ТОП просматриваемых книг сайта:
Kas süda on ümmargune? 2. osa. Epp Petrone
Читать онлайн.Название Kas süda on ümmargune? 2. osa
Год выпуска 2013
isbn 9789949511310
Автор произведения Epp Petrone
Жанр Книги о Путешествиях
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Justin lööb käega ja kiirustab uurima, millal on järgmine kord, kui keegi siit saarelt maismaale läheb ja saaks tema kaasa võtta.
Meie saareidüll on saanud oma esimese pisikese reaalsusepitseri.
Jooksen lastega vee poole. Ookeani viskudes, soojadel sooladel end hellitada lastes tabab mind õnn. See harv seisund, täiuslik õnn, kui üks ring on täis saanud ja sa tunned täielikku rahuldatust, sa tead, et mitte kusagile pole kiiret, sa oled praegu täpselt õiges kohas ja ajas täpselt õigete inimestega ja sa tahaksid, et see hetk ei saaks iialgi läbi.
Mulle meenub ähmaselt, et samasugune eufooria tabas mind saarel ka esimesel päeval üheksa aastat tagasi. Ma tundsin end saarele jõudmise eel täiesti üksinda, olin sisemiselt mures koju jäänud abielu, produktsioonitiimi aimatavalt jõuliste inimsuhete ja muidugi kogu selle manipulatsiooni-olukorra pärast, kuhu ma olin sattunud, endale halba karmat koguma… Aga helesinise mere ja valge liivaga paradiis, mis saarel ees ootas, varjutas ühe hetkega kõik mured ja täitis mind õnnega: olla oma sünnikodust poole planeedi kaugusel, soojas meres palmide all, vaadata pilvevaba taevast ja tunda: kõik on väga hästi. See mere lõhn ja maitse, ainult merele omane soe hellitus keha ümber tegi mind tänulikuks ja pani tol hetkel uskuma, et olen valmis rõõmuga alluma kõigele, mis tulemas…
Aga see õnn hajus tookord kiiresti. Juba esimese nädala-paariga muutus ümbritsev paradiis vaid taustaks inimestevahelistele pingetele. Huvitav, kui ma elaksin siin saarel näiteks rahulikku kirjanikuelu, kas ma siis suudaksin igal hommikul üles ärgata ja aina uuesti tänada maailma selle eest, kui hea mul siin on?
Või on see üks inimlik sisemine rahutus, üks vibratsioon, mis mitte kunagi ei lase täiuslikult õnnelik olla kauem kui vaid see üks hetk?
Ja sellepärast me oma abielutõotuseid murramegi?
Loksun lainetes ja saan aru, et täiuslik õnnehetk ongi juba möödas, olen jälle mõtlema hakanud.
Siis on öö. “Ma näen oma surnud vanaema seal, vaata, kuidas särab!” näitab Marta üles ühe tähe poole. “See on ingli täht! Hei, ingel!” Istume, pärast õhtusööki, soojas sumisevas öös. Tuled peegelduvad basseiniveel.
“Kui tore, et siin turiste ei ole!” ütlen ma Justinile.
“Aga kes meie siis oleme?” muigab ta vastu.
Nurgas veiklevas varjumängus paistab minevik.
“Siit saarelt läksin ma minema teise inimesena,” ütlen ma enda ette, võibolla ka kõrval istuvale Justinile. “Naljakas, ma ei olegi kunagi teada saanud, kas ma tookord istutasin tulbisibulad oma koduaeda õigesti või valesti. Kuidas need värvid seal siis olid… Ma ei tea. Ma lihtsalt ei elanud seal enam mitte kunagi.”
“Aga Tom… Kas ta siis keeldus sulle seda ütlemast?”
Otsin mälestust. “Ma ei tea. Ma vist ei küsinudki. Alguses, saarelt tagasi jõudnuna, olin ma lihtsalt sisemiselt nii tasakaalust väljas, mulle ei tulnud pähegi küsida mingite tulpide kohta, kogu eelmine elu tundus nii kaugel ja ma ei suhestunud sellega. Isegi oma koera suutsin ma maha jätta. Siis tuli juba Indiasse põgenemine… Ja edasi oli see vist üks osa mu enesekasvatusest – õppida loobuma kontrollist, loobuma teadmistest. Ma ei peagi seda lillevärki teadma, mõistad. Ma pidin sel minna laskma.”
“Aga miks sa siis siia nii väga tulla tahtsid? Miks sa sellel kõigel minna ei lase?”
“Võibolla on nii… et peab õppima tegema vahet? On asju, millel lased kohe minna. Ja on asju, millega tuleb veel tegeleda, millest tuleb veel õppida, enne kui saad nad lahti lasta?”
Ta turtsatab. Ega kommenteeri midagi.
Vaikus, vaid laste mängimise hääled ja ritsikad põõsastes. Justin liigutab ennast lõpuks ja vaatab vasakult paistva džungli poole.
“Kuule, aga kas siin saarel… madusid ka on?”
“Väga harva,” virgun ma. “Üks kaameramees sai kord kätte kaadrid roomavast maost Robinsonide väliköögis… ja siis kõigi maade tiimid paljundasid need kaadrid ka endale. Kolme kuu jooksul nägin mina madu ühe korra – üks kohalik oli selle leidnud ja laagrisse näha toonud, hoidis õige koha pealt kaelast kinni, nii et madu vingerdas ja vehkis, aga minema ei saanud. Meie kõik olime aupaklikult ümber ja vahtisime. Ja lõpuks ta lõi selle mao kohaliku kombe kohaselt maha, aga mina seda vaadata ei tahtnud.”
Justin väristab õlgu. “Seda madudejuttu oleksime vist pidanud rääkima enne, kui siia tulime,” täheldab ta poolnaljaga.
“Maod on ju enam-vähem igal pool lõunamaal! Meil elas siin arst oma majakeses, tal olid kiired vastumürgid olemas.”
“Jah? Aga praegu pole siin ju mingit arsti!”
Mõtlen veidi. “Aga nad ütlesid alati ka seda, et maod ei tule bangalotesse, nad kardavad inimesi.”
“Aga siin ei ole ju praegu inimesi ka!”
Tõsi. Ei ole. Kõhe. Kaasturistide puudumise üle rõõmustasime ehk liiga vara.
See saar on nüüd palju rohkem üksiku saare moodi kui ajal, mil meie siin “üksikuid saari” etendasime, mina ja kümned teised rahvusvahelise produktsioonitiimi liikmed.
Mulle meenub, mismoodi Robinsonid madusid kartsid, nemad pidid ju magama lahtise taeva all. Kas ma tundsin neile kaasa, kas ma kujutasin ette, mis tunne neil tegelikult oli? Ma ei mäleta selliseid emotsioone. Ehk ainult päris alguses, esimesel ööl, kui nägin neid oma ihusid liivale ööunele sättimas. Edaspidi harjusin ära.
Hüpped ajas
Justin on nüüd mandrile saadetud, nuttev väike Anna maha rahustatud – “Issi tuleb tagasi!”. Silmapiirile kaduvat paati on igas vanuses raske vaadata. Kas ikka tuleb? Kolmeaastane seda ei usu. Ja ei tea, kas minagi tegelikult usun. Ainus reaalsus on siin ja praegu, ühtemoodi kahtlane unenägu on nii taga kui ees.
Lapsed mängivad nüüd kookospähkli koortega, mina laman päevitustoolis, üks silm tüdrukutel ja teine kaugel aastate taga.
See stseen siin ei ole juhuslik, see on minu lavastatud tagasiminek minevikku – alates sellest hetkest, kui ma valisin täna tooli, mille peale heita. Täpselt siin ja täpselt sama nurga all olen ma kunagi sedasama päikest püüdnud.
See oli toona üks neist päevadest, kui mina ei sõitnud filmitiimiga kaasa sinna saarele, kus meie Robinsonid elasid. Mul oli vaba ennelõuna ja tema, mu öine salasuhe, oli vedelemas siinsamas, minu kõrvaltoolis, pealtnäha juhuslikult.
See oli juba ajal, kui meie suhe oli jõudnud haiget tegemise faasi. Ta võis olla vastikult lapsik, ta võis solvata keda tahes ja mismoodi tahes; ta sai seda endale lubada, sest päevasel ajal oli tal enamasti ümber fänniklubi, kes teda “armastas sellisena, nagu ta oli”. Šokeeriv lollakas lapsesuu, see oli tema maine. Miks nad teda sellisena armastasid? Ja miks mina armastasin?
“Su tiss paistab, ah!” üritas ta mind kohmetuks teha ja röökis naerda, kui ma esimesel korral ehmusin ja oma bikiine haarasin. Või siis: “Tähetüdruk, sa vist peeretasid vee all, mis mullid need sul seal tulevad!”, ja hoidis oma nina kinni. Teised, väljahääletatud Robinsonid, naersid ta nalja üle kõva häälega. Ma ei tea, mis nad sellest võisid arvata, et nende iidol mind Tähetüdrukuks kutsus. Aga mulle tegi eriti haiget see, et ta mu öist hüüdnime niimoodi avalikult narrimiseks kasutas. Tõotasin endale, et see on viimane kord, kui ma temaga ühel ajal basseini lähen.
Aitab sellest.
Kui pilgu mujale suunan, siis näen ühte teist minevikku sisenemise paika. Basseinist veidi eemal on meie romantiline restoran-varjualune ja selle ees mõneastmeline lai puust trepp, kus toona ikka mõni teletiimi inimene istus, kedagi oodates või lihtsalt aega parajaks tehes.
Just siin trepil tuli ta mu juurde, päris alguses. Olime