Eugenie Grandet - Honore de Balzac

Скачать книгу

liigist, mida meie esivanemad kutsusid kellahaamriks, sarnanes paksu hüüumärgiga; uurides teda hoolikalt, oleks mõni antikvaar võinud temalt leida jälgi tollest narrinäost, mida ta kunagi endast oli kujutanud ja mis pika tarvitamisaja jooksul ära oli kulunud. Läbi väikese võre, määratud sõprade äratundmiseks kodusõdade ajal, nägid uudishimulikud pimeda ja roheka võlvialuse lõpus mõningaid lagunenud trepiastmeid, mis viisid üles aeda, mida pitoreskselt piirasid paksud niiskust immitsevad müürid, kaetud siin-seal kidurate põõsastega. Need müürid olid osa endisest linnavallist, millel asetsesid veel mõnede naabermajade aiad.

      Maja alumisel korrusel oli kõige tähtsamaks ruumiks saal, mille sissekäik asetses väravavõlvi all. Vähe inimesi tunneb saali tähtsust Anjou, Touraine’i ja Berry väikestes linnades. Saal on ühtaegu esik, salong, kabinet, buduaar ja söögituba; ta on koduse elu areeniks, selle keskpunktiks; siin käis kohalik juuksur kaks korda aastas härra Grandet’l juukseid lõikamas; siia tulid oma asjaõiendustega talunikud, koguduse õpetaja, allprefekt, möldripoiss. See ruum, mille kaks akent suundusid tänavale, oli laudpõrandaga; hallid, vanaaegsete nikerdustega paneelid katsid seinu; kassettlagi koosnes nähtavatest taladest, mis samuti olid halliks värvitud; kassettide põhjad olid kaetud koltunud savikrohviga. Sarvainest arabeskidega kaunistatud vana vaskne seinakell ilutses kaminasimsil, mis oli tehtud valgeist, halvasti voolitud kividest; kamina kohal asetses rohekas peegel, mille ääred olid lõigatud luipa, et näidata klaasi paksust; peeglist hüppas valgusviirg üle gooti trümoole, mille raam oli kullaga inkrusteeritud terasest. Kaks kullatud vasest kandelaabrit, mis kaunistasid kaminasimsi nurki, teenisid kahte otstarvet: kui neilt ära võeti roosid, mis ühtlasi täitsid küünlapesade aset ja sobisid oma peaharuga sinakast marmorist pjedestaali sisse, mis oli kaunistatud vana vasega, moodustas too pjedestaal ise lihtsa küünlajala, mida võis kasutada väikestel vastuvõttudel. Antiiksed tugitoolid olid kaetud tikandustega, mis kujutasid La Fontaine’i valme; ent seda pidi teadma, kui tahtsid nende sisust aru saada: niivõrd olid värvid luitunud ja näod nõelumisest läbi torgitud, et vaevalt olid nad veel nähtavad. Saali neljas nurgas olid kapid, midagi puhvetitetaolist, mille ülemisteks osadeks olid räpased riiulid. Üks vana puumosaiik-kaardilaud, mille ülemine plaat oli ühtlasi ka malelauaks, asetses kahe akna vahel. Selle laua kohal oli ovaalne baromeeter musta äärisega, mida kaunistasid kullatud puuribad, kuid kärbsed olid neil nii ohjeldamatult vallatlenud, et kullatisest polnud säilinud peaaegu jälgegi. Kamina vastas oleval seinal oli kaks pastellvärvides näopilti, mis pidid kujutama proua Grandet’ vanaisa, vana härra de la Bertelliére’i, Prantsuse kaardiväe leitnandina ja kadunud proua Gentillet’d lamburneitsina. Mõlemad aknad olid drapeeritud punasest Tours’i siidist eesriietega, mida paksude topsudega siidnöörid ülal hoidsid. See luksuslik dekoratsioon, mis nii vähe sobis Grandet’ harjumustega, oli kaasa saadud maja ostu puhul, samuti nagu trümoo, seinakell, gobeläänmööbel ja roosipuust nurgakapid. Uksele lähema akna all oli õlgtool, mille jalad olid asetatud puupakkudele, et tõsta proua Grandet’ sellisele kõrgusele, kust ta võiks näha möödaminejaid. Luitunud metskirsipuust käsitöölauake täitis aknaorva, ja Eugénie Grandet’ väike tugitool asetses lauakese kõrval. Viieteistkümne aasta kestel olid kõik ema ja tütre päevad möödunud sellel kohal rahulikus pidevas töös, alates aprillist kuni novembrini. Selle kuu esimesel päeval võisid nad asuda oma tavalisele kohale kamina juures. Alles siis lubas Grandet saali kaminas tule süüdata, ja 31. märtsil laskis ta selle kustutada, arvestamata esimesi külmasid sügisel ja vilusid ilmu kevadel. Üks väike jalasoojendaja, kuhu asetati köögist saadavaid hõõguvaid süsi, mida pikk Nanon oskas osavasti selleks säästa, aitas proua ja preili Grandet’l üle saada jahedamaist hommikuist ja õhtuist aprilli- ja oktoobrikuus. Ema ja tütar hoidsid terve maja pesu korras, ja nad tegid seda tõelist lihtinimese tööd nii kohusetundlikult kogu päeva läbi, et kui Eugénie tahtis oma emale tikkida mõnd kraekest, oli ta selleks sunnitud tarvitama tunde oma magamisajast ja petma isa, et saada küünalt. Juba pikemat aega jagas ihnur jaopärast küünlaid nii tütrele kui pikale Nanonile, samuti jagas ta ise hommikuti välja leiva ja muud toiduained päevaseks tarviduseks.

      Pikk Nanon oli vist küll ainuke inimlik olend, kes oli suuteline taluma oma peremehe despotismi. Kogu linn kadestas härra ja proua Grandet’d tema pärast. Pikk Nanon, keda kutsuti nii ta kõrge kasvu pärast, mis küündis viie jala kaheksa tollini, oli Grandet’ teenistuses juba kolmkümmend viis aastat. Ehkki tema palgaks oli kõigest kuuskümmend liivrit, peeti teda siiski Saumuri kõige rikkamaks majateenijaks. Need kuuskümmend liivrit, mis kolmekümne viie aasta jooksul olid aina kasvanud, võimaldasid tal hiljuti paigutada neli tuhat liivrit notar Cruchot’ juurde eluaegse pensioni kindlustamiseks. See pika Nanoni kauaaegse ja püsiva kokkuhoiu tulemus näis hiiglaslikuna. Iga majateenija, nähes, et vaesel kuuekümne-aastasel naisel on leib vanaduspäeviks kindlustatud, oli kade, mõtlemata raskele orjatööle, millega see oli saavutatud. Kahekümne kahe aastasena ei õnnestunud vaesel tütarlapsel kellegi juures kohta leida, sest ta välimus oli niivõrd eemaletõukav; ent see suhtumine oli täiesti ebaõiglane: asetatuna mõne kaardiväegrenaderi õlgadele oleks too nägu olnud imetlusväärne; kuid iga asi, nagu öeldakse, peab olema parajal kohal. Sunnitud lahkuma mahapõlenud talust, kus ta oli lehmakarjuseks olnud, saabus Nanon Saumuri ja hakkas siin teenistust otsima, innustatuna kõikumatust julgusest, mis ei tagane millegi ees. Härra Grandet kavatses tol ajal abielluma hakata ja tahtis endale majapidamist sisse seada. Ta pilk jäi peatuma just tollel tüdrukul, keda iga ukse juurest tagasi saadeti. Osates endise tündersepana hinnata kehalist jõudu, aimas ta kasu, mida võis saada ühelt naisolevuselt, kes oli voolitud nagu Herkules ja seisis nii tugevasti jalgadel nagu kuuekümne-aastane tamm juurtel, kes oli tugev puusadest, laia seljaga, omas veovoorimehe käsi, kõikumatut ausust ja puutumatut neitsilikkust. Ei soolatüükad, mis katsid seda sõjakat nägu, ei telliskivipunane näojume, ei soonilised käsivarred ega Nanoni armetud riideräbalad hirmutanud tünderseppa, kes oli tollal veel neis aastates, kus süda tuikab. Ta muretses vaesele tüdrukule riided ja jalatsid, andis talle süüa ja palka ning rakendas ta tööle, kohtlemata teda üleliia karmilt. Nähes nii lahket suhtumist, nuttis pikk Nanon salaja rõõmu pärast ja kiindus siiralt tündersepasse, kes muide teda feodaalselt ekspluateeris. Nanon tegi kõik: keetis süüa, pesi leelisega pesu, tassis selle loputamiseks õlal Loire’i äärde ja hiljem jälle koju tagasi; ta tõusis koidikul ja läks hilja magama; ta toitis kõiki viinamarjakorjajaid saagi koristamise ajal ja vaatas tööliste järele; ta kaitses nagu truu koer oma peremehe varandust; et tal oma isanda vastu oli pime usaldus, alistus ta tõrkumatult tema kõige veidramaile tujudele. Pärast kuulsat 1811. aastat, mil saagikoristamine kuulmatuid pingutusi nõudis, otsustas Grandet, pärast kahekümne-aastast laitmatut teenistust, kinkida Nanonile oma vana taskukella; see oli ainus kingitus, mis Nanon temalt kogu selle aja jooksul oli saanud. Ehkki Grandet tavaliselt loovutas Nanonile oma vanad kingad (need olid viimasele parajad), oleks mõttetu pidada Grandet’ kingadest saadavat tulu kingituseks: nii tugevasti olid nad kulunud. Puudus tegi selle vaese tüdruku nii ihnsaks, et Grandet hakkas teda lõpuks armastama, nagu armastatakse koera, ja Nanon oligi lasknud endale kaela panna okkalise kaelarihma, mis teda enam ei torganudki. Kui Grandet veidi liiga kokkuhoidlikult leiba lõikas, ei nurisenud Nanon selle üle; ta jagas rõõmsalt hügieenilisi kasusid, mida võimaldas majas valitsev karm režiim majas, kus keegi kunagi haige ei olnud.

      Nanon kuulus perekonda; ta naeris siis, kui Grandet’gi naeris; ta jagas ühes temaga külma ja sooja, kurbust ja tööraskust. Kui palju armast vastutasu peitus selles võrdsuses! Kunagi ei olnud peremees teenijale ette heitnud puu alt võetud virsikuid või ploome.

      «Noh, lase hea maitsta, Nanon!» ütles Grandet tavaliselt Nanonile aastail, mil oksad paindusid vilja all, nii et talunikud olid sunnitud seda sigadele söötma.

      Maatüdrukule, kes lapsepõlves oli näinud vaid halba kohtlemist, vaesele, kes oli armu poolest üles korjatud, tundus isa Grandet’ kahemõtteline naer päikesekiirena. Muide, Nanoni lihtne süda ja kitsas aju võisid sisaldada ainult ühte tunnet ja ühte mõtet. Kogu kolmekümne viie aasta vältel nägi ta end ikka jälle saabuvat palja jalu ja räbaldunud riietes härra Grandet’ töökoja ette ja kuulis ikka jälle, kuidas tündersepp talle ütles: «Mida te vajate, mu kullake?», ning ta tänutunne oli alati värske ja uus. Mõnikord mõtles Grandet sellele, et too vaene olend pole kunagi kuulnud vähematki meelitussõna, et tal pole aimugi neist õrnadest tunnetest,

Скачать книгу