Eesti lipp ümber palli - Tiit Pruuli

Скачать книгу

tunneb mitmeid raskeid ja õnnelikke pääsemisi. 1982. aastal oli ameeriklasest soolopurjetaja Steve Callahan oma 6,5-meetrise Napoleon Sologa teel Kanaari saartelt Kariibi merre. Ühel ööl tekkis laeva lekk ja ta hakkas kiiresti vajuma. Steve jõudis päästeparve haarata häda-santsukoti, harpuuni, noa ja mõned tööriistad, hommikul tõi ta pooluppunud laevast veel magamiskoti, padja ja tüki purje. Kotis oli tal gallon vett ja kolm naela toiduaineid. Lähima laevateeni oli 450 miili. Veeta suudab inimene elada kuni kümme päeva, toiduta kuni 30. Callahan kogus vihmavett, magestas kuni 0,8 liitrit vett päevas ja püüdis kalu. Tema EPIRB-i kutsungit ei kuuldud ja selle patarei sai peagi tühjaks. Kui ta 40 päeva pärast laevateeni jõudis, nägi ta küll ise kaheksat alust, ent tema väikest parve ega sealt päevasel ajal lastud signaalrakette ei märganud keegi. 43. päeval purunes ta harpuun ja purustas ka parve põhja. Pärast kümnenädalast triivimist loobus merehädaline päevade lugemisest. 76. päeval jõudis juba lootuse kaotanu Prantsuse Antillide randa. „Püstitasin vist Atlandi ületamise aeglusrekordi,” kommenteeris pääsenud meremees. Tema kogemus ütleb, et ilma harpuunita oleks ta õige pea surnud olnud, sest päästeparves kohustuslikest kalastamisvahendeist ei pruugi ookeanil piisata.

      Päästeparverekord kuulub aga Maralyn ja Maurice Baileyle, kelle Auralyni uputas vaal 1973. aastal 300 miili Galápagosest kirdes. Uppuvalt laevalt jõuti õnneks kaasa võtta lisaks parvele ka kummipaat mõningase varustusega. Peale kalade õnnestus neil püüda ka kilpkonni. Mööduv laev korjas nad peale 118 päeva pärast õnnetust.

      Taoliste pääsemiste võimaluse tõestuseks triivis prantsuse arst ja bioloog Alain Bombard 1952. aastal 65 päevaga oma kummipaadis L’Hérétique Euroopast üle Atlandi Väikestele Antillidele. Bombard’i soov oli näidata, et enamasti ei sure merehädalised mitte toidupuudusesse (meres on küllalt planktonit) või janusse (vett saab toorestest kaladest), vaid ebapiisava psühholoogilise ettevalmistuse tõttu: „Legendaarsete laevahukkude ohvrid, kes te enneaegselt surite, ma tean: teid ei tapnud meri, teid ei tapnud nälg, teid ei tapnud janu. Kajakate kisa saatel laineil õõtsudes surite te hirmust.” Samalaadset eksperimenti kordasid 1974. aastal George Siegler ja Charles Gore, kes sõitsid kummipaadis Ameerikast Havaile. Nende üks eesmärke oli küll demonstreerida uute kuivtoidupakkide sobivust merehädalistele. Teiseks soovisid nad näidata, et ka pisikest kummipaati on võimalik aerude, väikese purje ja ilma tehniliste navigatsioonivahenditeta viia kaugel asuva rannikuni. Bombard’i ja teist hullumeelset, mereignorant John Caldwelli, kes Lõuna-Ameerikast oma naise juurde Austraaliasse seilas, peaks, muide, iga merele mineja vaimu karastamiseks lugema.

      Üks range reegel oli meil veel – üle reelingu võis vett viskamas käia vaid päikesetõusust loojanguni. Kunagi tehti Soomes lausa statistikat – kui palju uppunud meremehi on leitud veest lahtise püksiauguga. Keegi nimetas neid numbreid tragikoomilisteks. Statistika võib olla koomiline, üle parda läinud mees aga mingil juhul mitte, seal on ainult traagika.

      Kuigi hea meremeeste Hoidja hoiatab meid, et kui laine tuleb ja on Atlandi peal meremeeste jaoks tuhat tessatini taevast rentinud, on seadus, mille ta meremeeste jaoks teinud, selline, et lõppu teab ainult tema, aga mees peab selle vastu võitlema, kõige oma jõu ja oskustega seda vältima.

      Loe lisaks:

      Alain Bombard, Vabatahtlik merehädaline. Tallinn, 1961.

      John Caldwell, Hulljulge reis. Tallinn, 1966.

      Arnold Irak, Purjetaja käsiraamat. Tallinn, 1975.

      Ohutusjuhendid laevadele. Tallinn, 1995.

      Joachim Schult, Mayday! Yachts in Distress. London, 1997.

      Evald Tammlaan, Jänkimehe kroonika. Tallinn, 1961.

      URUGUAY

      Seal, kus läheb Brasiilia lõunapiir, on Rio de la Plata serva surutud República Oriental del Uruguay (176 215 km2), kunagise nimega Banda Oriental del Uruguay ehk Uruguay jõe idakallas.

      Rio de la Plata suudmes asuvasse Punta del Estesse sõitsime Argentina purjetajate soovitusel, kes eelistavad seda kuulsate liivarandade ja puhta veega kuurorti suurlinnale Montevideole. Punta del Este on kokku kasvanud vana sadamalinna Moldonadoga. See on üks prestiižsemaid kuurortrajoone, kus põhilisteks puhkajateks on endist heas arvamuses olevad rahakad välismaalased. Umbes nagu soomlased Pärnus või eestlased Costa del Solis. Veidi lihtsamad ja inimsõbralikumad rannad leidsime hiljem pisut lääne pool, näiteks Piriápolise ja Atlándida ümbruses.

      Enne valge mehe tulekut elasid Uruguay aladel kuni 10 000 charrúa ja chaná indiaanlast. 1516 tapsid nad Juan Díaz de Solísi (1470–1516) ja ta kaaslased, kes olid esimeste valgetena, otsides läbipääsu Vaiksesse ookeani, siinsetele rannikualadele jõudnud. Charrúa hõimud panid kolonisaatoreile pikalt vastu, viimased indiaanlased surid 20. sajandi algul. Kuigi algul tundus ilma väärismetallideta ja vaenulike indiaanlastega paik hispaanlastele ebahuvitav, pidasid nad 17.–18. sajandil selle maa-ala pärast lahinguid juba portugallastega, kes mäletatavasti valitsesid Brasiiliat. 1680 asutasid portugallased vastukaaluks hispaanlaste Buenos Airesele teisele poole Rio de la Plata estuaari Colônia del Sacramento linna. 1726. aastal vastas Buenos Airese kuberner sellega, et rajas San Felipe de Montevideo, mis oli algul vaid hispaanlaste garnisonilinnake. 1777 loovutati Colônia vastavalt Hispaania ja Portugali vahel sõlmitud San Ildefonso lepingule hispaanlastele ja Montevideost kujunes suurim Hispaania sadam Lõuna-Atlandil. Banda Oriental jagati hiiglaslikeks rantšodeks ning maa kuulus ametlikult Rio de la Plata asekuningriigi koosseisu, mille pealinn oli Buenos Aireses. 1807–1830 oli Montevideo okupeeritud brittide, hispaanlaste, argentiinlaste, portugallaste ja brasiillaste poolt. 1810. aastal algas Buenos Aireses iseseisvusliikumine, et saavutada sõltumatus Hispaaniast. Montevideo oma mereväe ja sõjaväebaasiga kujunes rojalistide keskuseks. Uruguay iseseisvuspüüdluste etteotsa sai kindral José Gervasio Artigas, keda toetasid Buenos Airese sõdurid ning antirojalistidest montevideolased. Oma iseseisvuse võlgnebki Uruguay suures osas pealinna kaupmeestele ja maaomanikele, kes seda võitlust toetasid. Iseseisvuslased olid esmalt edukad sisemaal ja lõpuks ka pealinnas. 1825. aastal saavutatud iseseisvus ei toonud aga stabiilsust. 1825 kuulutas Uruguay end iseseisvaks. Seepeale alustasid Brasiilia ja Argentina vastse riigi pärast sõda, mis lõppes siiski tänu Briti diplomaatide vahendustegevusele Uruguay iseseisvuse tunnustamisega. 1828 tekkis Brasiilia ja Argentina vahele puhverriik, mille 74 000 kodanikku said 1930. aastal oma konstitutsiooni. Ent rahu ei saabunud siiski. Uruguay liberaalid (colorados) ja konservatiivid (blancos) lõid poliitilisi ja sõjalisi lahinguid, kuhu ühel ja teisel poolel taas sekkusid Brasiilia, Argentina, Inglismaa, Prantsusmaa. 1843–1851 piiras näiteks Argentina Montevideod. Kui suur sõda 1851 lõppes, oli maa laastatud, valitsus pankrotis, rahvas lõhestatud. Ometi osaleti colorados’te eestvõttel, kes maksid võimule saamise tänuvõlga Argentinale ja Brasiiliale, Kolmikalliansi sõjas Paraguay vastu, toimusid rahutused ja ülestõusud.

      Lõuna-Ameerikale omaselt püüti olukorrale 1870 lahendust leida brutaalses sõjaväevõimus, millest saadi üle sajandi lõpuks, kui taastus tsiviilvalitsus. Juba sõjaväerežiimi ajal oli paranenud riigi majandusolukord, nüüd lisandusid siia investeeringud Inglismaalt, hakati tegelema lambakasvatuse ja lihatööstusega, asuti ehitama raudteed, moderniseerima pealinna.

      Tsiviilvalitsustel, mõned neist küll üsna autoritaarsed, õnnestus püsida kuni 1973. aastani, mil president Bordaberry kehtestas majandusolukorra, korruptsiooni ja terrorirühmituste (Tupamaros) tegutsemise tõttu sõjaväelise diktatuuri, mis kehtis kuni 1985. aastani. Praegu on Uruguay demokraatlik riik, mida valitsevad president koos täidesaatva võimuga ja seadusi andev kahekojaline parlament.

      Montevideo sai oma nime kaks sajandit enne linna asutamist. „Monte video!”, „Ma näen mäge!” hüüdis Magalhães veebruaris 1520, kui oli jõudnud Rio de la Plata suudmesse.

      Ligi pool Uruguay 3,3-miljonilisest elanikkonnast elab Montevideos. Enamik uruguaylasi on hispaanlaste ja itaallaste järeltulijad, umbes 60 000 afrouruguaylast on orjade järeltulijad. Riigikeeleks on hispaania keel, aga Brasiilia piiri äärsetel aladel kõneldakse ka portugali keelt või hübriidkeelt fronterizo’t. Ladina-Ameerika hispaaniakeelsed riigid

Скачать книгу