Eesti lipp ümber palli - Tiit Pruuli

Скачать книгу

täis küllaltki koordineerimatut askeldamist pliidi ja külmkapi ümbruses. Iga päev tehti vähemalt üks kord sooja sööki. Reeglina olid kõik praed, mille söömises mina osalesin, üllatavalt hästi õnnestunud – üllatavalt seepärast, et Lennuki meeskonna liikmed paistavad olevat oluliselt paremini kodus purjede, vallide ja sootide kui pannide ja pottidega. Ainukeste eranditena hakkasid silma Margus ja Kaido, kellel oli ka köögis väga selge nägemus olukorrast.”

      Proviandi varumise eest vastutas supercargo’na Margus. Tema pidi mõistatama, mida mehed ülejärgmisel nädalal süüa tahavad, kui palju kartuleid, riisi, makarone nad konsumeerivad. Ja muidugi langes viha tema peale, kui kellelgi tuli äkki kakaoküpsise isu, aga need olid just eile otsa saanud. Teiseks pidi Margus ka une pealt teadma, kus asub sidrunipipar ja millise koi all on seitse viimast „Turisti einet”. Targu oli Margus kogu laeva jaganud sektoriteks, iga sektor oli saanud oma tähe – A, B, C jne – ning panipaigad sektorites olid omakorda nummerdatud. Kui kellelgi oli näiteks isu kuivikute järele, läks ta kambüüsi, leidis seal asuvast tabelist, et neli pakki kuivikuid asub hoiukohas B3, ning tegi tabelisse märke, et ta on ühe paki sealt ära võtnud. Tõele au andes tuleb tunnistada, et näljased mehed polnud tabeli täitmisega just üleliia hoolikad ja tihti olid toiduained otsas, ehkki arvepidamine näitas, et kapid on head-paremat kuhjaga täis.

      Meie elu tegi keeruliseks see, et sügavkülma saime panna vaid paar kilo liha, teist samapalju veel külmkappi. Ja kui pika etapi jooksul polnud kalaõnne, tuli viimastel sadamaeelsetel päevadel süüa flotilli makarone või riisiputru. Salongi lae alla ehitasime võrkudest kiiged, kus hoidsime puuvilju. Aga kiiged mahutasid vaid 4–5 päeva varud.

      Varustamisvõimalused ja toiduainete hinnad olid me teel väga erinevad. Olime arvestanud toiduraha mehe peale päevas umbes 60 krooni. Sellega sai lahedasti hakkama Vanuatul, samas näiteks Inglismaal ja Kookossaartel maksid kvaliteetsed toiduained märkimisväärselt rohkem. Vähem arenenud riikides (Bali, Tonga, Paapua Uus-Guinea) võis kohalikke toiduaineid, mille kvaliteeti tuli aga hoolsalt kontrollida, saada küllalt odavalt, kõik, mis imporditud, oli ka kallis. Prantsusmaa ülemereterritooriumid Tuamotu, Tahiti, Réunion jt on küll suurepärase toiduvalikuga – millised pasteedid ja juustud olid Papeetes –, ent hinnad ületavad taluvuse piiri. Ida- ja Lõuna-Austraalia hinnad on madalamad kui Ameerikas või Euroopas, ent Darwinis tuleb neile lisada umbes 10 %, Austraaliale kuuluvail Kookossaartel veel palju rohkem. India ookeani saared pole väikese eelarvega reisijale üldse mingiks meeliskohaks, sest transpordikulud kergitavad toiduainete hindu märgatavalt. Pisikestes kohtades on tihti probleeme ka sellega, et kogused, mida me vajasime, olid külapoe jaoks liiga suured. Puerto Edenis lasksime memmedel teha meile spetsiaalse leivateo, Kookossaartel tellisime toidu kohalikust farmist. Lõuna-Ameerikas aga on kõikjal häid võimalusi odavaks ja tervislikuks toitumiseks. Isegi Lõuna-Tšiili ja Argentina sadamalinnad Ushuaia, Punta Arenas, Valdivia pakuvad laia valikut värskeid ja odavaid produkte.

      Sadamais muutus kambüüsivahtide elu kergemaks, sest kõik otsisid vaheldust senisele menüüle ja himustasid proovida kohalikke spetsialiteete. Nii sõime selle tiiru jooksul kaheksajalgu, merikarpe, kookospähklit, tarot, maniokki, jamssi, espada’t, kõblasnina, lehma peensoolt koos naturaalse sisuga, krabisid, rõõneskarpe, krokodilli, jaanalindu, kängurut, elevandi lonti. Ilusaim ja maitsvaim söömaaeg toimus aga Argentina lõunatipus Puerto Españioli lahes. Sealne ainuke elanik Pedro Gomez Vargas on karjus ja kunagiste gautšode järeltulija ning hingesugulane. Meie ja Discovery telekanali võttegrupi üheaegne saabumine üksildasse, vaid meritsi ligipääsetavasse lahesoppi liigutas Pedrot sedavõrd, et piduohvriks toodi rammus herefordi veis ta kahesajapealisest karjast. Küpsetasime teda lahtisel tulel vardas ja praerestidel, maitsestasime liha vaid pisukese soolaga. Eraldi delikatessidena veel maks, süda, kopsud, neerud. Sõime, rüüpasime kõrvale Argentina veine ja Viru Valget. Pedro ajas välja oma hobused ning korraldas meile matka mööda Patagoonia metsikut loodust, üle mägede ja läbi kärestikuliste jõgede. Õhtul kogunesime väsinuina taas lõkke äärde, lasksime vihmal krae vahele sadada ja rääkisime lugusid meresõidust ning vabadusest.

      Loe lisaks:

      Lin Pardey, The Care and Feeding of Sailing Crew. 1980.

      KABUVERDI

      2. detsember, neljapäev

      Tuisk ja Tarand sisustasid oma öise vahi laulmisega. Muidu kenad vaiksed viisid, aga Aarnel on rumal komme jalaga takti lüüa. Ja kogu see tegevus toimub meie kajuti kohal.

      Krüssasime ööpäevaga 120 miili ehk keskmiselt oli käiku viis sõlme. Ent kus on see kauaoodatud passaat? Teine Mardi lubadus, mida juba nädalaid kuulnud oleme, et varsti läheb soojaks, sai täna siiski tõeks. Võisime juba särgita tekil seista, Riisalo käis ahtritrepil kümblemaski. Eriti soe tundus siis, kui paar keskpäevast tundi tuulevaikuses istusime. Küll püüdis Margus grooti liigutada ja rooli väänata, ent jäime triivpakki. Kalad ei näkanud (nägime küll kaht vaala), niisama istumiseks liiga palav, ujumiseks vesi veel jahe. Panime mootori tööle, nagunii oli vaja akusid laadida. Pärastlõunal saime taas tuule kätte, õhtul hakkasid pagid üllatama. Looduspilt muutub siin väga kiiresti. Pilvitu taevas tõmbub äkki, tihti mõne minutiga, halliks, tinahalliks, sootuks mustaks ja lähebki lahti. Öised pagid on mõistagi palju rusuvamad, sest tähistaevas, mis muidu pakub võrratut vaatepilti ja seltskonda, muutub pimedaks, tuled kustutatakse ja algab etendus. Kottpimedas ei saa ka purje järgi sõita ja siis peavad appi tulema purjetaja tundlikuimad kehaosad – tagumik, mis tunnetab laineid, ja sõrmeotsad, mis mõistavad ja kontrollivad rooli käitumist. Eilse öö kohta ütles Kaido, et ajuti oli tunne, nagu oleks hobune künklikul metsateel lõhkuma hakanud.

      6. detsember, esmaspäev

      Passaat toimib. Juba eile viisime genu liblikasse ja hakkasime tegema 25-miiliseid vahikordi ehk 150 miili ööpäevas. Määrasime esimesed tekile maandunud lendkalad – harilik pääsukala (Exocoetus volitans). Pääsukalad elavad tavaliselt umbes kümneisendilistes parvedes, väiksemad parved liituvad tihti suuremateks, rikkalike toiduvarude korral võivad parved paisuda vägagi suureks. Söövad planktonit, vee pinnakihis olevaid väikesi koorikloomi, tiibjalalisi limuseid ning kalade vastseid. Ise on nad saagiks röövkaladele (tuunid, kuldmakrellid jt), kalmaaridele ja merelindudele. Öösel lähenevad nad kunstlikule valgusele. Paar päeva tagasi jäi meile landi otsa ka kalmaari kombits, mille Tarand hommikul keetis. Maitses nagu krabi, aga närida tuli kui kummit.

      Ka esimese linnu oleme jõudnud määrata. Vastu poomi lennanud ja kokpitti prantsatanud suleline osutus tõmmuks tormipääsukeseks. Ja esimesed suured kilpkonnad ujusid laeva ümber.

      Lugesin Chichesteri, kes muuhulgas kirjeldab värvikalt habemeajamise raskusi merel. Olen ise seda protseduuri mitu päeva edasi lükanud, niiskes peldikus pole see töö kuigi mugav, reelingu ääres on jälle viimased päevad veidi jahe olnud. Peaks selle asja siiski homme ette võtma, sest ilmselt jõuame Mindelosse. Chichesteri reisiraamat on tegelikult otsast otsani täis muresid. Raske ilm, halb tervis, söögiisu puudumine. Lisaks õlle, šampanja, džinni joomine. Nendest hädadest pole meid veel ükski tõsiselt tabanud.

      Ülesõidul Madeiralt Roheneemesaartele ehk Cabo Verdele ehk Kabuverdile, nagu kohalik rahvas oma saareriiki kutsub, ületasime troopikajoone.

      Roheneemesaared, mis asuvad Aafrika mandri läänetipust Roheneemest 385 miili kaugusel läänes ja üle 800 miili Kanaari saartest edelas, on Aafrika mõistes üle keskmise elatustasemega riik. Saarestik koosneb kümnest suuremast ja neljast väiksemast saarest, maismaapinda kokku 4033 km2. Kellaosuti liikumise suunas on saartel järgmised nimed: Santo Antão, São Vicente, Santa Luzia, Ilhéus Branco, Raso, São Nicolau, Sal, Boa Vista, Maio, São Tiago, Fogo, Brava, Ilhéus Grande, Cima, Seco saared. Viimased seitse moodustavad Sotavento ehk Tuulealuse, esimesed aga Barlavento ehk Tuulepealse grupi. Enamik saari on mägised, kõik nad on vulkaanilise tekkega, umbes 120 miljonit aastat vanad. Tegevvulkaane on siiski vaid üks. See asub Fogol ja tema viimased pursked olid 1951 ja 1995. Ent maavärinaid võib ajuti tunda üle terve Sotavento saarestiku.

      Saarte avastamise au kuulub Portugali meremehele

Скачать книгу