LITMIR.BIZ

Скачать книгу

korrusel, dokumente lugev mees viieteistkümnendal, aknaruloosid saputav koristaja kaks korrust allpool. Kümnendal korrusel võtab mees lipsu kaelast ja valmistub järjekordseks ööks kontorikušetil.

      „Ei tea, kas kusagil seksiks ka läheb?”

      „Ei noh.”

      Me lonkisime läbi küla läänepoolsete barrikaadide juures põlevate lõkete juurde. Üle eesliini ja läbi suitsu. Miilitsasalga hallid mantlid ja teraskiivrid vaatasid ja ootasid endiselt. Ma põlvitasin maha päeva viimaseks võtteks. Suumisin läbi traadi; fookusesse ilmusid lainetavad kujud ja sõdurpoiste väsinud näod. Nad kõik trampisid sooja saamiseks saabastega vastu maad.

      „Jeesus. Siin on mingi kuramuse tuhat inimest.”

      Ja siis läks kõik mustaks.

      Tuhanded hääled hüüatasid üheskoos: „Vhuuua!”

      Ma keerasin end põlvedel ringi.

      Valge Maja oli kadunud.

      Boriss oli elektri välja lülitanud. Massiivne hoone oli vajunud pimedusse. Paanika külaplatsil, naised haarasid lapsed sülle, mehed ja poisid kobasid kaigaste ja kivide järele … ja ootasid. Vaikus. Iga hetk kõlavad Boriss Jeltsini joobnud raevu esimesed lasud. Kuid teispool barrikaade ja lõkkesuitsu seisid miilitsasalga hallid mantlid ja teraskiivrid liikumatult tänavalaternate taustal nagu varjud. Siis karjusid tuhanded hääled pimeduses: „Rutskoi! Rutskoi! Rutskoi!”

      Üleval rõdul seisis Aleksandr Vladimirovitš Rutskoi, üksainus kaameralamp tema taga. Ta hõbehallid juuksed helendasid tagant langevas valguses. Ta käed sirutusid hirmunud inimeste kohale rõdu all nagu lohutaval isal.

      „Seltsimehed! Seltsimehed!” hüüdis ta.

      Me pistsime koos rahvamassiga jooksu, tuhanded hirmunud kehad kokku põrkamas. Rutskoi tagus mikrofoni … tumm. Ta nõudis rahva hulgast ruuporit ja talle ulatati üks üles. Iga märk veenis mind, et mees on valmis pidama oma elu tähtsaimat kõnet ja et ma peaksin paigale jääma ning võtma sellest, mis annab.

      „Kuradile! Lähme!”

      Me jooksime sissepääsu juurde. Parlamendi politsei virutas meil nina ees ukse kinni. Oleg peksis vastu klaasi. Politsei viibutas meie näo ees AK-47-id. Meie ümber kogunesid mehed ja naised ja hüüdsid appi. Rutskoi võimas hääl lõikas läbi hirmu. „Seltsimehed! Kuulake mind!”

      „Raisk!”

      Oleg tagus kõvemini ja politsei röökis. Saadikud tõukasid meid kõrvale ja uks paotus õige pisut. Oleg viskus valvurite sekka. Hirmunud rahvahulk litsus meid ettepoole nagu prügipress.

      „Požaluista,” möirgas Oleg.

      Politsei viskas ta vastu kiviseina.

      „Net!”

      Kaamera töötas ja Oleg lehvitas võmmide silme ees oma töötõendit. Läbi kriiskamise kajas Rutskoi hääl …

      „Seltsimehed! Seltsimehed! Kuulake mind!”

      … ja politseinik tõstis Olegi õhku ja virutas ta uuesti vastu seina. Mina pressisin kõigest jõust vastu ust. Püssipära raksatas mu sisikonda.

      „Neetud!”

      „Požaluista!”

      „Seltsimehed! Mida Jeltsin endast mõtleb? Kuulake mind, seltsimehed!”

      „Net!”

      „Kurat võtaks!”

      „Ega me lapsed ole! Me ei karda pimedat!”

      „Urraaa!”

      Ma püüdsin hingata ja klammerdusin Olegi jopi külge. Politsei virutas meid ikka ja uuesti vastu seina. Oleg polnud hetkekski vait. Tema suust voolasid palved kuues keeles, kuni tal lõpuks kõrini sai ja ta oma töötõendi ühe eriti tigeda võmmi otsmikule lajatas.

      „Požaluista!”

      Püssitorud sihtisid meie päid.

      „Litapojad! Järgmine kord me tulistame!”

      Ja veel kord vastu seina … Kõmaki!

      Me vajusime aegluubis maha nagu kokkukägardatud pabernukud.

      „Ei noh … sai nalja.”

      „Oo jaa.”

      Paanikas rahvahulk rammis uuesti uksi ja politseinikud suundusid teisi nägusid üles peksma. Inimesed lükkasid ja tõmbasid ja meie roomasime nende jalgade vahel.

      „Ma olen kindel, et mul on iga hetk kuul perses!”

      „Ei noh … rooma siis rutem!”

      Kolm-neli astet allapoole ja olimegi pääsenud.

      Jooksime läbi kottpimedate koridoride Rutskoi hääle poole, mis kajas ja vibreeris läbi pimeduse, ja tõsiusklike hõisete suunas, mis pesid maha nende hirmupattu. Koperdasime trepist üles ja ümber nurga, otse laskevalmis püsside rivi ette. Rõdule viivate uste esine oli pungil täis välkuvaid silmi ja närvilisi päästikul sõrmi. Ja läbi AK-54-de kaitsevõru pidas Aleksandr Rutskoi tõepoolest oma elu tähtsaimat kõnet, ümbritsetuna maailma kõigist kaameratest peale minu oma.

      „Rutskoi! Rutskoi! Rutskoi!”

      Polnud vähimatki võimalust talle ligi pääseda.

      „Ah, alloo, ITN.”

      Relvade vahelt sirutus läbi Andrei Fjodorovi lihav kämmal.

      „Õhtust, Andrei.”

      „Jah, huvitav õhtu, kas pole?”

      Rutskoi rõkkas rahvahulga suunas ja ringutas käsi ja tõstis need üles tähtede poole ja tõsiusklikud möirgasid, nagu oleks Jeesus ise taevast alla neid päästma tulnud.

      „Me vist magasime selle maha,” ütlesin ma.

      Ihukaitsjad pillutasid kaameraid ja reportereid laiali. Vintpüssid koondusid ja ümbritsesid tihedalt Aleksandr Vladimirovitšit, kaitstes teda tunglemise eest ja juhtides ta kiiresti rõdult minema.

      „Ei mingeid küsimusi!”

      „Tagasi! Tagasi!”

      Meie teele ilmus kuhugi kiirustav väike armee.

      „Püsige seal, kus olete,” ütles Andrei.

      „Vabandust?”

      Uhhh!

      Käsikuulipildujad tõrjusid meid Valgesse Majja, Rutskoi meie kannul. Ma vaatasin üle ihukaitsjate peade. Kogu pressiseltskond oli rõdul lõksus. Ma lehvitasin. Seejärel treppidest alla pilkasesse pimedusse. Pimedas vilkusid Zippo tulemasinad. Kaks valvurit surusid meid nurka, ajal kui jõuk mässajaid end kitsast ukseavast sisse pressis. Nad seisid hetke paigal, püüdes pimedas teed leida.

      „Ei noh … Ma ei arva, et nad lasevad meil …”

      „Küll nad lasevad!”

      Ma lülitasin kaameralambi sisse ja ujutasin pimeduse üle valgusega. Valvurid viipasid meid edasi. Ennäe imet, ITN rajab endale teed revolutsiooni juhi juurde! Ma jooksin mööda seinaäärt edasi ja püüdsin Rutskoi objektiivi. Kiired sammud. Kindral piiramisrõngas. Ta jagab käsklusi, kamandab, juhib. Ta osutab sõrmega; rusikas peksab otsustavalt ja meelekindlalt õhku. Ma taandun ja lasen väikesel armeel kaadri läbida, langetan siis kaamera madalale ja vangistan kahe padrunisalvega AK-54 oma objektiivi, soovides, et pilt näeks välja sama suur kui Texas. Soovides, et pilt ütleks: „Käi põrgu, Boriss.” Soovides, et võte jookseks sama kiiresti kui nood rutakad sammud veel mõnest trepist üles ja veel mõnda alumisse saali, Rutskoi kontori välimistesse ruumidesse, kuni valvur pöördub ja viibutab oma taparelva mu näo ees. Sõnum on kohale jõudnud, vali ja selge. Ma lülitasin lambi välja ja Rutskoi vajus pimedusse. Taganesin ja püüdsin pimedasse nurka varjuda. Oleg tuli minu juurde.

      „Mis sa teed, Jonka?”

      „Meil on intervjuud vaja.”

      „Ei noh … praegu?”

      „Kõik

Скачать книгу