Eesti lipp ümber palli - Tiit Pruuli

Скачать книгу

võtma tonnaaži pealt, millega suurenesid märkimisväärselt riigi sissetulekud.

      Eesti kogukonnale Taanis panid meie mere- ja põllumehed aluse 1920. aastail. Sõja järel oli Taanis põgenikelaagreis üle 700 eestlase. Praegune Eesti Selts koondab umbes 100 inimest. Noorem osa Kopenhaageni eestlaskonnast eesotsas Taani Mereväeakadeemias õppivate poistega tutvustas meile kõrtse, kus tõsised meremehed koos käivad.

      25. oktoober, esmaspäev

      Teeme hommikul Kopenhaagenis viimased laevatööd – ahterpiik korda, uus mastikrae, taglase kontroll. Kell 13.30 viskas suursaadik Jüri Kahn kaiotsa laeva ja hakkasime liikuma. Sundis on laevaliiklus sama tihe kui tipptunni autodevool Liivalaia tänaval. Mart jookseb edasi-tagasi kokpiti ja radari vahet. Uus vahetusmadrus Marko Kadanik korraldab salongitrepil aga flegmaatilise rahu ja pikkade seletuste saatel söögitegemist – tomativiilud peavad olema 0,5 cm paksused, sibulaviilud päris läbipaistvad, kastet tuleb segada kaks korda iga kahe minuti tagant. Mehed on tegelikult juba näljased, Marko räägib aga sellest, et tal on unistus kunagi oma restoran avada. Kaido murrab suure tüki leiba, määrib paksult võid peale.

      Vasakule ehk pakpoordi jääb Taani ja Helsingør, paremale ehk tüürpoordi Rootsi ja Helsingborg, siin on Øresundi väina kitsaim koht, kus ahastuses nõukogude meremehed aeg-ajalt laevadelt vette hüppasid ja vabadusse püüdsid ujuda. Laevade pühad isad ehk kapteni abid poliitalal naljatasid siit läbi sõites, et mahahüppajaid ootab ees tõesti hea põli, sest veidi enne kuulsat keraamikalinna Höganäsi asub Euroopa vanim nudistide plaaž. Vastu õhtut tabas aga ahastus meie Tuisu-papit – Ösel Foodsi longero on tõesti otsas mis otsas. Mart on määranud mind viinakapi võtmehoidjaks, meil on seal pika reisi tarbeks lisaks enam kui sajale kange alkoholi pudelile ka 5 liitrit piiritust ja mõned pudelid peenemat napsi, aga alkoholi väljajagamine on praegustes oludes keelatud. Aarne tõi lauliku välja ja hakkas kurblikke viise ümisema.

      26. oktoober, teisipäev

      Hommikune ilmateade lubab õhtuks SW tuult 18 m/s. Vaatame, kui kaugele jõuame vastutuules punnida. Andsin Riisalole peopesa haavade raviks Desitini salvi. Esimene väljajagatud ravim, kui longerot mitte arvestada.

      Kell 15.45 jõudsime ümber Skagen Revi poi Skagerraki väina. Oleme Põhjameres. Jõime kruusiga soolast merevett ja andsime Neptunile vastutasuks lonksu suure mereriigi Läti brändit Kolumbus. Vesi on tõesti juba märgatavalt soolasem kui Läänemeres. Ookeanivee keskmine soolsus on 35‰. Botnia lahes aga näiteks vaid 5‰, Soome lahes 6–7‰, seda tänu rohketele jõgedele ning sademetele ja lume- ning jääsulamise vetele. Punase mere soolsus on kohati üle 40‰. (Kunagi hiljem, kui Mardilt merevee tiheduse ja soolsuse kohta küsisin, järgnes säravil silmil loeng sellest, kuidas ameeriklaste uurimislaev Challenger 1873. aastal Knutseni meetodil mere soolsust tiitris, kuidas seda CTT-sondidega praegu tehakse, milline on soolsuse erinevus erinevates veekihtides, kuidas see mõjutab tihedust jne. Vaikselt hakkasid meeskonnaliikmed salongist lahkuma, jättes Mardi lõpuks üksinda laua taha seletama skeeme Seibold-Bergeri monograafiast „The Seafloor. An Introduction to Marine Geology”.)

      Lugesin Adam Johann von Krusensterni elulugu, kus räägitakse muuhulgas sellest, et noor Krusenstern oli 1793 väljaõppel Londonis ja järgmisel aastal määrati ta seal fregatile Thetis (NB!), kelle pardal siirdus reisile Lõuna-Ameerika rannikule. Inglismaale naasis ta 1796. Sel reisil küpsesid ta peas esimesed mõtted tulevasest ümbermaailmareisist. Kui ta lõpuks 1803. aastal teele asus, said ta laevad Neva ja Nadežda 18. septembril just Kattegati väinas, seal, kust meie praegu tuleme, kaela nii tugeva tormi, „nagu oleks kõik maailma kurjad vaimud siia kokku kogunenud”.

      Ka eesti mees Jüri Jürison, kes 1865 korvett Askoldil Krooni linnast ümbermaailmareisi alustas, annab oma mälestustes Põhjamere kohta dramaatilise kirjelduse: „Kui ümber Taanima tipu Saksa merde olime saanud, tõusis torm, et hirm oli vaadata. Meri mässas kui pöörane ja lainete turjad lendasid mööda tuult. Majakõrgused rohelised lained kobrutasid valges vahus, kargasid kange möirgamisega üksteise järele, kui tahaksid nad laeva ära neelata. Laev vintsus ühelt poolt teise ja taevas üleval näitas senna ja tenna lendvat. Pimedas sätendasid lainete harjad, torm ulus mastides, aga laev ei läinud vastu tuult sugugi edasi. Hirmus ilu on tormisel merel!”

      Meie otsustasime looduse vastu rohkem mitte võidelda. Olles ümber Skageni nuka saanud, liikusime üheksa tunni jooksul edasi kõigest 25 miili. Mart küsis kella 22 ajal luba sõita sisse Hirtshalsi sadamasse. Kui raadioside oli lõppenud, kutsus meid välja Eesti Merelaevanduse mootorlaev Dirhami. Kolmas tüürimees Ants, kes oli meie sadamakõnet pealt kuulanud, tervitas ja rääkis, et temagi on oma elu hullemad ilmad siin kandis kätte saanud.

      Õhtu eel hakkas tuul veelgi tõusma. Viimased 28 miili kuni Hirtshalsini liikusime keskmise kiirusega 2,8 sõlme.

      Peatusime Taanimaa lõunatipus Jüütimaal mõne päeva, ootasime ilma ja sättisime laeva – pingutasime vante ja parduune, vahetasime mastis topitule pirni, otsisime leket vööris. Merehuvilistel tasub külastada Hirtshalsis asuvat Põhjamere Keskust, kus on Euroopa suurim akvaarium (4,5 miljonit liitrit vett). Suurem osa linnakese elust käib ümber kalanduse, Hirtshals on kodusadamaks umbes 200 kalalaevale, pisematest rannasõidupaatidest kuni ookeani baaslaevadeni välja. Heeringad, makrellid, krevetid, lestad ja lõhed on selle Taani suurima kalasadama tegelikud elanikud.

      29. oktoobril läksime taas teele, kuigi ilmateade lubas kuni 22 meetrit tuult. Sättisime kajuteis kõik asjad kindlalt oma kohtadele, et nad tormis paigal püsiksid, sõime kõhud kõvasti putru täis, et merehaigust vältida. Kõige rohkem häiris kusagilt laevasisemusse immitsev vesi. Nelja-viie tunni tagant tuli pilsipumpadega kõvasti tööd teha, et enam-vähem kuiva jalaga tualetti jõuda.

      1. november, esmaspäev

      Öösel üllatas meid sinine suits salongis. Merel kasutatakse suitsusignaale küll – oranži suitsupadrunit põletatakse siis, kui oma hättasattumisest märku tahetakse anda. Sinise suitsu tähenduse õppisime nüüd siis ka ära – küttesüsteem andis märku, et ta enam ei tööta.

      Viimase paari päeva maruilmadega oleme kaotanud väikese pootshaagi, päästerõnga kronsteini, spinnakervall on end läbi närinud, purunenud on kaks reitorit, mis purje masti küljes hoiavad. Üks laevalael murdunud laine painutas kajutiluugi kohal oleva pritsmekaitse lapiti vastu luugiava, nii et salongi tuleb nüüd pugeda kui urgu.

      Vesi, vesi, vesi. Igal pool. Ümber laeva soolane meri, taevast sajab vihma, kajutipõrandal loksub diislisegune löga, lagedest tilgub kondensvett, illuminaatoritest ja masti vahelt soriseb vett koidesse, kambüüsi, kaardilauale. Püüan end lohutada teadmistega, et täiskasvanud inimese keha koosneb 75 % veest ja umbes 71 % meie planeedi pinnast on kaetud veega. Seega oleks ju vesi just kui meie normaalne keskkond. Isegi inimese hammastes on teadlaste kinnitusel 10 % niiskust ja 90 % tahket ainet. Praegu on tunne, et need viimased protsendid on vastupidised. Igal pool on vesi ja niiskus. Lisaks kõigele üsna külm vesi.

      Arutame, et ehk peaks tegema vahepeatuse Doveris, Inglismaa lähimas punktis Mandri-Euroopale, kuulsas roomlasteaegses sadamas. Doverisse jääb siit alla 300 miili. Nagu Aarne ütles, pole see midagi: purjetad korra Pärnust Haapsallu ja tagasi ning siis veel korra Pärnust Haapsallu. Aga kui vastutuul on kolmandat päeva ligi 20 m/s, vandid undavad, puri plagiseb, meri käib pidevalt üle teki, kui tulisoolane vesi silma tuhiseb, nii et oled mitu pikka hetke lihtsalt pime, ja tuulegeneraator teeb 24 tundi ööpäevas sellist häält, nagu seisaks keegi mees sul ketassaega selja taga, vaat siis tunduvad need eesolevad Pärnu–Haapsalu jupid kaunis pikad.

      Riidessepanemine ja tualetiskäimine on muutunud tõeliselt raskeks füüsiliseks tööks.

      Olime Margusega just õhtuse vahi üle võtnud, kui 20.05 kostis vöörist kõva raksakas. Mart on oma päevikus seda kirjeldanud järgmiselt: „Arvasin, et ankur pääses lahti ja lõi vastu parrast või sõitsime mõnele meres triivivale asjale otsa. Saatsin vanemtüüri vööri kontrollima, ega vett ei tule. Kohe kuulsin aga roolis oleva Pruuli häält, mis teatas, et vöörstaak on lekk. See oli kaunikesti kõhedust tekitav sõnum. Tormasin välja rooli ja pöörasin laeva allatuult, et vöörstaagilt pinge

Скачать книгу