ТОП просматриваемых книг сайта:
On nagu pole. Alan Adojaan
Читать онлайн.Название On nagu pole
Год выпуска 2013
isbn 9789949529124
Автор произведения Alan Adojaan
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Kui vanainimesed on moodsa farmakoloogia abil endal pildi eest saanud, hingan kergendatult ja vaatan filmi „Eat, Pray, Love“. Üpris lääge, raamat oli parem. Selle käigus lasen end Lufthansa suurepärasel, kõrvuni naerataval pornostaari välimusega blondil, kurvikal ja mis peamine – lahkel Helgal turgutada. Põhiliselt Rieslinguga. „Very easily drinkable wine,“ iseloomustab stjuardess pakutavat veini. Kas mitte vein oma olemuselt üleüldse pole easily drinkable, imestan? Helga on väga lahke minu vastu ning naeratus tema huulil ei närbu iial. Seejärel uuendan oma kunagist tutvust Remeroniga. Tegemist on väga jõulise antidepressandiga, millel on ka meeldiv omadus inimesi pikemaks ajaks täielikult ära kustutada. Mäletan, et esimesel korral, kui mulle seda välja kirjutati, siis arst soovitas võtta veerandi. Arstide soovitused olen ma alati kahega korrutanud. Sama valem, et kui öeldakse „Sinu õrna nahaga ei tohi üldse päevitada!“, siis natuke võib ikka, ja „Ära palju viina joo!“ tähendab, et normaalses koguses on okei. Too esimene kord lõppes minu flirt Remeroniga nii, et kaks ööpäeva magasin ja siis ööpäeva üritasin ärgata. Kuna ma lennukis magada ei suuda ebamugava asendi tõttu, aga väga on vaja puhata, siis lähen taas selle avantüüri peale välja, võttes seekord kolmandiku tabletist. Nagu arvata oli – ka 24 tundi hiljem olen endiselt ikka väga vati sees. Samas, esimest korda elus ma magan lennukis. See kaalub üles kõik muu. Farmakoloogia imed – FTW1!
Olin eelnevalt hotelle otsides toetunud vanale heale Booking.com-ile, mis pole seni kordagi mind alt vedanud mistahes maailmajaos. Reserveerisin tüdrukute soovil odavaima saadaoleva urka, mis asus kaardi järgi suhteliselt kesklinnas ja maksis 36 €. Järgmine hotell oli hinnaga 65 €. Saatsin ka Einarile oma koordinaadid ning vastu tuli järgnev kiri:
„Hull oled või?! Segane peast või? Mis kuradi urka sa endale sebisid? Sinna sa küll ei lähe! See on rõve auk, öösiti on seal transud, pedeprostid ja mingid nigeeria narkosmugeldajad. Isegi mina ei taha sihukeses kohas olla. Kohe, kohe kui saabute, minge Fromula 1 hotelli Paulistal või Ibisesse. SEE EI OLE NALI!!!”
Noh, mind poleks mainitud kolm inimgruppi tegelikult isegi väga häirinud. Kuna aga meie ülejäänud meeskond koosneb kolmest naisest ning mina automaatselt vastutan ka nende turvalisuse eest puhtalt sellel põhjusel, et õnneliku juhuse läbi olen poisina sündinud, siis olen sunnitud reserveeringu tühistama. Einari dramaatiline kiri läheb mulle maksma 143 reaali tühistamistasu, nii et ilmselt need urkapidajad hõõruvad käsi ja muid kehaosi rõõmust.
Takso Guarulhose lennujaamast kesklinna maksab umbes sada reaali2. Hilisemad kogemused on õpetanud, et tasub välisuksest paremale marssida sadakond meetrit ja võtta sealt poole odavam shuttle bus. Kolmas, odavaim variant: otsida üles linnaliini peldikbuss number 257, maksta neli reaali ja sõita Tutuape lõppjaama. Seal kablutada üle tee metroosse ning kütta Linha 3 punase liiniga linna, näiteks jaama Liberdade või Sé ja oledki selle metropoli südames. Metroo maksab 2.90 reaali ehk siis vahe on märgatav. Olgu ka mainitud, et Sao Paulos liiklemine on logistiline õudusunenägu. Eriti ühistranspordiga. Hiljutised suured rahvarahutused3 said alguse just SP ühistranspordi ja logistikaprobleemidest. Õnneks soovitatud odavamas ööbimispaigas kohti on, nii et käime poes, ostame näksimist ja kohalikku veini, ning kukume hotelli. Mina likvideerin Remeroni riismeid organismist mehise unega ja pliksid vist tukuvad ka natuke.
Nüüd ootame seda salapärast Einarit, kellega ma pole elus kohtunud, ent kes lubas tulla ja anda meile kursuse „Brasiilia algajatele“ (2 ainepunkti). Aga enne teda ennast tuleb vastus mu eelmisele kirjale (kus saatsin talle meie uue aadressi), milles ta veelkord rõhutab, kui õigesti ma tegin ikka Hotel Natalist loobudes:
„Kuule, ma näitan seda kohta sulle hiljem. Sõidutan autoga sealt eest läbi öisel ajal. Asi on väga räige ning ma pole just inimene, kes on harjunud mingi Kuressaare spaaga… See on hotell, kus peatuvad odavad palgamõrvarid, kes on SP-sse tulnud tellimust täitma, ja sutenöörid peavad kontoreid vms, ühesõnaga koht, kuhu pimeda saabudes 100 % ei tasu minna.
Balsami joome kohe ära ja hakkame Bellat deklameerima. Laupäevaks on juba sambabaar live showga plaanis. Neiud kaasa ja edasi. Kohalikud vennad on hoos, kui kuulevad, et tulevad tüdrukud Euroopast, lood on nagu Jerevanis või Tbilisis, valge naine tekitab furoori.”
Salapärase Einariga kohtumine läheb edukalt. Selgub, et tegemist on siilisoenguga, turjaka, igati edumeelse ja äkilise Hiiumaalt pärit härraga, kes omal ajal on töötanud „struktuurides“ ning peale persona non grata’ks muutumist kolis Eestist ära. Selgus ka, et asume planeedi suuruselt kolmandas linnas ja kalliduselt samuti kolmandas. „Brasiilia – see on Ladina-Ameerika Venemaa!“ teatab Einar sõjakalt rusikaga vehkides. Edasi kasutabki ta igas asjas võrdlust Venemaaga. Enamik rahvast elavat ka siin kiviajas ning turist olla on ikka suhteliselt ohtlik. Saame põhjalikud instruktsioonid, mida teha ja mida mitte. Hommikuks on muidugi pool infot meelest kadunud. Õhtusöögi finaaliks jõuab Einar sügavale tõdemusele, et ameeriklased on massina lahe rahvas, aga üksikinimestena pask, ning venelased on massina pask, aga üksikinimeste tasandil toredad.
Alustame oma pidulikku dineed lärmakas kõrtsis suhkrurooviina ja punase veini saatel (hävitav kombinatsioon), ning siirdume edasi caipirinhade ning õlle kombinatsiooni juurde. Järgmine hommik voodis lamades ja üliaeglaselt silmi paotades hakkan mõtlema, et kuidas on võimalik, et 15 aasta jooksul omandatud kogemused alkoholiga ei suuda inimest absoluutselt õpetada. Kas on vaja juua segamini erinevaid napse nagu teismeline koolilõpupeol?
Teeme esialgse plaani rebida rendiauto ja hakata siis mööda rannikut umbropsu kütma. Näis, kaua mul närv vastu peab daamidele turvameest mängida. Üks tüdrukutest on väga blond, albiinovalge nahaga ja ilus nagu Eesti tüdrukud ikka. Teised meist näevad peaaegu üsna kohalikud välja ning samuti kenad. See, mis toimus klubide tänaval, oli juba päris tüütu, nüüd lähevad neli kutti pürgiautos päris ekstaasi. Röögivad, karglevad, signaalitavad, sõidavad võikalt lehkava solgiautoga meie kõrval ja hõõruvad sitaste prügikinnastega oma hargivahet. Ülimalt ahvatlev. Midagi, millest võiks suvalise portaali naistekasse kirjutada loo „Prügitööline – erutav suhe, millele sa pole kunagi mõelnud“. Tänavalt toetab neid prügiahve veel sajapealine latiino-isaste jõuk. Üsna pelutav. Üritan teha nägu, nagu ma poleks üldse preilidega koos, vaid lihtsalt patseerin siin.
Kõnnime mööda ööklubide tänavat ja Einar tutvustab kõiksuguseid vahvaid urkaid. The Week pidi olema kõige rajum ja suurem geiklubi, kus hauss mürtsub iga päev ning peput pakutakse kandikul. Seejärel kindlal sammul mööda ööelu bulvarit promeneerides näitab ta, kus asuvad parimad ööklubideks maskeerunud litsimajad: „Muuseas, siinsamas on tore klubi, kus uksel kohe suhu võetakse; näe, seal teisel pool tänavat klubi, kus laval persse kepitakse. Varsti tuleb klubi, kus on sadomaso-show’d koos kümnete hästivarustatud tubadega; see siin on klubi, kus savutoss on nii paks, et üle poole tunni ei suuda sees olla ilma pildikaotuseta.Vot see on tore klubi, kus tehakse sulle fistingut üsna väikese raha eest ja siin lööb väike neegerkääbus sul lahti laua all.“
Tänav
Tol hetkel oli 1R$ umbes 7EEK, praegu umbes o,4 €
2013. aasta suvel