LITMIR.BIZ

Скачать книгу

keegi neist Leninit), Koba naeratas. Ja ütles mulle:

      „On aeg neile tõde õpetada.”

      Asja kallale asusime meie: rühm kriminaale ja mina, Koba sõber.

      Kõik läks hõlpsasti. Me tungisime „tarkpeadele” kallale jalutuskäigu ajal. Kui peksti poliitilisi, olid valvurid pimedad. Me peksime neid julmalt. Kõige tähtsama „tarkpeast” marksisti peksime ülemuste heameeleks surnuks. Ma mäletan seniajani, kuidas ta mulle verd köhides kähistas:

      „Kunagi sa meenutad, et ma needsin teid ära – nii sinu kui ka tema!”

      Ma naersin talle näkku! Koba ütles:

      „Ta oli väikekodanlane. Ta ei olnud revolutsionäär. Aga ikkagi on temast kahju. Ta oli nii tark ja paljulugenud ja ometigi eksis nii rängalt…”

      Koba saadeti asumisele. Ta aheldati otse õuel käeraudadega teise sotsiaaldemokraadi – Aljoša Svanidze – külge.

      Aljoša Svanidze oli väga ilus mees: mitte just pikk, aga väga hea kehaehitusega, heledad juuksed, korralik kühmuga nina, toredad väikesed mustad vuntsid ja helesinised silmad.

      Tema paariliseks oli argine Koba, silmades vihane kollane pilk.

      Kui see aheldatud paar oleks teadnud saatuse eelseisvaid mänge… Aljoša Svanidze õest sai Koba esimene naine. Nii et ühte olid aheldatud tulevased hõimlased. Ning tulevane tapja ja tulevane tapetu. Sest Koba laseb meie ühise kalli sõbra Aljoša Svanidze maha…

      „Ma loodan, et ma sinu rõugearmilist lõusta enam ei näe,” ütles Kobat vihkav vanglaülem. „Käi minema!” Ja lõi teda säärikuga tagumikku. Ta kartis Kobat ja oli rõõmus, et sai temast lahti.

      Koba ainult naeratas. Ma teadsin seda tema salapärast naeratust, mis ajas külmavärinad peale… Ta vastas ülemale:

      „Ma loodan, katso, et varsti ei näe sa mitte ainult mind.”

      Kolme päeva pärast leiti ülem oma kodu juures läbilõigatud kõriga. See oli Koba hüvastijätutervitus. Täpsemalt öeldes tema sõprade kriminaalide „parteimaks”.

      Siis saadeti ka mind asumisele. Ma põgenesin asumiselt. Tiflisi tagasi minna ma ei saanud, seal tundis mind iga koer. Ma elasin natuke aega Petrogradis.

      1903. aastal isa leebus ja saatis mulle raha. Ma põgenesin välismaale, Brüsselisse. Tol ajal tulid Brüsselisse kokku kõik Vene sotsiaaldemokraatia tähtkujud, neid oli nelikümmend inimest.

      Üürisime väikese ja mis oli eriti tähtis, odava kuuri, kus hakkaski arenema ajalooline tegevus. Sel ajal kui noored osavõtjad panid saalis toole paigale, kinnitasin ma kuuri uksele sildi: „Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei asutamiskongress.”

      Nii asutasid väga palaval juulipäeval Brüsseli kuuris nelikümmend inimest partei, mis pidi muutma inimkonna ajalugu.

      Ühena esimestest tuli kongressile jalgrattal laubakas kõvakübaraga mees. Pani jalgratta seina äärde ja läks saali. Härra oli kiilakas, meelekohtadel olid punakate juuste haledad jäänused…

      Suursugune Plehhanov, kõige kuulsam vene marksist, istus laua taga ja juhatas koosolekut. Tema vastas oli end esimeses reas sisse seadnud laubakas härra. Mida Plehhanov ka ei öelnud, hüppas kiilaspäine laubakas kalmõki pilusilmade välkudes üles oponeerima… See oligi kuulus Lenin.

      Plehhanov närveeris ja tigetses. Ta oli valmistunud vastu võtma lugupidamisavaldusi, Lenin oli valmistunud võitlema. Ma mäletan, kuidas Lenin hüüdis metsikult r-i põristades: „Meie, jakobiinid, rajame siin tulevase verise revolutsiooni parteid, mis võtab võimu enda kätte. Uut tüüpi parteid.” Ta nõudis, et tulevane partei oleks rangelt tsentraliseeritud ja alluks vastuvaidlematult juhtkonnale. „Nagu on ette nähtud sõjaväes, lahingus!”

      „Aga mis siis diskussioonidest saab, armuline isand?” Plehhanovi pilgus oli teesklematu imestus.

      „Diskussioonid sõjaväes? Diskussioonid lahingus? Milline kodanlik jama!”

      Meie, noorte näod särasid vaimustusest. Lenin oli hiilgav poliitiline võitleja. Ühe päevkorrapunkti hääletamisel jäid Plehhanovi pooldajad vähemusse ja Lenin andis neile meie heameeleks hüüdnime „menševikud” ehk „vähemlased”, selle nime all nad läksidki ajalukku. Endale ja meile, tema pooldajatele, võttis ta auväärse nime „bolševikud” ehk „enamlased”.

      Nii sai Iljitš korrapealt hakkama alles loodud partei lõhestamisega. Ühendas enda pooldajad fraktsiooniks ja temast sai meie juht.

      Vaheaegadel rääkis Lenin noortega, värbas liitlasi.

      Just siis jutustasin ma talle tema fanaatilisest austajast Kobast. Kuid mulle näis, et võitlustuhinas Lenin kuulas mind hajameelselt.

      Varsti sain ma teada, et ka Koba oli asumiselt põgenenud. Minu hämmastuseks ei kartnud ta pöörduda tagasi Tiflisi. Revolutsionäärid hoidusid enamasti kodukohta tagasi pöördumast.

      Kuid Tiflisi võimas „ohranka”, mis kontrollis kogu Kaukaasiat, ei suutnud teda, imelik küll, arreteerida!

      Tiflisis elas Koba põranda all.

      Uuesti kohtusime me kuulsal 1905. aastal, kui Venemaal läks lahti midagi enneolematut. See, mida ei oodanud meist keegi, ei bolševikud ega menševikud… Sfinks, kes oli sajandeid uinunud oma isevalitsejate range järelevalve all, ärkas ootamatult üles. Massilised korratused, üldstreik, mis halvas riigi, mäss sõjaväes, barrikaadid. Sel ajal, kui me vaidlesime, milline saab revolutsioon olema, hakkas see pihta!

      Soomes, Tammerforsis kutsuti kiiresti kokku sotsiaaldemokraatliku partei salajane konverents. Ma olin taas Kaukaasia delegaat. Hoone, kus konverentsi peeti, asus järve kaldal, üsna õigeusu tohutu suure kiriku lähedal. Milline oli minu üllatus, kui ma järvele lähenedes nägin… Ma ei uskunud oma silmi! Järve kaldal seisis… Koba.

      „Koba!”

      „Sa eksid, katso, minu nimi on härra Vassiljev,” muigas ta.

      Me sülelesime.

      Selgus, et ma olin Leninit alahinnanud. Tal oli minu jutt Kobast meeles ja Koba kutsuti kongressile. Koba ostis endale passi kellegi Vassiljevi nimele ja sõitis kohale…

      Ausalt öeldes olin ma hämmingus. Soome, mille olid vallutanud Vene keisrid ja mille elanikud vihkasid tsarismi, oli saanud meie, Vene revolutsionääride lemmikpaigaks. Seepärast kihasid 1905. aasta revolutsiooni ajal Soome sõitvad rongid Vene salateenistuse agentidest! Ma mäletan, et minul kontrollisid sandarmid teel siia neli korda passi, uurisid tähelepanelikult fotot ja siis minu nägu. Ausalt öeldes ei saanud ma tollal aru, kuidas Koba, kel oli grusiini nägu ja tugev aktsent, sõitis õnnelikult passiga, milles oli vene perekonnanimi, läbi kogu Venemaa Soome. Tal vedas tõepoolest. Tal vedas ülemäära või (täpsemalt öeldes) vedas kummalisel kombel…

      Õhtul söandasin ma kõige odavamas võõrastemajas, kus ta peatus, küsida:

      „Mida sandarmid ütlesid, kui nad nägid sinu Vassiljevi nimega passi?”

      Ta kahvatas. Tema nägu muutus tigedaks.

      „Nad ei näinud minu passi. Ma oskan ära sõnuda. Istun ja pobisen endale nina alla: „Mine mööda, mine, kulla mees…” Ja lähevadki mööda!” Ta vaatas mulle otse silma. „Mis, kas sa ei usu mind?”

      Ma jäin uskuma, kuid ei suutnud kellelegi sellest kummalisest seletusest rääkida.

      Kui me Kobaga astusime väikesesse täissuitsetatud ruumi, oli Lenin juba saalis. Iljitš istus nurgas ja kirjutas midagi kiiresti. Koba jäi teda sellise lapseliku vaimustusega vaatama, et Lenin koguni pöördus ümber…

      Koba sosistas:

      „Vii mind tema juurde!” Ma olin ärevil. Ma kartsin, et Lenin esitab talle sellesama ohtliku küsimuse. Kuid ma alahindasin Kobat.

      Ma viisin ta Lenini juurde ja esitlesin teda, ning laskmata Leninil suud lahti teha, ütles Koba äkki lustlikult, lihtsameelselt:

      „Aga mina arvasin, et te olete hoopis

Скачать книгу