LITMIR.BIZ

      Hiline hommik suubub otsapidi kohalikku ennelõunasse. Telgist välja uimerdades ei tunne ma meie autot enam ära, sest vahepeal on juhtunud see, mis bensiinijaamas napilt liiva jooksis – ta on puhtaks pestud.

      Kintampo kaugeneb tahavaatepeeglis. Cape Coast läheneb. Troopika tiheneb. Viimane kolmsada kilomeetrit künniseid, kontrollpunkte, löökauke ja ületonnaažis rekasid venib nagu kautšuk – ja tundub, et mitte ainult meie jaoks, sest kui me lõpuks lahedal Cape Coasti rannabulvaril One Stone’si rastapoe ees kinni peame, ütleb meile vastu tulnud Jane:

      „Me oleme terve nädala teie suusaboksiga autot oodanud.”

      Kaksteist tuhat kilomeetrit teekonda sadestub mu ajus nagu moreen. Ma olen kohal. Poisid otsivad pagasist üles meie tollivaba veose – Vana Tallinna, kohvi ja muu pudi-padi – ning tassivad selle jupphaaval poodi, kust meile viipab kastanpruunide rastapatsidega Maali. Koos jamaicalast meenutava Stone’iga on nad kõige fotogeensem kooslus, keda ma kunagi olen näinud.

      Jamaica värvides reggae-saatkonnas puudub aeg. Seda asendavad muusika, tšill, lebo ja yolo26. Mida veel?

      „Kohvi?”

      „Oleks palunud küll!”

      Üle tee, teisele poole stressivaba Victoria Roadi jääb Oasis – valge rannakuurort, mida peab Saksa türklane Ali. Siirdume sinna ja seame end rookatuste alla rasketesse tugitoolidesse. Plaažil, teisel pool valget kiviaeda, jooksevad bikiinides Euroopa tüdrukud lainetesse. Kohalikele endile, kes pigem teksades suplevad, on bikiinid liiga frivoolne nähtus, aga teiste seljas võib neid vaadata küll. Ja nii nad teevadki. Pika pilguga – tõmmud noormehed, haistes saaki. Igast sinisest silmapaarist võib saada uks heaollu. Valikut ju on, sest ka linnast mitte midagi teadvad valged turistid kipuvad joonelt just siia, Oasisesse potsatama – konkurents Ali lõõgastuskompleksile enam-vähem puudub.

      „May I get a bottle of beer, please?”27 hüüab Martin kelnerile, lõunainglise aktsendiga.

      „Te olete ikka nii gringod, kui vähegi olla saab,” naerab Jane südamest. „Kuidas te üldse siia sattusite?”

      Martin vaatab Janet üllatunud pilguga.

      „Lähme õhtul Cape Coasti peale hängama, siis näete päris Ghanat ka,” ütleb Jane. Ja nii jääbki.

      Kui viiendal põhjalaiuskraadil päike kustub, alustavad tööd tänavasööklad. Me jalutame mööda küngastele rajatud väikelinna. Merekonteineritest tehtud poed, avatud rentslid ja tuhaplokkidest kokkulaotud värvimata aiad vahelduvad tükatise koloniaalarhitektuuriga. Naised kannavad kunstjuukseid. Pruuniks tõmbunud moskiitovõrgud katavad aknaid. Anicky Plywoods Bakaano, Shambo Phones, Simtek Professional School of Art and Technology, Best Chinese Fast Food – kõikjalt pealetulvavate tekstifragmentide massiiv lämmatab. Sõiduteel taovad räämas nagad jalgpalli ja võib vaid oletada, kumb võistkond endast ManU-d ning kumb Chel-seat kehastab.

      „See on gutter-to-gutter – tänavajalka,” ütleb Jane. „Lähme siit sisse!”

      „Kuidas käsi käib?”

      „Nii ammu pole näinud!”

      Naeratused nurgataguses vabaõhusööklas segunevad spon-taansete hõigetega. Jane on oma jope, vanem õde ehk sista, nagu siin naisterahvaid omamehelikult kutsutakse.

      „G-evening, ma’am!28 See on mu lemmik-söögitädi!” ütleb ta ja annab ühtlasi sisse ka minu tellimuse – rahareformieelse kursiga, nagu siin tavaks:

      „Riis – kolm tuhat; kaste – üks tuhat; lehed ja üks muna!”

      Ei kulu poolt eurotki. Särtsaka kastmega ports maandub punases plastkausis. Kohalikud me ümber söövad sõrmedega.

      „Vabandust, kas lusikat saaks?”

      „Ikka!”

      Pärast esimest suutäit koolevad mu seedetraktis ka need parasiidid, kes Paga piiripunkti kebabist hoolimata veel elus on. Mulle sobib.

      „Rice and stew and some salad, please!”29 tellib Martin.

      „Leaves!” karjub Jane kohapealt putka poole. „The thing he wants is leaves!30 Ma ju ütlesin just!”

      Viimane repliik on mõeldud juba Martinile, sest kohalikku leksikat eirates võib Ghanas lihtsalt nälga jääda.

      Iga lauakese peal on roheline vakstu ning veekauss koos rätiku ja nõudepesuvahendiga. See viimane, mis võiks olla ka vihje köögitoimkonda minekuks, ei pane veel kedagi taldrikuid küürima, sest Ghanas on tal teine funktsioon: seda kasutatakse söögieelsel kätepesul vedelseebina. Ja söögijärgsel ka.

      „Homme proovite banku’d31 eks?” uurib Jane.

      „No vaatab,” ebalen ma napi entusiasmiga, sest pilt jahukäntsakast keset suppi ja selle kõige sees kättpidi plätserdavast kliendist tahab veel veidi harjuda.

      „Ja mis te ise muidu teete?” muudan ma lambist teemat.

      „Eriti midagi. Heegeldame, meisterdame helmestest ehteid. Vedeleme Oasises. Kinkisin Eestis kõik oma asjad ära ja kolisin siia. Nüüd on neli kuud oldud.”

      Õhtu maapealses paradiisis seguneb reisijärgse pingelangusega. Seame end ajutiselt sisse Jane ja Maali kahetoali-ses üürikorteris. Pimeduses tundub see poolvalminud oleku-ga korrusmaja paras lungulungu – kahtlane urgas. Olmemugavused taanduvad tavapäraseks jagatud WC-ks, ühiskasutuses pesuruumiks ning ämbridušiks. Vett saab hoovi pealt kraanist.

      Võtame üle Jane ja Maali elurütmi ning veedame lõviosa päevast Oasises logeledes ning inimestega juttu ajades. Iga päev toob mu tutvuskonda mitu uut kunstnikku, moedisainerit ning muusikut. Siinse loovisikute kontsentratsiooni kõrval näib tuntud Saksamaa loomekeskus Kreuzberg kriitvalgeks kahvatuvat. Järgmisesse päeva planeerib Martin selles osas veel lisagi: kohale saabub ta kontaktisikust produtsent Otabil.

      Aga Otabili ei tule. Vähemalt mitte kokkulepitud ajaks

Скачать книгу