LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Frank, “kuid olen nõus ka teie uudishimu rahuldama.”

      “Minu uudishimu rahuldama,” kostis pahur pomin ja silm kadus; kaitsekett krõbises ja uks tõmmati lahti. Lävel seisis õbluke teksapükstes ja sinakasrohelises džempris noor daam. Ta pähkelpruunid lopsakad kiharad olid kinnitatud suure pandlaga kuklasse ja ta helesiniste silmade pilk sarvraamis prillide taga sädeles umbusklikult. Tütarlaps juhatas Fran ki suurte akendega valgusküllasesse elutuppa.

      “Palun võtke istet,” lausus ta ja lisas muiates, “valige endale meeldiv tugitool.”

      Frank vaatas uudistavalt ruumi. See oli kõige veidramalt sisustatud elutuba, mida ta oli eales näinud. Suur ruum oli üle külvatud tugitoolidega. Need seisid seinte ääres, keset tuba, kamina ees ja üks mõnus kõrge seljatoega tool oli surutud isegi akna ees suurtes savipottides kasvavate draakonipuude vahele. Akna kõrval seinas laiutas tervet seina kattev esinduslik baar.

      “Nagu teate, mina olen June,” lausus tüdruk ja, astunud baarileti taha, küsis:

      “Mida te joote?”

      “Šoti viskit vähese soodaveega,” vastas Frank tänulikult ja istus baarile kõige lähemal olevasse tugitooli.

      June segas vilunud liigutustega kaks drinki ja, ulatanud ühe klaasi Frankile, tõmbas keset tuba seisva tooli baarileti äärde ning vajus sellesse.

      Frank uuris enda vastas istuvat noort daami. Ta oli veendunud, et see tagasihoidlik hirmunud tütarlaps ei olnud tema eilne vestluspartner. Ka ei olnud tüdruku hääl nii mahe ja enesekindel kui eile õhtul telefonis kõlanud hääl.

      “Teil on väga hubane ja ütleksin… omapäraselt sisustatud elutuba,” lausus Frank ja rüüpas viskit.

      June kergitas kulme. “Seda kuulen küll esimest korda. Mina arvan, et siin valitseb suur segadus. Mis teile siin meeldib? Kas korratult laialipillatud toolid?”

      “See on omapärane,” kordas Frank oma väidet. “Ma arvan…”

      “Ah jätke! Te ei saa seda tõsiselt mõelda,” naeris June. “Asi on väga lihtne: elasime siin seitsmekesi ja kogunesime õhtuti tihti elutuppa, lahkudes aga ei vaevunud keegi toole oma kohale asetama. Alguses nägin nendega tõsist vaeva, siis lõin käega. Nüüd jätan ka ise asjad, kuhu juhtub. Lihtne!” June naeratas ja võttis väikese ettevaatliku lonksu viskit, nagu oleks see ebameeldiv arstim, mida ta on sunnitud sisse võtma. “Aga mis tähtsust sellel kõigel on?” küsis ta õlgu kehitades.

      “Ja millel on tähtsust?” päris Frank.

      “Kardan, et enam pole mitte millelgi. Kuid te ei tulnud ometi siia meie toolidest rääkima. Ma kuulaksin nüüd teie küsimusi,” lausus June asjalikult.

      Frank rüüpas suure sõõmu viskit ja, tõmmanud pärast hetkelist kõhklemist rahatasku vahelt oma visiitkaardi, ulatas selle tütarlapsele.

      “Nagu ütlesin, olen miss Anne’i vana tuttav. Meie lapsepõlv möödus Green Islandil. Usun, et Anne on sellest rääkinud. Tema surm oli mulle suureks šokiks ja kuna kuulsin, et politsei ei ole mõrvalugude lahendamisel edu saavutanud, otsustasin omal käel midagi ära teha. Selleks vajan aga Anne’i sõprade, see tähendab teie abi.”

      Frank vaatas küsivalt June’i poole. Talle näis, et tüdruku jume oli kahvatumaks muutunud ja ta umbusklikesse silmadesse oli ilmunud hirm.

      “Kuidas saaksin mina teid aidata? Kuidas võiksin mina teada, mis juhtus Anne’iga või teistega? Ühel õhtul nad ei tulnud enam koju… ja siis ilmusid politseinikud, kes ütlesid…” June tõusis ägedalt pead raputades tugitoolist ja, astunud akna juurde, jäi mõtlikult tühjusesse vaatama.

      “Kodust lahkudes olid nad ülemeelikud ja enesekindlad. Liigagi enesekindlad,” lisas ta.

      “Mida te selle all mõtlete – ülemeelikud?” päris Frank.

      “Ah, unustage! Ma ei tea isegi, mida mõtlen,” lõi June närviliselt käega.

      “Aga kas te teate, kus nad nendel saatuslikel õhtutel käisid, millega tegelesid? Olid neil ühised huvid?”

      “Ma ei tea midagi! Lõpetage pärimine!” oigas tüdruk vaevatult, kuid pöördus siis ootamatult Franki poole. Aknast langevas valguses peegeldus tüdruku prilliklaasidel džempri sinakasroheline toon, mis lisas ta silmadesse teravust.

      “Teate, meie elu oli nagu kollane kiivi,” lausus ta nördinult.

      “Kuidas palun?” Frank oli segaduses.

      “Kollane kiivi,” kordas June.

      “Andestage, kuid ma ei mõista teid,” pomises Frank.

      “Kollane kiivi! Kas teate, milline on kollane kiivi?” küsis June ja vastas: “Lääge! Kõige läägem asi kogu maailmas.”

      “Ja teie elu oli lääge nagu kollane kiivi?” imestas Frank.

      “Täpselt nii! Tüdrukud olid edukad, teenisid hästi… elasime kõrgete kingakontsade klõbina ja šifooni sahina rütmis.”

      “Ja teile see ei meeldinud? Kas teie ei olnud sama edukas kui nemad?” päris Frank.

      “Mitte selles ei olnud küsimus. Lihtsalt mina hindan teisi asju. Raha ei ole veel kõik. Ma olen isegi nii vanamoodne, et usun armastusse.”

      Frank vaatas üllatunult June’i. Ta ei mõistnud, milles oli küsimus.

      “Kas teie kaaslased ei meeldinud teile?” küsis ta.

      “Loomulikult meeldisid, ainult ma ei suutnud nende ellusuhtumisega nõustuda. Viimase aasta jooksul muutusid nad nagu teisteks inimesteks. Nad muutusid iga päevaga… ja mitte paremuse poole.”

      “Ja mis seda põhjustas?” küsis Frank.

      “Suur edu, ma arvan,” kehitas June õlgu. “Nende käes edenes kõik! Mary luulekogu sai hea vastuvõtu osaliseks, Ritast sai firma osanik… Ah, lõpetagem!”

      “Ja kuidas teil läheb?” uudishimutses Frank.

      “Hästi! Ka minul läheb hästi,” vastas June end kogudes. “Ma sooritasin edukalt sisseastumiskatsed kõrgemasse kommertskooli, kuid see ei muuda mind selliseks.”

      “Milliseks?”

      June pöördus ja astus baariletil asuva muusikakeskuse juurde. “Kuulake nende lemmiklaulu, siis ehk mõistate,” lausus ta põlastavalt, vajutas nupule ja vaatas küsivalt mehe poole. “Mõistate?”

      Frank kuulas hetke meeldivalt kõlavat häält ja vastas siiralt: “Ei, ma ei mõista. Kas teile ei meeldi Billie Holiday laul?”

      “Mitte lauljas ei ole küsimus, vaid laulus. Kuulake laulu sõnu!”

      Frank vangutas nõutult pead – June oli vaieldamatult suur veidrik. “Kas te ei seletaks, palun,” ütles ta.

      “No kuulake! Milline kerge salonglik meloodia ja siis sõnad: “Ma ei mõista, miks küll sündisin, miks küll elan… miks küll sündisin armastama sind…” Kas selliste asjadega tohib naljatada? Kas tohib kingade klõbinal tantsida elul ja armastusel?”

      Frank jäi sõnatult tütarlast vaatama. Seda juhtus harva, et ta ei leidnud sõnu, kuid täna oli see päev.

      Pärast hetkelist vaikust lisas June mõtlikult: “Tüdrukud ümisesid seda laulu pidevalt ja naersid – nemad ju ei armastanud kedagi! Kuid ma arvan, et nad naersid oma elu üle.”

      Frank ei leidnud ikka veel õigeid sõnu ja vaikis targu.

      “Nüüd on siis kõigel lõpp,” jätkas June. “Oleme jäänud kolmekesi ja peame ilmselt sellest korterist lahkuma – üür on kolmele liiga kõrge. Muidugi on veel võimalus… Rital on plaan.”

      “Milline plaan?”

      “Ta tahab vabanenud toad uutele tüdrukutele üürida, kuid arvan, et meil oleks õigem siit välja kolida. Mul on hirm.” Värin jooksis mööda õblukest selga. “Palun lahkuge nüüd!”

      Frank tõusis. June

Скачать книгу