LITMIR.BIZ

Скачать книгу

eie kaasasündinud pettumus – mille teeneks võime lugeda, et nii rohkesti lugusid ülepea õitseb Skandinaavia metsades – lohutult söestub meie näljane südamelõõm. Nii mõnestki saavad valvurid omaenese südame söemiili ääres; unelustesse kängunult panevad nad kõrva lähemale ja kuulavad, kuidas see suhinal tuhaks põleb.

Harry Martinson, „Nõgesed õitsevad”

      Maja

      oli üle saja aasta vana ja tugevate meetripaksuste kiviseintega, mistõttu ei pidanuks neid vast isoleerima, ent naine tahtis kindla peale välja minna.

      Elutoast vasakule jäi väike nurgatuba, mida ta oli kasutanud kabineti ja külalistetoana.

      Selle juurde kuulus tualett ja ruumikas garderoob.

      Üheainsa akna ja ülalpool asuva tühja väljaehitamata pööninguga oli see tuba suisa täiuslik.

      Aitab hoolimatusest ja enesestmõistetavalt võtmisest.

      Midagi ei tohi juhuse hooleks jätta. Juhus oli ohtlik ja reetlik kaaslane. Mõnikord sõber, sama sageli ettearvamatu vaenlane.

      söögitoa mööbli

      lükkas ta seina äärde ja sai niimoodi keset elutoapõrandat hulga ruumi vabaks.

      Siis jäi üle ainult oodata.

      Esimene penoplastipakk saabus kell kümme nagu kokku lepitud ning seda tassis neli meest. Kolm neist olid viiekümnendates, neljas napilt kakskümmend. Noorel mehel oli pea paljaks aetud ja mustal T-särgil kaks ristatud Rootsi lippu ning nende kohal kiri „Minu isamaa”. Käsivartele oli ta lasknud tätoveerida ämblikuvõrgu ja randmetele mingi kiviaegse motiivi.

      Kui naine taas üksi jäi, istus ta diivanile ja tegi plaane. Ta otsustas alustada põrandast, kuna see oli ainus, millega võis probleeme tekkida. Altkorteri vanapaar oli küll kõva kuulmisega ja ise polnud ta aastate jooksul nende poolt piiksugi kuulnud, aga see oli ikkagi oluline detail.

      Ta suundus magamistuppa.

      Väike poiss magas ikka veel sügavalt.

      Kummaline oli olnud see nende kohtumine rongis. Poiss oli tal lihtsalt käest kinni võtnud, püsti tõusnud ja viksilt temaga kaasa tulnud, ilma et ta oleks pidanud suudki lahti tegema.

      Oli nagu ette määratud, et see peab olema tema.

      Loomulik ja enesestmõistetav nagu siis, kui naine sünnitab lapse ja saab aru, et see on ainult tema oma.

      Ta oli leidnud õpilase, keda ta oli otsinud, ja lapse, keda ta iial polnud saanud.

      Ta pani käe poisi laubale, tundis, et palavik oli alanenud, ja kontrollis seejärel pulssi.

      Kõik oli nii nagu peab.

      Ta oli leidnud õige morfiinidoosi.

      töötoas

      oli paks valge põrandavaip, mis oli tundunud talle alati inetu ja ebahügieeniline, ent siiski talla all mõnus. Nüüd oli sellest lausa kasu.

      Terava vaibanoaga lõikas ta penoplasti ja liimis tükid paksu põrandaliimikihiga kinni.

      Õige pea hakkas tal kangest haisust pea ringi käima ja ta oli sunnitud tänavapoolse akna lahti tegema. See oli kolme klaasiga, lisaks oli väljapoole kinnitatud veel üks heli isoleeriv klaas.

      Sõber juhus.

      Ta naeratas.

      Töö põranda kallal võttis terve päeva ja iga natukese aja tagant käis ta poissi vaatamas.

      Kui kogu põrand valmis oli, kattis ta liitekohad hõbedase teibiga.

      Järgmise kolme päeva jooksul saabus ehitusmaterjali juurde ja ta võttis ette toa neli seina. Reedeks jäi veel ainult lagi ja sellele kulus pisut rohkem aega, sest ta pidi kõigepealt penoplastitükid kokku kleepima ja seejärel plaadi prusside abil vastu lage hiivama.

      Kuni liim kuivas, lõi ta varem maha võetud uste kohtadesse naeltega mõned vanad tekid. Elutoaukse asemele liimis ta neli kihti penoplasti, see täitis kogu poolemeetrise ukseava.

      Ta võttis ühe vana lina ja riputas ainsa akna ette. Aknaorva paigutas ta kindluse mõttes kahekordse kihi isolatsioonimaterjali. Kui tuba oli valmis, kattis ta põranda ja seinad veekindla presendiga.

      Töös oli midagi meditatiivset ning kui ta seejärel istet võttis ja oma kätetööd vaatles, tundis ta uhkust.

      tuba

      muutus järgnenud nädala jooksul veel uhkemaks. Ta ostis neli väikest kummist ratast, ukseriivi, kümme meetrit juhet, mõned meetrid puitliistu, lihtsa laearmatuuri ja karbitäie hõõglampe. Ta tellis koju ühe komplekti hantleid, tõstekangi ja lihtsamat sorti treeningratta.

      Ta tõstis elutoa ühest riiulist kõik raamatud välja, lükkas riiuli külili ja kruvis sellele rattad alla, igasse nurka ühe. Esiküljele kinnitas ta puitliistu, et rattad välja ei paistaks, ja paigutas siis riiuli salaruumi ukse ette.

      Ta kruvis raamaturiiuli ukse külge kinni ja proovis ust avada.

      Uks libises väikestel ratastel helitult ja kõik töötas nagu kellavärk.

      Ta kinnitas riivi paika, pani ukse riivi ja tõstis lihtsat lukustussüsteemi varjama põrandalambi.

      Lõpuks pani ta kõik raamatud tagasi ja tõi seejärel magamistoa ühest voodist õhukese madratsi.

      Õhtul kandis ta magava poisi ruumi, millest pidi saama tema uus kodu.

      Gamla Enskede

      Poisi puhul ei olnud imelik see, et ta surnud oli, vaid pigem see, et tal üldse nii kaua hing sees oli püsinud. Tema vigastuste ulatus ja iseloom andsid põhjust arvata, et ta oleks pidanud olema surnud esialgu määratud surmahetkest juba palju varem. Ent miski oli teda elus hoidnud ka siis, kui normaalne inimene oleks juba ammu alla andnud.

      Kriminaalkomissar Jeanette Kihlberg ei teadnud sellest kõige vähematki, kui ta autot garaažist välja tagurdas. Lisaks ei olnud tal aimugi, et sellest juhtumist saab esimene lüli sündmusteahelas, mis mängib tema elus määravat rolli.

      Ta nägi köögiaknast Åket ja lehvitas, aga mees rääkis telefoniga ega märganud teda. Ennelõuna kulub mehel nädalanormi jagu higiste särkide, poriste sokkide ja määrdunud aluspesu pesemiseks. Kuna Åke naine ja poeg olid tulihingelised vutihuvilised, oli tema argipäeva lahutamatuks osaks vana pesumasina käiamine ülesütlemispiirini vähemalt viis korda nädalas.

      Jeanette teadis, et pesutsükli lõppemist oodates läheb mees pööningule sisse seatud väikesesse ateljeesse ja jätkab üht neist paljudest lõpetamata õlimaalidest, millega ta pidevalt tegeles. Ta oli romantik, unistaja, kellel oli raske alustatut lõpule viia, ning mitu korda oli Jeanette utsitanud teda ühendust võtma mõne galeriiomanikuga, kes olid tema tööde vastu huvi ilmutanud. Ent mees oli iga kord ettepaneku tagasi tõrjunud ettekäändega, et ta ei ole veel päris valmis. Veel ei ole, aga varsti küll.

      Ja siis muutub kõik.

      Teda saadaks edu ja raha hakkaks tulema ja nad saaksid lõpuks ometi kõik unistused ellu viia. Alates maja remontimisest kuni unelmate sihtkohta reisimiseni.

      Pärast paarikümmet aastat oli Jeanette hakanud kõige selle toimumise võimalikkuses kahtlema.

      Kui ta Nynäsvägenile välja keeras, kuulis ta vasaku esiratta poolt muret tekitavat heli. Kuigi ta oli tehnikas võhik, mõistis ta, et vana Audiga pole kõik korras ja et ta peab selle uuesti parandusse viima. Kogemusest teadis ta ka seda, et parandamine ei ole sugugi tasuta, kuigi Bolidenplani ääres töötav serblane oli nii osav kui ka odav.

      Eelmisel päeval oli ta oma pangakonto tühjaks teinud, et tasuda järjekordne majalaenu makse, mille teade saabus sadistliku täpsusega kord kvartalis, ning ta lootis, et saab seekord auto parandamise eest hiljem tasuda. Varem oli see õnnestunud.

      Äkiline vibratsioon jakitaskus ja Beethoveni üheksas sümfoonia ehmatasid ta peaaegu teelt välja kõnniteele.

      „Jah, Kihlberg.”

      „Tere, Janne, meil on Thorildsplanil üks asi.”

      Ta kuulis kolleeg Jens Hurtigi häält.

      „Peame kohe sinna minema. Kus sa oled?” Telefon undas ja ta oleks tahtnud seda kõrvast eemal hoida, et kuulmine alles jääks.

      Ta

Скачать книгу