LITMIR.BIZ

      Minu ettekujutus, et pole midagi lihtsamat kui leti taga seista, naeratades raha vastu võtta ja kaup üle anda, purustatakse kohe esimesel tööpäeval. Kohanemiseks aega ei jäägi, juba lükatakse mind riietusruumi ja surutakse töövorm koos jubeda kaelarätiga pihku. Puiklen küll esialgu vastu, sest ega ma seda rätti ju kohustatud kandma ei ole? Või olen? Tuleb välja, et olen. Pool meetrit liiga pikk särgisaba suure hädaga pükstesse aetud, leiangi end juba leti tagant. Polegi nii hirmus, mõtlen ringi vaadates, arvestamata asjaolu, et pood on ostjatest ju puhta tühi. Kell on veel liiga vähe. Kui palju inimesi siit edaspidi läbi hakkab voolama, ma õnneks veel ei tea, muidu vist oleksin hetkega stressis.

      Siinse koha deviis näib olevat „Õpi läbi praktika!”.

      Jumal tänatud, et juhendaja Jason seisab selja taga, see tekitab turvatunnet. Et kui kuhugi valesti vajutad või nii, siis vähemalt päästab hädast. Appi, ma ei ole ju kunagi kassaga töötama pidanud, ja veel puutetundliku ekraaniga!

      Esimesel päeval olen vahetuses koos Barbaraga. Barbara on pisike keskealine iiri naisterahvas, kes, nagu hiljem selgub, elab ikka veel koos oma isaga ja ei olegi võtnud nõuks mehele minna. Olen enam kui kindel, et tal on kodus ka kass või paar, aga igaks juhuks lähemalt uurima ei hakka. Barbara aktsendist talutavalgi määral arusaamisele kulub mul nädalaid. Minu kõrvadele kõlab ta jutt esimestel päevadel kui ühtlane veevulin, sekka mõni mõistetav lausekatke.