LITMIR.BIZ

      Kogu see piiriületus on üldse valus teema. Üks on selge: meie piiriületuspunkt Euroopa Liidule ega Eestile au ei tee. See on küprokist ja värvimata vineervaheseintest koosnev kergelt haisev putka. Puhas ei ole kaugeltki ka raudtee piiriületuspunkt raudteejaamas, kus hoitakse ootesaalis kokku ka valgustuse pealt. Euroopa Liidu kodanikel peaks piiril olema eelised, on olemas ka tabloo „ainult Euroopa Liidu kodanikele”. Sõpruse silla piiriületuspunktis seletas piirivalvur, et see tabloo lülitatakse sisse alles siis, kui järjekorras on alla üheksa inimese. Raudtee piiriületuspunktis pole ma seda tablood sisse lülitatuna kunagi näinud, ka mitte kaheksa inimese puhul. Kujutan ette, milline pahameel puhkeks, kui üheksa inimese kontseptsiooni tutvustataks ootajatele mõnes Euroopa Schengeni ruumi lennujaamas: nii kaua, kuni on rohkem kui üheksa inimest, seisavad kõik ühes järjekorras! Aga Narvas ei taha keegi pahandust ja seepärast ei hakata õigust nõudma, eriti neil kordadel, kui saadakse aru iseenda piiriületuse patusest põhjusest, olgu siis tegemist kahe või kolme paki suitsuga. Ja järjekorras seismine on tegelikult õpetlik ka. Piirijärjekord on justkui Narva elav ajaleht.

      Kahjuks ei saa ma piirivalve teemale siinkohal ikka veel punkti panna. Mulle ei meenu kord, kui riigipiiri ületades oleks minu „tere!”, „aitäh!” või „nägemiseni!” saanud Eesti piirivalvuritelt mingigi vastuse, isegi nende suunurk ega kulm ei ole kerkinud. Puhta väljanägemise teema jätan siinkohal üldse käsitlemata. Unustamatu on kogemus, kui tulin Moskva rongiga varahommikul töölähetusest, palaviku ja raske kohvriga, ning üritasin järsust vagunitrepist oma kõrgetel kontsadel alla ronida. Ebamugavast olukorrast hoolimata püüdsin kodumaale naastes naeratada ja oma isamaa valvureid tervitada. Nad ei vastanud ega aidanud mind ka trepist alla, aga vahest ma tahangi siinkohal liiga palju. Samas Ivangorodis oleks piirivalvur mind kindlasti aidanud.

      KAS TÄNAPÄEVANE NARVA ON ILUS?

      Paar aastat tagasi ütles üks Siberist pärit külaline, et ega see Narva ikka kõige ilusam linn ei ole. Minu kõhust käis läbi jõnks. Ma sõidan viieteistkümnendat aastat Narva, aga juba siis, kui olin seda teinud kaks kuud ning nägin taas neid hallimast hallimaid kümneid meetreid pikkasid üheksakorruselisi kortermaju, ütlesin ma autos kuuldavalt gorod rodnoi, minu kodulinn. Narva ongi minu teine gorod rodnoi ja Tartu on muidugi esimene. Iga kell olen nõus Narvat kaitsma selles mõttes, et Narva on roheline ja puhas linn ja ta enamasti meeldib selle linna elanikele. Mis meie, Narvas uustulnukad, siin õiendame!

      Narva tänapäevane rohelus on loodud pärast sõda, siis istutati lühikese aja jooksul ja palju kiiresti kasvavaid puid. Minu üks esimesi mälestusi Narvast on puhh, paplitolm, mida veel mõned aastad tagasi juunikuises Narvas suurtes kogustes ringi lendles. Kui kodus jäi aken lahti ja väljas oli tuul, siis sai puhh’i koristada jõuludeni välja. Väikesed poisid ajasid puhh’i ühte palli ja panid selle põlema, tulekera veeres mööda tänavat. Nüüd on küll enamik paplitest maha võetud ning lastel üks meelelahutus vähem.

      Mäletan hetke, kui jõudsin arusaamisele, et Narva pole mitte ainult kodune, vaid ka ilus linn. Olin külas oma tollastel üliõpilastel üheksakordse maja seitsmendal korrusel. Maja asub Tallinna maantee ja Kreenholmi tänava nurgal, otse Statoili vastas. Oli hilissügis, lund veel ei olnud, oli kottpime ja linn tuledes. Korteri akendest nägin kaugele Rakvere tänavale, vasemale ja paremale ulatus Tallinna maantee. Sirged tänavad, selgus, avarus, kaubanduskeskus ja üheksakorruselised majad, kultuurimaja, spordihoone, pank. See, mida ma kirjeldan, on Narva hiilgeaja, kaheksakümnendate aastate uus keskväljak. Tänini arvavad Narva lapsed, et seal, praeguse Statoili ja McDonald’si juures ongi Narva kesklinn. Iga akna taga on keegi, kes püüab oma eluga hakkama saada. Kes praeb kotletti, kes paneb last magama, kes teeb koolitööd, kes määrib valutavaid jalgu, kes avab esimest õllepudelit või kirjutab e-kirja armsamale.

      Sain peagi aru, et olen oma Tartu päritoluga täielik naiivne lillelaps. Kui läksin külla üheksakordsesse majja, siis oli seal küll domofon, millelt sai korteritesse kella anda, ent ust toast lahti teha ei saanud. See oli liiga kallis. Pererahvas pidi võtmed viskama või ise vastu tulema. See oli vaid algus. Koridor haises pööraselt, maha oli sülitatud, keegi oli lifti kusnud. Õppisin ära sisse hingamise, liftini tormamise, viiendale korrusele ühe hingetõmbega sõitmise ning korterisse sööstmise. Seal hingasin välja. Muidugi ei olnud see igal pool nii. Näiteks minu viimase üürikorteri trepikoda nägi välja justkui botaanikaaed, isegi kolida oli raske, ajasime ümber naabriproua toataimed. Kus selle häbi ots.

      Narva linna ei ole lihtne muuta. Edumeelsed linna peaarhitektid on viisteist aastat pakkunud välja võimalusi linnapilti uuendada. Need põrkavad kokku linnaelanike kärarikka vastuseisuga. Nii ei saanud näiteks asja linnaga seotud ajalooliste isikute näopiltide joonistamisest Tallinna maantee majade otsakülgedele. Veel paar aastat tagasi leidsid vanalinna hruštšovkade elanikud, et Narva kolledži uus hoone on juba seepärast saatanast, et nemad siin teevad uut moodi ja nüüd peame meie ka midagi teisiti tegema! Näiteks rajama laste mänguväljaku või asetama muruplatsile uued pingid. Ega ju lõpuks ei peagi. Mulle jättis surematu mulje uue kolledžihoone naabruses asuv tovarištšestvo6, kes võitles ehituse vastu igal viisil. Ehitajad olid valmis tegema neile uue mänguväljaku selle asemele, mis oli pärit minu lapsepõlvest ning koosnes kahest rauakobakast, millest üks oli poolkaarekujuline, millest sai üle ronida, ning teine vertikaalne, kus sai ronida üles ja alla. Aga nad ütlesid ära põhjendusega, et siis tulevad lapsed ju mängima.

      Terve Narva on justkui arhitektuuriõpik „Nõukogude Eesti arhitektuurist 1944–1990”. Pärast seda hakkas linna elanikkond kiiresti ja pidevalt vähenema ning uusi maju ehitada polnud enam vaja. Õigupoolest ei ehitata uusi maju Narvas tänini ja nii mõnedki nõukogude aja lõpupooles alustatud tondilossid seisavad pooleli ja meenutavad ammu kadunud aega.

      1944. aasta märtsipommitamise järel oli linnas väidetavalt alles sadakond maja ja hulk varemeid, väidetavalt ka umbes 500 inimest. 1960. aastate keskpaigaks oli Narvas aga juba ligi 50 000 elanikku. Kreenholm oli selleks ajaks töösse saadud, hüdroelektrijaam ammu avatud ning Balti elektrijaam käigus. Töötajad vajasid peavarju.

      Sõjajärgse Narva ehituslugu räägib Kreenholmist. Sinna rajasid sõjavangid esialgu, neljakümnendate

Скачать книгу