LITMIR.BIZ

      Esimene nunn, kes meiega ise tuleb juttu tegema, on ema Kristina. Ta on pärit Läänekaldalt Jenini linnast ja on kloostris elanud 56 aastat. Kunagi tõid kohalikud araablased kloostrisse oma alaealisi tütreid, kes olid suurele perele koormaks. Nii toodi kümneaastaselt ka ema Kristina. Talle ja teistele väikestele araabia tüdrukutele õpetati selgeks vene keel, nad ristiti ja pandi kloostris tööle, aga kooliharidust ei antud. Kloostrisse sattus tol ajal ka vaimuhaigeid ja arengupeetusega tüdrukuid. Näiteks õed Eulalia ja Neonilla, kes elavad tänini siin ja saavad küll endaga hakkama, aga ei oska ei lugeda ega kirjutada. Õdede kehv kirjaoskus on üks põhjus, miks Õlimäel ei tehta intellektuaalset tööd, mis enamikus kloostrites on tavaline. Ema Kristina on samuti hariduseta, kuid tema kompenseerib puuduvaid teadmisi tohutu uudishimuga. Ta peab alati teadma, mis kloostris toimub, kes on parajasti külas, kas on mõni intriig õhus või miskit muud teoksil, mida oleks põnev kellelegi teisele edasi rääkida. Nii tuleb ta oma kavala rebasepilguga meie juurde maad kuulama ja teeb umbes viie minutiga selgeks, et me polegi õigeusklikud. Kuidas nii saab! Meid ootab ju ees põrgu, on ema Kristina veendunud. Õigeusk on ainus õige usk ja kõik teised kristlikud konfessioonid on lihtsalt sektid, põhimõtteliselt samal pulgal musulmanidega. Tunnen, kuidas ida- ja läänekiriku lõhe taas praegu meie vahel kõige isiklikumal tasandil laiutab. Vaevalt et ema Kristina teab midagi sajanditetagusest filioque9-vormeli tülist või on filosofeerinud selle üle, kellest see Püha Vaim siis ikkagi lähtub, aga ta on kasvanud teadmises, et kõik, kes pole õigeusklikud, on hereetikud. Ka mina ei ole filosofeerinud Püha Vaimu lähtepunktide üle – ma lihtsalt sündisin perekonda, mis oli seotud luteri kirikuga ja seal mind lapsena ristiti. Huvi õigeusu vastu algas sellest hetkest, kui avastasin vanade perekonnapiiblite lisalehti sirvides, et minu emapoolsete Saaremaa sugulaste nimed olid olnud Kirill, Juljania, Vassili… Ma polnud mitte kunagi mõelnud sellele, miks näiteks minu vanavanaema, kes mindki väiksena tihti hoidis, kandis nime Ljubov, kuigi ta oli puhastverd eestlane. Selgus, et terve pikk liin minu sugulasi olid olnud õigeusklikud. Vanavanaema Ljubov oli pärast täisealiseks saamist tulnud mandrile tööle, kus ühe talu perepoeg ta ära kosis. Nad laulatati Pärnu-Jaagupi luteri kirikus ja sealt alates on nende järglased, kaasa arvatud mina, seda alati oma kodukirikuks pidanud. Seal on toimunud meie pere ristimised, leeritamised ja laulatused. Väljaspool neid sündmusi oleme kirikus käinud ainult jõulude ajal. Klassikaline eesti protestantlik pere. Isapoolses sugulaste lähiringis pole üldse kirikuskäijaid olnud.

      Minul on millegipärast olnud tugevam tõmme usu poole. Mõnda aega otsisin ma kirikust puhtalt intellektuaalset vaimutoitu: kuulasin hoolikalt pastorite jutlusi ja janunesin mingi mõistusliku ja loogilise äratundmise järele. See tee ei viinud kuhugi. Tihtipeale olin isegi pettunud, kui keskpäraselt ja lihtsakoeliselt kõlas mõne jutlustaja sõnum. Ma käisin mitu tiiru ümber kiriku, aga lõpuks ikkagi päriselt sisse ei läinud. Sisemine lahtikoorumine hakkas toimuma siis, kui surm ja sünd mulle korraga otsa vaatasid. Ülo isa oli pikalt haige ja suri mõni kuu enne Miina sündi. Toimus vahetus. Üks lähedane läks ja teine tuli meie hulka. Miina sai nime oma isapoolse vaarema järgi. Temast sai lüli, mis seob meid nendega, keda enam pole. Lapse sünniga kogesin nii suurt hirmu ja samas nii tohutut tänutunnet kui ei eales varem. Need võimsad hoovused tõmbasid mind välja sellest kastist, kus ma varem püüdsin kõigest mõistusega aru saada. Tunnetuslik pool hakkas teistmoodi tööle. Korralikku kirikuskäijat pole minust ikka saanud, aga ma olen õppinud palvetama.

      RAMADAANI RÕÕMUD

      Oleme kõik jutuajamised ema Kseniaga sättinud segumasina järgi. Petlemmast tulnud araablaste ehitusgrupp töötab iga päev kella seitsmest kuni kella kolmeni ja selle undamise taustal ei ole võimalik intervjuusid salvestada. Tavaliselt läheb ema Ksenia juba kella neljast kirikusse, aga arvestades seda ootamatut eriolukorda, on ta olnud nõus mõned õhtuteenistused vahele jätma, et olla meiega. Veel tuleb teha paus siis, kui islami minaretid hakkavad kloostri ümber laulma. See juhtub viis korda päevas ja kestab tavaliselt umbes viis minutit. Täna on siiski midagi teisiti. Muezzin’ide10 palvele kutsuv hüüd lookleb üle Õlimäe meloodilisemalt ja kestab kauem. Alguses ootame koos ema Kseniaga kannatlikult tema majas, aga kui poole tunni pärast laul ikka veel ei lõpe, jätame võtte pooleli. Kloostri väravavahi käest saame teada, et alanud on ramadaan, moslemite paastukuu. See tähendab, et järgneva kuu jooksul peavad moslemid iga päev päikesetõusust päikeseloojanguni hoiduma söögist ja joogist. Õhtusöök on ramadaani ajal see-eest võimas, mõneks ajaks on majadest kosta vaid nõude klõbinat ja pärast seda algab tänavatel suur möll – kõik on väljas

Скачать книгу