LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Linda leidis aga uue jutuaine.

      „Käisid siis päris jala Tõrmas? Võtnuks ometigi ratsu. Suures laanes tee ääres on kiskjad liikvel … karud!”

      „Karud! Eh, milleks siis see riistapuu on?”

      Õnnemeel tõmbas põuest pussi välja ja näitas Lindale.

      Tera läikis ta peos. Mingi seletamatu hirm torkas Lindal südamesse, Õnnemeel kandis pussi. Jah, vana malevlane on harjunud kandma relva, kunagi kandis mõõka, nüüd kannab vähemalt pussi, rahustas ta ennast. Aga tabamata hirm püsis ikkagi südames. Selle hajutamiseks ta arutles:

      „Sa pole ju nii tugev, et võiksid karuga rindupidi kokku minna.”

      „Mina? Miks mitte? Kas olen siis sinu silmis kesine?”

      „Seda küll mitte, aga mõtle oma orjapõlve aastatele, seal kurnatakse ju inimene välja.”

      „Ära karda, kuigi olen kondine, on jaksu lihastes veel küllalt.”

      „Ega ma seda kardagi, aga karuga võideldes on mõnigi mees alla jäänud.”

      „Puss! Mis jaoks tal see lõikav tera siis on? … Tappa!”

      Linda vaikis.

      Nüüd pakkus Linda mehele einet. Too keeldus. Soovis oodata, kuni Noor ja Võttele saabuvad, et siis koos õhtustada. Sõna lausumata torkas Õnnemeel käed vöö vahele, nagu oli tal harjumuseks juba pealiku ajast, ja väljus tarest.

      Õuel kohtas ta sulast, kes oli ka endine malevlane, saanud sõjas haavata ja nüüd töötas Võttele talus.

      „Kuhu too pealiku-isand nüüd sammud seab?” küsis too.

      „Ei kuhugi, tulin lihtsalt veidi ringi vaatama.”

      „Kus pealiku-isand nood vahepealsed aastad on olnud?”

      „Orjuses … olen olnud põrgus, mida need kristlased on juba maa peale toonud. Aga ütle parem, miks too Pärdi-isand meie küla maha põletas?”

      „Oh, kurb lugu, ma ise ei olnud siis siin, aga rahvas rääkis, et see oli juhtunud päris kogemata, õnnetus! Va nõid, või Pärdi-isand, nagu teda vahest kutsuti, oli hakanud seda ristikuju tänavanurgalt kõrvaldama, oli teinud tule alla, et ära põletada, aga näe, sädemed olid lennanud lähema tare katusesse, see oli läinud põlema ja siis levinud tuli kohe teistesse majadesse. Küla hooned olid kõik alla tuule ja nii siis kogu küla põles tuhaks – koos selle ristikujuga. Räägivad, et tema seda tegi, ei oleks tohtinud puutuda …”

      „Kurb lugu küll, aga mõned majad jäid siiski alles.”

      „Jah, sinu talu ja … ja ka saunaküla seal eemal. Rahvas arvab, et jäi sellepärast alles, et Linda oli usklik. Kuju usklikku ei karista.”

      „Küllap nad jäid sellepärast alles, et asetsesid suurkülast eemal, tuli ei ulatanud lihtsalt sinna.”

      „Võimalik, et ka see. Aga kui tuli oleks tahtnud, oleks võinud isegi sinna ulatuda … vist ikkagi ristikuju ei lubanud.”

      „Kas saunaküla rahvas oli siis ka usklik, et ristikuju jättis need puutumata?” küsis Õnnemeel pilgates.

      „Ei seda saa sugugi ütelda, seal need kõige ennatumad elavadki, aga tuli ei tahtnud neid roojuse pärast …”

      „Kes seda ütles?”

      „Noh, nõnda arvatakse …”

      „Aga ütle, vennas, miks meie rahvas Avispea küla enam üles ei ehitanud? Pärast esimest, riialaste mahapõletamist ehitasime küla ühe sügisega üles. Vaevaselt küll, aga siiski elamiskõlbuliseks.”

      „Vaata, polnud ehitajaid. Puha naised. Neist pole hoonete ehitajaid ja metsa mahavõtjaid. Need nagu kanad, kes ilma kuketa ei mune.”

      „Eh, eh, või nagu kanad,” naeris Õnnemeel.

      Nad astusid tööliste tarre, kus jutt kestis edasi.

      Oli juba pime, kui Noor tuli isale järele ja kutsus sööma. Einetati siis koos, kuid räägiti vähe. Võttele seletas, et käisid palke maha võtmas, sest peab sedamaid hakkama uut elumaja ehitama. Linda päris Tõrma rahva elu-olu üle teateid. Õnnemeel ise rääkis peamiselt aga pojaga.

      „Kus sina magad?” küsis ta Noorelt.

      „Kõrvaltares …”

      „Miks sa siin ei maga?”

      „Olen seal alati maganud … sest siin pole küllalt ruumi.”

      „Küll on … tare on avar.”

      „Lapsed magavad ja …”

      „Mis sellest, ruumi jätkub kõigile. Ehitasin meelega suure tare, et ruumi oleks pererahvale ja lastele …”

      „Kui soovid, Õnnemeel, viin lapsed mujale,” ütles Linda vahele.

      „Ei soovi, las nad magavad siin edasi.”

      „Mina lähen aga oma voodisse kõrvaltarre,” teatas Noor.

      „Sa ei soovi siis isaga koos magada?”

      „Ei,” teatas Noor kindlalt.

      Õnnemeel ei rääkinud rohkem. Linda koristas laua, pani lapsed magama ja läks Võttelega koos sauna. Noor väljus nendega koos ja Õnnemeel jäi tarre.

      Tare jäi tühjaks. Tumm üksildus ümbritses äkki teda, nagu surma vari, mida ta kunagi varem ei olnud hoomanud. Linda ja Võttele läksid koos ära, poeg ei tahtnud temaga ühes ruumis magada, ja siis leidis ta, et ka talu sulased ja vaimud olid hoidunud temast eemale. Mis see siis oli? Miks kõik hülgasid teda? Õnnemeel võttis pea käte vahele ja mõtles pingeliselt; otsis põhjust selles üksilduse olekus, mis lasus ta õlgadel nagu raskuse vaim. Kas mitte ta ise ei olnud selle üksilduse tekitaja? Kas ei olnud see pikk orjuse aeg teinud temast isesuguse inimese, kes ei sobinud siinsesse ühiskonda ja keda teised kaasinimesed kartsid? Aga võib-olla tema isekas käitumine? Ta ei jõudnud küll mingile otsusele, aga hale meel hakkas tal endast – vilets ja mahajäetud, pole sõpra ega kaaslast.

      Rahutuna ja lööduna sammus Õnnemeel pimedas tares edasi-tagasi, ainult vaevalised leegid koldes valgustasid ta astet. Ta ei leidnud rahu.

      Korraga ta seisatas ja kuulatas. Hingamine. Lapsed magasid tare nurgas rahulikku und. Õnnelikud lapsed, nad ei teadnud veel midagi elu raskustest ega maistest muredest.

      Õnnemeel lähenes vargsi laste voodile, laskus põlvili ja kuulas. Katsus hingata endasse laste rahu ja muretust. Oleks palvetanudki, kui oleks suutnud. Aga ei suutnud, sest ei uskunud seda kristlaste Jumalat, keda ta vaenlased olid siia toonud ja kelle pärast ta oli nii palju kannatanud.

      Kuid Linda uskus ja oli saanud rahu südamesse. Oli vist koguni õnnelik – õnnelik uue, mitteseadusliku mehega. Ei tahtnud tema, oma seadusliku mehe juurde tagasi tulla. Kas oli see õige? Ei! Tuhat korda ei! Ja seda teguviisi kannatas too kristlaste Jumal! Ebaõiglane oli see Jumal tema, õigust otsiva Õnnemeele vastu.

      Ta süda läks kõvaks. Tõusis üles, sammus kärsitult mitu korda edasi-tagasi, kohendas tuld koldes ja siis heitis magama.

      Oli küll voodis, aga uni ei tulnud. Tuli koldes oli löönud lõkkele ja leegi kiired valgustasid ähmaselt tare sisemust ning tahmaseid seinu – tema enda kätega laotud seinu. Kuna see oli? Oo, palju, palju aastaid tagasi, kui ta oli olnud veel noor ja reibas. Oli elanud küll üksinda, aga ei olnud tundnud üksildust. Maailm ta ümber oli lausa naernud talle vastu ja inimesed olid sõbralikud. Isegi kured olid igal kevadel hüüdnud talle tervitusi sealt taevasest kõrgusest ja Linda oli oma õekesega käinud teda külastamas; oli hoolitsevalt hüüdnud, et noormees, ära endale haiget tee. Oo, Linda, toosama Linda …

      Õnnemeel lamas avasilmi ja vahtis tardunult oma kätega ehitatud maja, aga ei teadnudki, et see maja oli tähtsaks keskuseks Avispeal tema äraoleku ajal.

      Pärast teistkordset küla mahapõletamist elasid selles Õnnemeele talus lesed-taluomanikud, sest neil polnud siis kuhugi minna. Saunaküla, mida Kassisabaks kutsuti, asetses küll ligidal, aga sealsed

Скачать книгу