LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mõttes „ainult”! Jäi ju jutt, et alla 1000 saab kindlasti? Nii palju siis hinnapiirist ja meie eelarvest, mis plahvatab juba enne minekut.

      Selge, otsustatud – Eestisse maha jääv auto läheb müüki.

      ETTEVALMISTUS

      Reegel on selline, et alates augustist õpime kolmekesi igal õhtul enne magamaminekut kaks sõna hispaania keelt. Seda ei pruugi turismipiirkonnas üldse vaja minna, kuid lihtsalt viisakusest on mõnus keelt veidi töngata.

      Kuhu tahes varemgi reisinud oleme, ikka oleme mõned sõnad või fraasid ära õppinud, olgu sihtpunktiks Tšehhi või Hiina.

      Hispaania keelt studeerides saame näiteks teada, et laulja Iglesiase perekonnanimi tähendab kirikut ja eesnimi Julio juulit.

      Hispaania keeles on ka mõned spetsiifilised hääldusreeglid, millega tuleb arvestada. Näiteks kaks l-tähte kõrvuti häälduvad hoopis [jj]. Nii kõlab riisiroog paella hoopis [paejja], Mallorca piirkond [majjorka] ning see „Amarillo”, millest Tarmo Pihlap laulis, hääldub [amarijjo] ja tähendab kollast värvi. Aga kui sõna sees on j, siis hääldub see hoopis [h]! Näiteks: ojo (hääldus [oohho]) on silm, oreja ([oreeha]) on kõrv. Ja b sõna sees hääldub [v]: febrero ([fevrero]) on veebruar ning abril ([arvil]) tähistab muidugi aprillikuud.

      Mis veel välja tuli: Zorro võib olla küll kõva vehkleja, aga väikese tähega zorro tähendab rebast. Mõnusalt segamini võivad minna hobune ja juuksed – caballo ja cabello. Dedo on sõrm, dedo de pie aga jalasõrm ehk varvas.

      Minu lemmiksõnad on aga just ägeda võõrapärase häälduse ning rütmi tõttu zanahoria ja arándano. Porgand ja mustikas!

      Varasematel aastatel hotellides peatudes on meil põhiline hispaaniakeelne suhtlus käinud hotelli koristajatega. Ja seda nende rõõmsameelsel algatusel:

      „Hola! Qué tal?” (hääldus: [Olaa! Ke tall!]) – Tere, kuidas läheb?

      Selle peale oleme rõõmsalt vastanud „bien!” või siis isegi „muybien!”, kui läheb väga hästi.

      Ah jaa, üks trikk on hispaania kirjakeeles veel. Kui lause lõpus on küsimärk või hüüumärk, siis lisatakse see märk kelmikalt ka lause algusesse. Ja mitte niisama, vaid tagurpidi: ¡Hola!,¿Qué tal?.

      Mõtlen, et äkki oleks mõistlik panna meie viieaastane laps Tenerifel kohalikku lasteaeda – õpib keelt ja saab päevad läbi oma põhitöö ehk mängimisega tegeleda. Ning meie saaksime… puhata! (Hirmsad vanemad, kas pole!)

      Selleks tuleks aga läbida tükike bürokraatiat. Kõigepealt peab üürilepinguga suunduma linnavalitsusesse ja selle seal ära kinnitama. Ratifitseeritud lepinguga tuleb minna politseisse elamisluba ehk residencia’t taotlema. Peale seda me polekski enam Tallinna elanikud, vaid sisse kirjutatud Arona maakonda Tenerife saarel. Sellega kaasneks ka rida soodustusi nagu poole odavamad lennupiletid mandrile, märksa odavamad laevapiletid saarte vahel ning soodustusega sissepääsud saare lõbustusparkidesse, kontsertidele jne.

      Ajas edasi hüpates: minu üllatuseks kinnitab Eesti maksuamet mulle, et täiesti seaduspärane on topeltresidentsus ehk selleks ei pea end Eestist lahti tõmbama ja ka tööandja makstav sotsiaalmaksu miinimum laekub edasi, ning ravikindlustus on tagatud. Aga selle saan ma teada alles Eestisse tagasi tulles. Siit õpetussõna: ära eelda, vaid uuri järele.

      Oleks ma seda Hispaanias teadnud, oleksin asja ilmselt edasi ajanud. Kui on elamisluba ja alaline elukoht, on kohalik omavalitsus sunnitud lapsele koha leidma tema elukohale kõige lähemas koolis või lasteaias, sõltumata sellest, kas seal on või ei ole kohti. Aga et koolikohustus hakkab Hispaanias kehtima kuuendast eluaastast, oleks meie viieaastase puhul võimalus ka ära öelda. Mõistagi on kogu selleks orgunniks vaja hispaania keele oskust või abilist.

      Igatahes me loobume.

      Kohaliku lasteaia asemel hakkame uurima rahvusvahelisi eralasteaedu. Anu guugeldab lähipiirkonnast välja Poppy Lane’i eelkooli, kus kirjade järgi käivad lapsed Inglismaalt, Venemaalt, Indiast, Hispaaniast, Itaaliast ja Eestist! Ohhoo! Järelepärimise vastus saabub Mina-nimeliselt direktorilt juba järgmisel päeval: pole probleemi, koht on olemas, öeldagu päevad ja kellaajad.

      Peale jääb Anu sõna, kes ei taha last enamaks kui kolmeks päevaks nädalas ära anda. Nii siis ongi – esmaspäev, teisipäev, kolmapäev ingliskeelses eelkoolis. Poppy Lane’i päevakavaga tutvunud Nele ise võtab asja telefonikõnes vanaemale kokku nõnda: „Kujutad ette, seal on hommikusöögiks muffinid, mitte pudru, ja tehakse joogat. Lõunat ei pea üldse magama… arva ära, mis selle asemel tehakse…? Vaadatakse telekat, suudad sa seda uskuda!”

      Mulle hullult meeldib reise planeerida, olen suuteline selle peale kulutama päevi. Reiside ettevalmistamine ongi nagu reisimine. Surfan ringi, teen plaane, kuhu minna lapsega, kuhu üksi, loen arvustusi, vaatan fotosid, uurin Google Street View’ abil tänavaid, kujutan end sinna ette, jälgin ilmateadet – olengi justkui kohal.

      Mida kaasa pakkida? Eesti otselend lubab ära anda 15 kilogrammi inimese kohta. Aga ainuüksi tühi kohver kaalub viis kilo!

      Õnneks meenub, et me läheme siiski tsivilisatsiooni, mitte džunglisse. Ehk et poed ja apteegid on olemas. Milleta me kindlasti võõral maal ellu ei jääks? Mina võtan kaasa väikese virna raamatuid ja arvuti. Nele võtab ujumisrõnga ja nuku. Anu võtab…

      Mina: „Mis need on!?”

      Anu: „Pudrunui ja veiniavaja.”

      Mina: „Sa ei mõtle neid ju ometi kaasa võtta!”

      Anu: „Mõtlen.”

      Mina: „Veiniavaja! Mis sa oled hulluks läinud või!”

      Anu: „Mul hakkab puhkus.”

      Mina: „Mul hakkab ka.”

      Anu: „Siis hakkamegi koos veini jooma.”

      Mina: „Oota nüüd korra – ma võin mürki võtta, et avaja on seal korteris olemas.”

      Anu: „Ei usu.”

      Mina: „Mis mõttes ei usu!? See on ju veinimaa – kui seal üldse midagi on, siis pudeliavaja. Okei, pudrunuiast võin veel aru saada, aga avaja! See maksab poes ühe euro, ma võin neid sulle seal viis tükki osta.”

      Anu: „Milleks raisata raha, meil on korralik avaja olemas.”

      Mina: „Miks me raiskame oma vähest ruumi veiniavaja peale!”

      Anu: „Sina võta, mis sina tahad. Mina võtan, mis mina tahan.”

      No vot, vaidle veel naisega. Võtangi, mis tahan – pudeli Eesti viina! Mis on – infoks kõikidele naistele – keeratava korgiga.

      Kuna meie Tallinna korterisse tuleb pooleks aastaks sisse üüriline, peab ka talle ruumi tegema. Teeme riiulid tühjaks, pool kappi tühjaks, sahtlid tühjaks, koridori tühjaks. Asjad laome pappkastidesse, nagu suurem kolimine oleks lahti läinud. Ja ikkagi – kui palju me leiame asju, mis tuleks ära visata. Riiete puhul kõlab ju raudreegel nõnda: mida pole aasta aega kordagi kandnud, sellest võib rahulikult loobuda. Aga kus sa siis raatsid! Nii tulebki appi kolimine – nutad ja viskad! Kuni ongi kodu tühjaks visatud.

      „…No nii, me hakkame nüüd omadega valmis saama. Tegime sulle siin kõvasti vaba ruumi ka.”

      „Aga mul polegi eriti asju, mida tuua.”

      „Ahah. No siis on niisama ilus, tühi.”

      Töö juures on viimasel kahel nädalal põhiline küsimus: „Millal lahkumispidu saab?” Lahkumise pidu? Ma ju ei lahku, vaid käin korra pikemal puhkusel. Nii et ei mingit pidu! See aga ei takista „Ringvaate” meeskonnal kavalate nägudega mind viimasel tööpäeval

Скачать книгу