ТОП просматриваемых книг сайта:
Kindel linn. Tiit Aleksejev
Читать онлайн.Название Kindel linn
Год выпуска 2011
isbn 9789985324219
Автор произведения Tiit Aleksejev
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Mecharimi silmad on poolsuletud ja ta huuled liiguvad. Nagu loeks ta palveid. Võib-olla ta loebki, juutide jumalale, kelle nime ei tohi välja öelda. Kes ei sekku, kes on eemal.
Ehita endale tsitadell, oli ta mulle kord öelnud. Lao müüre oma mõtteis. Ja kujuta ette, et oled seal ülal. Kõrgel ja kättesaamatu.
Oled sa seda, Mainzi palverändur?
Kui kõrgele peab kive kandma?
Sõõrmeisse kandub suitsulõhna. Väljakule on lõke süüdatud. Mehed loobivad aknaluuke rõdudelt alla ja lohistavad neid tulle.
„Huvitav, milleks see hea on,” ütleb Léon leeke silmitsedes. „Varsti on niigi palav nagu põrgus.”
„Kui linn on kord võetud, siis peab lõkkesid põletatama,” ütleb meie kõrval istuv relvakandja. „Juba Lunastaja on seda öelnud: kui vallutad, siis põleta ka!”
„Kus ta seda öelnud on?” küsib Léon kahtlevalt.
„Seal,” vastab mees ebamääraselt.
Mööduvad kaks sõjasulast, kes kannavad neljast risti asetatud odast valmistatud kanderaami. Sellel lebab mantliga kaetud noor rüütel, nägu surmkahvatu.
Sillutisele tilgub midagi tumedat.
Haavatu ranne kõlgub sammude taktis edasi-tagasi.
„Angelo?”
Sienalane sirutab käe välja. Ta peopesal on silindrikujuline pronksitükk. Selline, millega kreeklased kirju märgistavad.
Pitsatsõrmuse asemel. Silindril on aas, mille külge on kinnitatud siidnöör.
„Kust see pärit on?” küsin.
„Chrysoselt,” ütleb Angelo. „See rippus tal kaelas.”
Ta tõuseb püsti ja saadab metallitüki teisele poole linnamüüri.
„Tervitustega basileusele,” irvitab ta. „Ja tema nuhkidele.”
„Kas elavatele või surnutele?” küsib Léon.
„Mõlematele,” pomiseb Angelo. Ootamatult hakkab ta üle kogu keha värisema.
Léon astub meie vahele ja võtab tal randmete ümbert kinni.
„Mis nüüd, ilus poiss?” küsib ta.
Ta pigistab väga kõvasti. Nii kõvasti, et sõrmed tõmbuvad valgeks.
Ilus poiss… Kunagi on sienalane seda tõesti olnud. Piiramine on ta meiesarnaseks teinud. Patriitsipoeg Angelo, rikka mehe võsu.
Kes võis arvata, et ta end palgamõrtsukate hommikust leiab?
Süüria pealinna tänavail.
Pea kohalt kostab lindude kriiskeid. Kajakad? Püha Siimeoni rannalt?
Meri on ju kaugel… Sinine meri ja valge linn.
„Sangue e sangue e sangue,” pomiseb Angelo. „Aitab juba, valus on.”
„Peabki olema,” ütleb Léon.
Tancred vaatab meid üksisilmi.
Ta saab aru, et tal ei ole meiega asja. Teda ei ole seal tornis olnud.
Ta on võõras.
Päev lõõskab kuumust ja kuumus peegeldub müüridelt tagasi.
Antiookia kohal lasub hall vine, tuuletu ja tardunud. Neljas ingel, mõtlen. See, kes kausi päikese peale tühjendas.
Linn on välja surnud. Elu on temast välja voolanud.
Vaikus. Me sammude kõla. Teistsugune vaikus.
„Katsu vähem vehkida,” ütleb Tancred. „Ja astu lühema sammuga, muidu higistad end surnuks.”
Tal on õigus. Siin tuleb uuesti kõndima õppida.
„Kohalikud ei liigu sellise kuumusega üldse,” jätkab normann. „Palju sa neid täna näinud oled?”
„Me oleme nad maha tapnud,” ütlen.
Tancred raputab pead. „Kreeklasel on visa hing. Nagu kassil. Ja uskmatul pole üldse hinge.”
„Oled selles kindel?”
Normann vaatab mulle üllatunult otsa. „Loomulikult. Sa ei ole või?”
„Ma ei tea,” ütlen, käsivarrelt roostevärvi klompi maha hõõrudes. „Ma ei ole kunagi selle peale mõelnud.”
Rõngasrüü põletab läbi aketoni. Seda on parem mitte puudutada.
Jõuame basaldiga sillutatud tänavani, mida ääristavad marmorsambad.
Neile toetub kiviplaatidest laotud katus.
Kolonnaad, meenub mulle Konstantinoopolist. Poepidajad olid seal oma kaubad välja ladunud. Kreeka kaupmehed…
Heraikleon… mees, kes arvas, et ta ostab… Ja kes müüs.
Elas kord üks kaupmees, kes otsis hinnalisi pärleid, kuni ta leidis ühe, mis oli eriti hinnaline. Ja ta müüs kõik, mis tal oli. Ja ka tema müüdi maha. Ja ta läks läbi linnavärava taevavärava poole.
Salakuulaja Heraikleon, basileuse mees. Blachernai paleest.
Konstantinoopolis oli peatänav täis inimesi ja hääli. Siin aga…
Siin oleme ainult meie kaks. Heraikleonist oli saanud vari.
Ka meie oleme varjud.
„Sambad ja sambad ja sambad,” ütleb Tancred laubalt higi pühkides.
„Ja lõppu ei paista ikka veel.” Ta mõõdab pilguga tänavat. „Oma sada jalga… Päris hea mõte see niimoodi kaheks jagada. Kinnine osa ja lahtine… Kaupmehed ei pea muret tundma, mis saasta taevast alla tuleb. Vihma või rahet või…” Ta peatub ja kohendab rõngasrüü kaelust. „Ma ei saanud tükk aega aru, mis neis kreeklaste linnades nii imelik tundub… aga näe, nüüd saan. Kõik on kokku laotud. Müürid ja seinad ja sillad ja katused.”
Tõepoolest, mõtlen. Üksainus suur kiviskelett. On linnu, mis lõhnavad hauakambri järele. Mille kohal hõljub vaikne sosin: meie aeg on ümber saamas.
Hõbedast ööd ja hiilgavad päevad…
Hõbedased ööd, porfüürist purskkaevud; vee ühtlane ladin, langeva vee muusika… Marmorbasseini pudenenud lehed; kalade varjud, lehtede kohal paigale tardunud… Ning jahedus, kergendus sellest.
Jahedus, mida me otsime ja mille puudumisega meil harjuda tuleb.
Kõik väreleb. Kõik on võnkuv ja laialivalguv, kuldnoolte ja kuumuse surve all.
Taeva raske käsi me kohal.
„Oh sa kurat!” hüüatab Tancred. „Vaata seda!”
Eespool kõrgub palee, mille välissein koosneb sadadest peopesasuurustest rombidest. Antiookia meistrid on ehituskivi lõiganud nagu teemanti.
„Ma arvasin, et olen juba kõik ära näinud, milleks kreeklased on võimelised,” ütleb normann. „Aga ei, ikka suudavad nad millegagi üllatada.”
Ta astub sammu tagasi ja ajab pea kuklasse. „Seda ma arvasin,” sõnab ta ja osutab rõdupiirdesse torgatud lipule. „Juba võetud… meie omad!
Kõik on juba ära jagatud.”
„See käib teil kähku,” ütlen.
„Ei ole esimene kord.”
Ta võtab lähkri ja rüüpab. „Küpsetab nagu ahjus. Hullem kui Sitsiilias.”
Sammaste vahelt paistavad risti-rästi lebavad surnukehad.
Surnukehade ja tuha org, laastatud maa.
Keegi on marmorile ristimärgi joonistanud. Võidumärgi.
Ma annan märke ülal