LITMIR.BIZ

      Seejärel muutus Eesti Jakobsonile kauaks ajaks selliseks maaks, mida “pole olemas”. Pikka aega kestis Eestis Nõukogude Liidu okupatsioon. Tol 1939. aasta imelisel suvel ei uskunud keegi, et Soomega võiks midagi katastroofilist juhtuda. Ees seisis suur sündmus – Helsingi olümpiamängud.

      Jakobson ei võinud aimata, et kuuekümne aasta pärast kohtub ta Berliinis Trilateraalse Komisjoni konverentsil taasiseseisvunud Eesti presidendi Lennart Meriga, kes räägib talle Berliini–Helsingi lennukis ideest moodustada rahvusvaheline komisjon, kes hakkaks uurima Eestis okupatsioonide ajal toime pandud inimsusvastaseid kuritegusid.

      1939. AASTA PAHAENDELINE IDÜLL

      Milline oli 1939. aasta suvi? Enne suurt katastroofi, enne kui mu ema ilme hakkas kujunema selliseks, nagu see nüüd on. Enne kui Stalin ja Hitler kokku leppisid. Enne kui eestlased koos oma eetiliste väärtustega kahe suure ja ahne poliitilise süsteemi vahele suruti. Sel saatuslikul, 1939. aasta imelisel suvel polnud inimeste näod veel umbusklikud, nad polnud veel ähvardust tunda saanud. Põhja-Tartumaal Murru küla väikese talu õuele oli 18. juunil sirelipõõsaste varju kaetud sünnipäevalaud. Maja ette istutatud pojengipõõsas oli õitsele puhkenud. Mu ema ja tema kaksikõde said sel päeval 9-aastaseks. Kaksikutel oli neli vanemat õde. Nad olid vaesevõitu, kuid ilusate tüdrukutega perekond. Õde Laine oli küpsetanud suure tordi, mis oli kaunistatud vahukoore ja maasikatega.

      Heldi oli kirjutanud kaksikutele sünnipäevaks luuletuse ja luges selle ette. Siis õed laulsid mitmehäälselt. Tavaliselt lauldi pikki vanaaegseid ballaade, kus hea võidutseb kurja üle ja kus iga väike tüdruk on printsess. Üks laul kestis isegi kümme minutit. Nende ema Helene pidas üksi talu üleval ja majandas perekonda, sest isa oli neli aastat tagasi surnud. Kodusoojus ja leebe huumor, mis pereliikmete vahel valitses, aitas raskustest üle olla. Vanem õde Leida oli juba üle kahekümne ja abielus. Ta elas koos oma külamuusikust mehega naabertalus, kuid käis ka ema abistamas. Leida oli praktiline ja asjalik. Nooremad, teismeeas neiud olid selgelt boheemlusele kalduvad, nad tahtsid vabal ajal rohkem lugeda ja joonistada. Heldi ja Lydia oleksid võinud kunstikooli minna, nii andekad olid nad oma joonistustega, kuid ema ütles, et kõigepealt peab iga laps jõudumööda talus töötama. Kaksikud Aino ja Vaike käisid näiteks koolivaheajal lehmadega karjas – tavaliselt see päris meeldis neile, nad mõtlesid igasuguseid laule välja ja laulsid karjamaal nii kõvasti, kui tahtsid. Leida meheõel Lydia Palmil oli kodus klaver ja neile meeldis kuulata, kui seda mängiti. Kaksikud olid kindlad, et nad ei jää iialgi maale elama, vaid kui saavad suureks, siis lähevad linna muusikakooli ja õpivad lauljaks. Kui sünnipäevatort oli söödud, mängiti ringmängu. Leida mees Oskar tõi lõõtsa ja mängis Poola helilooja Oginski “Poloneesi”. See viis tegi tüdrukud alati kurvaks ja nad hakkasid rääkima oma isast.

      Ema on mu silme ette maalinud mitmesuguseid pilte ning need on aastate pikku paigutunud mu mällu ja loonud seal oma visioone. Ma justkui restaureerin tema kõne kaudu möödunud aegu, otsides oma mälusoppidest üles kõik, mis ma lapsena täiskasvanute omavahelistest vestlustest meenutada suudan. Räägin mõned asjad oma tädi Heldiga üle – ta on emast vanem ja mäletab paremini. Hiljuti andis ta välja luulekogu, tema luuletused räägivad kadunud ajast, kodust ja kodutusest, Siberisse küüditamisest, iseendaks ja inimeseks jäämisest. Avastan neid luuletusi lugedes, et õnne ja traagikaga segatud minevik polegi minevik, mis on seotud mõrvade ja okupatsiooniga, sõnad annavad sellele uue elujõu. 80-aastase naise hüvastijätt ajaga polegi hüvastijätt – väikese teose kaudu muutub see järgmiste põlvkondade jaoks saabumiseks praegusesse hetke. Muutub kohtumiseks keele kaudu loodud maailmas. Ja seal, nagu poolläbipaistva kardina taga, tunneme ära eelmiste põlvkondade meile päranduseks jäetud teemad, inimelu peegeldused, mille ümber oleme ehitanud oma olemasolu.

      Minevikku poeetiliselt ümber kirjutades muudab see mõtlemise justkui pühaks rituaaliks – parandavaks jõuks. Seda tuleb teha enne, kui kollektiivne mälu hävib, muutumata üleilmseks loovuseks, aja ja inimliku valu kihistuste pildikollaažiks – nagu on kusagil väljendanud Soome filmi suurmees Peter von Bagh –, andmata tulevastele põlvkondadele vastutuse võimalust.

      Sel 1939. aasta suvel kaunistas vana tore seinakell veel mu emakodu elutoa seina ja nikerdustega kummutil ilutses kaunis raamis emaema Helene ja emaisa Gottliebi foto.

      Lapsed seisavad toas vanemate pildi ees. Isal on fotol paksud, heledad, veidi kuldse tooniga juuksed, näojooned on maamehe jaoks liiga peened. Ema Helene on arvamusel, et isa tervise rikkus Esimene maailmasõda, mõttetu ja julm. “Kuid õnneks jäi isa ellu ja temast sai meie isa ja Eesti saavutas lõpuks iseseisvuse.”

      ESIMESE MAAILMASÕJA MÄLESTUSED

      Kui Tsaari-Venemaa Eestis 1914. aasta 31. juulil üldmobilisatsiooni välja kuulutas, algas eestlaste jaoks Esimene maailmasõda, millele järgnes Eesti Vabadussõda. See tähendas tollastele noortele Eesti meestele viie ja poole aasta pikkust sõjateed. Palju kergemini pääses neil päevil Soome, mis oli küll Vene impeeriumis, kuid maa eristaatuse tõttu sealt mehi ei mobiliseeritud.

      Minu emaisa Gottlieb Madi oli uhkesse, rätsepa nõelasilmast tulnud sõjaväemundrisse riietatud ja ilmselt seisis ta tsaariarmee polgus (ma ei tea polgu nime), mis koosnes tuhandetest Eesti meestest. Kusagil seal rivis seisis minu teinegi vanaisa Elmar Paju, samasuguses uhkes mundris (sellest on imekombel fotogi säilinud). Aga võib-olla nad olid ka orkestri poolel. Mõlemad vanaisad olid väga head muusikud. Elmar oli puhkpillimängija ja Gottlieb oskas vähemalt kolme keelpilli ja lõõtsa. Kahju, et nad kunagi omavahel tuttavaks ei saanud.

      Kui pasunad puhusid ärasõitu ja polguorkester hakkas mängima kurba marssi “Toska po rodine”, hakkasid neid ära saatma tulnud omaksed nutma.

      Ma saan ainult intuitiivselt taastada seda hetke, mäletades uduselt lapsena kuuldud emaema Helene ja isaema Elwira jutustusi. Isaema Elwira elas

Скачать книгу