisid kaitsma.

      Esindajatel tuli nüüd valida kolmas kohtunik. Võttele tegi ettepaneku valida selleks aamissepp Kassisabast. Kingsepp nõustus sellega. Talle meeldis asjaolu, et saunaküla mehed ajavad suurküla meeste asju, ja pealegi oli sepp unustanud talle seletamast, et valigu kolmandaks kohtunikuks üks kindel tema huvide pooldaja. Kui nüüd vahekohus järgmisel päeval kokku tuli, siis asi ei andnudki kaua vaielda, sest kaks kohtunikku pooldasid talude tagasiandmist endistele omanikele; kingsepp vaidles küll vastu, aga kaks meest olid ühe vastu ja otsus oli sepa kahjuks. Kingsepp ei tahtnudki kaua puigelda, sest südames oli ta talude tagasiandmise poolt; mitte just õigluse pärast, aga sepa pärast, kes oli teda omal ajal tüssanud kirve müügiga. Kahju oli tal muidugi kolmest vakast otradest, aga salaja hellitas ta lootust, et Tapo ja Võitu annavad talle ehk vilja heast meelest, ilma küsimatagi.

      Kui nüüd kohtuotsus tehti sepale teatavaks, sattus too marru. Kõigepealt läks ta oma viha kingsepa peale välja valama. Käratses ja karjus, lubades selle teha vaeseomaks ja koguni saunahüti maha põletada. Kingsepp ei kannatanud sõimamist välja, hakkas vastu ja kutsus naabrid appi. Seal oligi kohal aamissepp, keda sepp samuti hurjutas; naised tulid platsi ja Kassisabas toimus äge sõimamine, mis oleks ehk lõppenud tõsise lööminguga, kui äsja kojusaabunud Viho ja Koti poleks vahele astunud. Viimane haaras oma kaitserelva, pika soome pussi, pihku ja ajas sepa lihtsalt Kassisabalt minema.

      „Oleme küllalt punast verekest elus valanud, suurem asi va sepa rojule veidikene kuppu lasta,” hüüdis ta.

      Sepp läks vihase näoga minema, kuid langes otsemalt Võttele kallale, kes oli parajasti küüni ehitamas.

      „Mis sa siin suurkülas kopid ja ehitad, kasi Kassisabasse, seal su õige paik, ei sa kõlba meie sekka … ise aupärast talunik, aga mestid saunikutega … Miks sa minult tahad talud ära võtta ja pead salajast viha mu vastu, sina raisakull niisugune?”

      „Pea ikka, pea! Ja taltsuta oma suud,” hurjutas teda Võttele.

      „Pole sinul mind taltsutada, taltsuta iseennast, näe, võtsid väevõimuga teise mehe naise ja ei taha anda tagasi, aga teiste meeste talusid oled kange tagasi andmas …”

      „Ei seda tulda sinult küsima … need minu isiklikud asjad.”

      „Küll tullakse, kui sa juba minu asjadesse tulid end segama, siis tulen mina sinu asjadesse ka.”

      „Mind oli valitud ja kutsutud kohtunikuks, ära tule siin keerutama.”

      „Aga mina tulen, olen sepp, kuulus Avispea sepp …”

      Puusepp ja mõned teised saunaküla mehed, kes olid Võttelel abiks ehitustööl, ei kannatanud Kassisaba halvustamist välja ja hakkasid omakorda seppa sõimama.

      „Mis sina, sitikas, siin lärmad, ammuks sa ise olid saunik ja elasid Kassisabas, nüüd, näe, võtad suu täis ja tuled pärisperemeest mängima,” hüüdis üks.

      „Kõtt, kasi laua alla,” naeris teine.

      „Vaat sulle kärakat, kes tulevad Võttelet kaitsma – kasige ise laua alla, te vaesed rotid,” hüüdis sepp.

      Sõimamine ja sajatamine läks nüüd saunameestega lahti. Sepp ei olnud kade sõnadele, aga ka need ei pugenud tasku kangemate järele. Võttele kuulas pealt. Ka Linda oli ilmunud õuele ja teritas kõrvu. Talle ei meeldinud sõim ja ta sai erutatud. Tõttas sedamaid Võttele juurde ja sosistas talle midagi kõrva. Too lõi käega ja ütles:

      „Ära karda, ei mina lähe sepaga sõnelema, tema vastu juba minusugune ei saa.”

      Õnnemeel oli parajasti palgikoormaga naasmas. Ta kuulatas väheke aega pealt, siis hõikas:

      „Pidage, mehed, milles asi seisab?”

      „Õiendatakse vanu arveid,” märkis Linda.

      Õiendatigi vanu arveid. Sepp oli omal ajal kedagi tüssanud, oli müünud terassilmaga haamri, aga see olnud lihtsast rauast või malmist koguni ja murdunud pooleks. Riist oli töökõlbmatu ja nüüd tagus mees puuhaamriga. Teisele oli müünud pehme teraga kirve, ka see riist olla töökõlbmatu. Sepp katsunud küll kirvest karastada, aga karastamine pole asja parandanud. Kolmandale oli teinud viletsa vikati, neljandale nüri sirbi – kõik see toodi nüüd ette ja hõõruti sepale nina alla, et suurküla rahvas kuuleks. Ja kuulsid ka. Naised olid tulnud taredest välja, vahtisid õieli kaeladega Võttele küüni poole, ja Tapo ning Võitu olid ilmunud kohale ja rõõmustasid, et kõik olid sepa vastu.

      „Nüüd saab ta alles nahatäie ja annab talud kohe tagasi,” arvas Tapo.

      „Hakkab häbi ja annab mõne lojuse lisaks,” lootis Võitu.

      „Ei meie sepast nii kergesti võitu saada,” ohkas Linda, „küll näete, see läheb veel foogti juurest õigust otsima.”

      „Lööme ta maha, kui läheb,” hüüdis Päll.

      „Seda ma arvan, või mahalöömisele olete te mehed! Kas seda ongi teile vangipõlves õpetatud? Aga teadke,

Скачать книгу