LITMIR.BIZ

Скачать книгу

pealt, kuidas ta suri.”

      Annika tõmbas jope seljast ja ohkas hääletult, jäi istuma, pea norus ja õlad längus. Ta hingas justkui pisut nohinal.

      Kohemaid oli ta tagasi mehe juures, Thomasel avanes võimalus lohutada.

      „Anka,” ütles ta ja tõmbas naise endale kaissu, seelik kahises, kui ta mehe otsa vajus. „Kõik on hästi, sa oled ju nüüd minu juures.”

      Annika tõmbus eemale, kummardus oma jopet võtma, tõusis püsti ja läks esiku poole.

      Vahemaa, mille ta nende vahele tekitas, ajas mehe uuesti närvi, ärritus segunes pettumuse ja pahameelega.

      „Mul on ministeeriumis täna Per Cramnega koosolek!” hüüdis Thomas naisele järele, tarbetult valjusti. „See on minu jaoks tähtis päev!”

      Talle tundus, et kuuleb naist külmikut avamas ja midagi klaasi valamas.

      Annika ei vastanud.

      Teema: Surma varjus

      Saaja: Andrietta Ahlsell

      Emil, Emil, Nobeli perekonna vendadest kõige noorem ja kõige heledapäisem, see, kes tantsib ja naerab kõige rohkem.

      Kuidas Alfred teda armastab.

      Emil, kes on just lõpetanud Uppsalas gümnaasiumi, Emil, kes loodab oma õpinguid jätkata Tehnoloogilises Instituudis, Emil, kes tahab saada samasuguseks kui suur vend, samasuguseks kui Alfred.

      Vabal ajal abistab ta suurt venda tema töödes, oi, millise innuga ta töötab – ja ta on nii tubli! Ta on varsti nii osav, et hakkab vastutama nitroglütseriini tootmise eest, mida kasutatakse põhjapoolse raudteevõrgu rajamisel, tuleb uus ühendus, osa uuest ajast.

      On laupäeva hommik, 3. september 1864, ta seisab taraga piiratud platsil Alfredi laboratooriumi ees ja puhastab glütseriini koos koolikaaslase C. E. Hertzmaniga, selges õhus on nende hääled peaaegu kuulda, tuules hõljub sügise eelaimus.

      Ehk kuuleb neid ka Alfred. Võib-olla kuulab vanem vend pealt nende naeru ja juttu, kui ta seisab oma lahtise akna all peahoone alumisel korrusel ja vestleb insener Blomiga.

      Ja siis, kell pool üksteist, läbistab Södermalmi raputus, vundamendid pragunevad, aknaklaasid purunevad ka Kungsholmenil teispool Riddarfjärdenit. Kogu pealinna kohale kerkib suur kollane leek, tuli, mis muutub õige pea tohutuks suitsusambaks.

      Alfredit tabab lööklaine akna all, ta lendab põrandale, pea ja nägu vigastatud. Puusepp Nyman, kes juhtub parajasti tänaval mööda minema, lendab tükkideks. Kolmeteistaastane jooksupoiss Herman Nord ja üheksateistaastane Maria Nordqvist saavad samuti surma. Emili ja tema kaaslase Hertzmani surnukehad on nii moonutatud, et algul ei suudeta isegi kindlaks teha, mitu inimest seal surnud on.

      Hävitustöö laboratooriumi piirkonnas on tohutu, jäägitu. Posttidningen kirjutab napisõnaliselt: „Vabrikust ei jäänud järele muud kui mõned laiali pillutud söestunud rusud. Kõikidel läheduses asunud elumajadel ja ka neil, mis asusid teisel pool lahte, olid peale aknaklaaside küljest lennutatud ka aknaraamid ja katusekarniisid.”

      Stockholmlased räägivad „Nobeli kõmakast” veel aastakümneid.

      Alfred ise läheb järgmisel päeval tööle.

      Ta ei räägi õnnetusest iialgi. Ta kirjutab sadu kirju, kuid ei maini seda sõnagagi.

      Ja ta ei abiellu kunagi. Ta ei saa kunagi lapsi. Ta kingib oma elutöö nendele, kes viivad inimkonda edasi rahu, leiutiste ja kirjanduse kaudu.

      Kirjavahetuses kirjeldab ta oma suurt üksindust, oma sügavat tühjusetunnet, oma närivat rahutust.

      Mitte kunagi kodus, üksnes teel.

      ANNIKA KÕNDIS mööda pikka koridori, millel ei paistnud lõppu tulevat. Suured kristall-lühtrid kõikusid ta pea kohal, klaasitükid klirisesid ja kriipisid, kuigi õhk seisis paigal.

      Kaugel eemal, nii kaugel, et seinad sulasid peaaegu ühte, nägi ta nõrka valguskuma.

      Ta teadis, mis see on.

      Seal seisis Caroline, Caroline von Behring, surnud naine, ta ootas Annikat, kuid Annika pidi kiirustama, ta pidi jooksma, see oli väga oluline, ja otsekohe tõusis tuul, koletu vastutuul, mis lõi kristall-lühtrid laes kõikuma, kõik kriiksus ja kilises ja helises tema kohal.

      Ma tulen, tahtis Annika karjuda, kuid tuul viis tal sõnad suust ja kandis need vales suunas.

      Sa pead kiirustama, sosistas tuul, sest ma suren.

      Ei! hüüdis Annika. Oota!

      Ja järgmisel hetkel lebas Caroline tema jalge ees, ta lebas marmorpõrandal ja vaatas üles Annikale otsa ja Annika tundis suurt kergendust, ta langes naise kõrvale põlvili ja kallutas end tema suu kohale, et kuulata, ja siis märkas Annika, et terve naise rinnakorv oli lõhki rebitud, ta nägi südame rütmilisi kokkutõmbeid ja verd, mis iga kokkutõmbega välja pressis.

      Ei! karjus ta meeleheites ja katsus püsti tõusta, kuid ei saanud, ta käed olid tinarasked ja neid ei olnud võimalik tõsta. Ma ei tahtnud hiljaks jääda, see polnud nii mõeldud!

      Ent siis nägi ta äkitselt, et maas ei lamanud sugugi mitte Caroline von Behring, vaid Sophia Grenborg, tema mehe endine töökaaslane, ja kohemaid kasvas õudus üle juubelduseks.

      Nüüd sa sured, mõtles ta võidukalt, ja õnnetunne kandus varvaste ja sõrmedeni.

      Järgmisel hetkel oli Thomas seal, ta põlvitas Sophia juurde ja võttis ta oma sülle, ja samal ajal kui lahtisest rinnakorvist voolas verd, hakkas ta sureva naisega armatsema ja surev naine naeris valju häälega.

*

      Ta ärkas võpatusega. Tuba valgustas jahe ja hall koidukuma. Nurgas aimas ta ikka veel Sophia Grenborgi helisevat naeru, see oli nõrk ja külm nagu jää.

      Nüüd on ta läinud, mõtles Annika. Ta ei sega meid enam kunagi.

      Thomas oli lapsed lasteaeda viinud, ta küünitas end põrandale mobiili järele, et vaadata, mis kell on. See näitas 10.46. Ta oli maganud kolm ja pool tundi.

      Unenägu jälitas teda ebamugava varjuna, kuni ta duši all käis ja riidesse pani. Ta ei söönud hommikust, helistas hoopis Beritile ja nad otsustasid varem lõunale minna.

      Lumesadu oli hommikutundidel tihenenud, mattes kõik helid endasse. Buss number 62 saabus helitult ja ebamäärase koguna peatusesse. Juht ei vaadanud Annika poolegi, kui ta peale ronis ja oma kuukaarti näitas. Ebamäärane vastikustunne unenäost käis tal kuklasse hingates kannul, kui ta mööda vahekäiku astus, möödudes musta ja halli riietatud kaasreisijatest, kes ei teinud teda märkamagi.

      Mind ei ole olemas, mõtles ta. Ma olen nähtamatuks muutunud ja astunud põrgusse suunduva kummitusbussi peale.

      Kaksteist minutit hiljem hüppas ta Vene saatkonna juures maha. Beritil olid toidukupongid kaasas ja Annika võttis süüdlaslikult veel ühe laenuks.

      „Varsti saad tagasi…”

      Kolleeg rehmas ta vabanduste peale käega ja loovis salatilaua poole, värsked ajalehed kaenla alla surutud.

      Nad nokkisid kahvliga oma toitu, samal ajal lugedes ja sirvides.

      Seal olid ohvrid: laureaat, Nobeli komitee esimees ja kolm turvameest. Info viimase kolme kohta oli juhuslik, õiged nimed oli teada saadud alles varastel hommikutundidel ja omastele polnud veel jõutud teatada.

      „Need asjad tuleb meil siis pärastlõunal ära jagada,” ütles Berit ja Annika märkis leheservale üles.

      Ilmnes, et laureaat oli intensiivist tavalisse palatisse üle viidud.

      „Kuigi vaevalt et ta just puusanihestuse-Helgaga samasse palatisse pandi,” märkis Annika ja sirvis edasi.

      „Terve Mossad1 valvab teda,” ütles Berit ja krõbistas ära Wasa näkileiva viimased tükid. „Neil on ikka jube keeruline selgitada, mis nipiga oli võimalik teda tulistada. Pealegi nad ju teadsid, et ta oli saanud kuhjaga ähvardusi.”

      Aaron

Скачать книгу