LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Oo, selles autos on veel üks koer. Ta on täitsa nagu mu vana koer Shadow. Ohsaa, seal on üks vana Oldsmobile! Alaska numbrimärgiga. Siinkandis on neid nii vähe näha!”

      Hääl jutustab sulle maailma ümber. Kuid miks sul seda vaja on? Sa näed niigi, mis ümberringi toimub – milleks on hea selle kõige kordamine sisemise hääle poolt? Uuri seda väga tähelepanelikult. Ühe lihtsa silmapilguga haarad sa endasse vaadeldava objekti suhtes väga palju detaile. Kui sa näed puud, siis ilma igasuguse pingutuseta näed sa ka oksi, lehti, õiepungasid. Miks on vaja kõike seda verbaliseerida, mida sa juba näinud oled?

      “Vaata seda kontpuud! Rohelised lehed on nii ilusad valgete õite taustal. Vaata kui palju õisi seal on! Vau, nii õisi täis!”

      Tähelepanelikult vaadeldes sa märkad, et selline ümberjutustamine paneb sind end ümbritseva maailma suhtes mugavamalt tundma. Just nagu tagaistmel sõitmine – tundub, justkui oleksid asjad rohkem sinu kontrolli all. Sulle hakkab tunduma, et sul on ümbritsevaga mingi suhe. Puu ei ole enam lihtsalt puu maailmas, millega sinul mingit pistmist ei ole – nüüd on see puu, mida sina nägid, märgistasid ning millele hinnangu andsid. Sisemise verbaliseerimisega tood sa algselt välisest maailmast pärit kogemuse oma mõttemaailma. Seal seguneb see su teiste mõtetega, muuhulgas nendega, millest on moodustunud su väärtuste süsteem ja varasemad kogemused.

      Võta hetk ja uuri, kuidas erineb see, kuidas sa välist maailma koged sellest, kuidas sa sisemaailmaga suhestud. Kui sa parasjagu mõtled, siis võid sa sisimas mõelda, mis iganes mõtteid sa tahad. Need mõtted väljenduvad häälena. Sa oled meele mängureeglitega tuttav ning oskad mõtteid luua ja nendega manipuleerida. See sisemine maailm on alternatiivne keskkond, mis on sinu kontrolli all, samas kui välises maailmas käivad asjad oma reeglite järgi. Kui hääl sulle välist maailma ümber jutustab, siis suhestuvad need mõtted sinu kõikide teiste mõtetega. Mõtted segunevad omavahel ning kokkuvõttes mõjutavad seda, kuidas sa maailma enda ümber koged. See, mis sa lõppkokkuvõttes koged, on üksnes sinu isiklik tõlgendus sellest, kuidas maailm on ning sugugi mitte täielik ning filtreerimata tegelikkus. Selline vaimne manipuleerimine välismaailmaga võimaldab sul tajutavat tegelikkust pehmendada. Näiteks, igal suvalisel ajahetkel näed sa mustmiljon erinevat asja, kuid sinu meel jutustab neist ümber ainult mõned. Su meel kajastab ainult seda, mis sulle mingil põhjusel korda läheb. Sellise kerge eeltöötluse abil on sul võimalik tagada, et see, kuidas sa reaalsust koged, klapib sellega, mis su meeles toimub. Seega, su teadvus kogeb tegelikult üksnes sinu sisemuses kokkupandud mudelile vastavat reaalsust, mitte tegelikku reaalsust.

      Nüüd pane hästi tähele, sest järgnevat teed sa kogu aeg. Kui sa külma ilmaga õues jalutad ja värisema hakkad, siis ütleb hääl: “Külm on!” No kuidas täpselt see sind nüüd aitas? Sa tead niigi, et sul on külm. Sina ju koged seda, et on külm. Miks tal sulle seda öelda oli vaja? Sa taas-lood maailma oma meeles, sest meelt sa saad kontrollida, maailma aga mitte. Just sellepärast ongi sul vaja oma sisemuses sellest rääkida. Kui sulle ei meeldi see, kuidas maailmas asjad on, siis sisemuses sa verbaliseerid selle kogemuse, annad sellele hinnangu, kaebled selle üle ja siis otsustad, mida ette võtta. See annab sulle jõudu juurde. Kui su keha kogeb külmatunnet, siis ei ole sul temperatuuri muutmiseks võimalik midagi teha. Aga kui su meel ütleb: “Külm on!”, siis on sul võimalik vastu öelda, et “Me oleme peaaegu kodus, ainult paar minutit veel”. Kohe tunned sa end veidi paremini. Mõttemaailmas on võimalik olukorra kontrollilmiseks alati midagi ära teha.

      Seega, sa taas-lood välise maailma enda sees ja seejärel elad loodu sees. Mis oleks, kui see nüüd lõpetada? Kui sa ühel hetkel otsustad, et enam sa maailma ümber ei jutusta, vaid hoopiski jälgid seda teadlikult, siis hakkad tundma ennast avatuma ning ka ohustatumana. Sest tegelikult sa ei tea, mis järgmiseks juhtuma hakkab, ning meelt ei ole enam sind aitamas. Meel töötles sinu praegust kogemust niiviisi, et see klapiks sinu eelnevate kogemustega ning tulevikunägemustega. Kõik see tekitas ettekujutuse kontrollist. Kui su meel seda enam ei tee, siis sul hakkab päris ebamugav. Meist enamiku jaoks on reaalsus lihtsalt liiga reaalne, nii et peame seda oma meeles leevendama.

      Nüüd sa näed, et sinu meel sellepärast kogu aeg räägibki, et sa ise talle selle ülesande andsid. Sa kasutad meelt kui kaitsemehhanismi. Ja see panebki sind end turvalisemalt tundma. Niikaua, kuni turvalisus on su eesmärk, ongi sinu ainsaks võimaluseks lasta meelel end elu eest kaitsta, selle asemel, et elada. Maailm rullub sinu ees järjepidevalt lahti, olenemata sinust ning sinu mõtetest. Maailm oli siin tükk maad enne sinu tulekut ning maailm jääb siia kauaks peale sinu lahkumist. Sa arvad, et sa takistad oma mõtetega maailma kokkukukkumist, kuid tegelikult üritad üksnes enda kokkukukkumist ära hoida.

      Tõeline vaimne kasvamine leiab aset siis, kui ületad selle osa iseendast, millega ei ole kõik korras ja mis vajab pidevat kaitset. Saad seda teha, kui pead alati meeles, et sina ise oled see, kes märkab su sees rääkivat häält. See ongi väljapääs. See, kes märkab, et sinu sisemuses käib sinu kohta pidev vestlus, on alati vait. See on lävepakk sinu olemuse sügavustesse. Olla teadlik sellest, et sina märkad häält, on kui seista suurepärase sisemise seikluse lävel. Seesama sisemine hääl, mis tekitab nii palju muret, meeltesegadust ja üleüldist neuroosi, võib olla tõelise vaimse ärkamise lähtepunkt, kui talle õigesti läheneda. Õpi tundma seda, kes häält märkab, ja sulle saab osaks üks maailma suurematest müsteeriumidest.

SINU SISEMINE TOAKAASLANE

      Sinu sisemine kasv sõltub täielikult arusaamisest, et ainus viis leida rahu ning rahulolu on lõpetada enda üle juurdlemine. Oled valmis kasvama, kui lõpuks mõistad, et see “mina”, kes sinu sees räägib, ei ole kunagi rahul. Tal on alati mingi probleem. Ütle ausalt, millal oli viimane kord, kui sul mingit probleemi ei olnud? Enne praegust probleemi oli sul mingi teine probleem. Ja kuna sa oled arukas, siis saad sa aru, et pärast praegust probleemi tuleb lihtsalt järgmine probleem.

      Asja tuum on selles, et probleemidest vabaks saad sa alles siis, kui sa vabaned sellest osast iseendast, millel need probleemid on. Kui sind mingi probleem häirib, siis ära küsi, et “Mis ma peaksin ette võtma?”. Küsi hoopis: “Millist osa minust see asi häirib?”. Küsides et “Mis ma peaksin ette võtma?”, oledki sa juba hakanud arvama, et välises maailmas on probleem, millega tuleks tegeleda. Kui sa aga tahad mingi probleemi suhtes rahu teha, siis pead sa aru saama, miks sa näed seda konkreetset olukorda probleemina. Tundes armukadedust, siis selle asemel, et üritada ennast kaitsta, küsi: “Milline osa minust on armukade?”. See paneb sind endasse vaatama ja nägema, millisele osale sinust on armukadedus probleem.

      Kui hakkad selgelt nägema seda osa iseendast, mis on häiritud, siis küsi: “Kes on see, kes seda näeb? Kes näeb seda sisemist rahulolematust?”. Selle küsimuse esitamine on lahendus kõigile probleemidele. Asjaolu, et sa näed rahuolematust tähendab, et see rahulolematus ei ole sina. Millegi nägemine eeldab subjekti-objekti suhte olemasolu. Subjekt on “pealtnägija”, kuna ta näeb seda, mis toimub. Objekt on see, mida sa näed, hetkel siis sisemine rahulolematus. Sisemise probleemi suhtes objektiivseks jäämine on alati parem kui enda välisesse olukorda ära kaotamine. See ongi oluline erinevus vaimse ja maise inimese vahel. Maine ei tähenda siinkohal seda, et sul on raha või positsiooni. Maine tähendab, et sa arvad, et lahendus sinu sisemisele probleemile asub välises maailmas. Sa arvad, et kui sa muudad maailma enda ümber, siis saabki sinuga kõik korda. Aga väliste asjaolude muutmine ei ole veel mitte kedagi korda teinud. Sest alati tuleb järgmine probleem. Ainuõige lahendus on võtta sisse koht teadliku pealtnägija troonil ja seeläbi täielikult oma probleemide lahendamise viisi muuta.

      Et saavutada tõelist sisemist vabadust, pead sa olema võimeline oma probleemidele objektiivselt otsa vaatama, et mitte nende sisse kaotsi minna. Niikaua kuni sa oled probleemi sisse ära kadunud, ei saa ka lahendust tulla. Igaüks teab, et olukorraga hakkamasaamine on raskendatud, kui see tekitab sinus rahutust, hirmu või viha. Seetõttu tuleb sul kõigepealt enda reaktsiooniga tegeleda. Sa ei saa midagi lahendada enne, kui sa oled aru saanud, miks see olukord sind sisemiselt mõjutab. Probleem on tavaliselt milleski hoopis muus, kui esialgu paistab. Sa hakkad üsna selgelt nägema, et tegelik probleem on selles, et osal sinust on probleem peaaegu kõigega. Esimene samm on tegeleda selle osaga iseendast. Tuleb minna “väliselt lahendusteadlikkuselt” üle “sisemisele lahendusteadlikkusele”. Sa

Скачать книгу