LITMIR.BIZ

Скачать книгу

avalik saladus, et KGB esindajad käisid regulaarselt koolides, et kontrollida sealset meelsust ja eluolu. Aeg-ajalt astus pärast tunni lõppu klassiruumi hallis mantlis mees ja rääkis õpetajaga usalduslikult, millest vaja. Õpetaja Vaimu näiteks andis sellest lähtuvalt õpilastele häid soovitusi.

      Keskkooli lõpus soovitas ta ühel kunstnikust abituriendil kohe lõpetada kapitalistlike piltide maalimine ja Hellal soovitas ühiskonnateadustest hoida nii kaugele kui võimalik. Hella astus ülikooli ajalooteaduskonda.

      Ajalooteaduskonda ei astunud Hella huvist partei ja Suure Isamaasõja vastu, vaid sellepärast, et aastal 1988 hakkasid tasapisi õppekavast kaduma loengud Kommunistliku Partei ajaloost, mis asendati psühholoogiakursustega. Psühholoogia erialale aga Hella sisse astuda ei julgenud, sest kartis bioloogia ja anatoomia eksameid. Kooli bioloogiatundidest mäletas ta uduselt vaid pruuni ja valge jänese paaritumist ning sibula ühekihilist membraani. Klassiruum oli see-eest hästi lahe, puust pööningukorrusel otse muusikaklassi vastas. Roosaknast piilus sisse päike. Kuldne tolmutriip jooksis läbi õhu nagu Da Vinci kood.

      Samas klassiruumis käis lastel külalisesinejaks geeniusest keeleteadlane ja visionäär Ain Kaalep, kes juba 1980. aastate algul soovitas: „Noored, hakake araabia keelt õppima!“ Teda ei võetud kahjuks kuulda. Hella ei olnud siis veel ühtegi araablast isegi pildi peal näinud.

      Kooliaeg õnneks liiga huvitavaks ei kiskunud, sest noored sel ajal eriti alkoholi ei joonud. Vähemalt tööstuslikes kogustes mitte. Linna peal käis küll jutt, et ühes koolis olid pidumeeleolus jooginäljas poisid bioloogia klassis inimloote pealt piirituse ära joonud ja meesõpetaja oli pioneeritoas õpilasneidudega Lenini näopildiga sametist punalipu peal seksinud. Aga sellist asja ei saanud juhtuda Härma koolis, sest eliitkoolis seksi ei olnud. Selline paksust sametist lipp oli Härma koolil küll. See oli kõige mõnusam materjal kogu kuuendikul planeedist ja seda said puudutada vaid väga vähesed ja väga harva.

      Härma kool andis peale marssimise, püssilaskmise ja inglise keele oskuse ka klassikaliselt hea hariduse. Enamik selle kooli lõpetajatest saavad sisse ülikoolidesse, ning üldse purjetavad kõik Härma kooli õpilased elus edasi hea tuulega. See tuleneb kooli vabast vaimust, intelligentsest seltskonnast ja sellest, et kõik iseendasse usuvad. Vahet pole, mis teised arvavad.

      Kui Hella klass keskkooli lõpetama hakkas, mõtlesid noored, kuidas seda meeldejäävalt tähistada. Eelneval aastal oli üks lõpuklassi poiss õpetajate ahastuseks kooliõuel tuttuue Ladaga nii pööraselt ringi paarutanud, et tolm pärast mitu tundi settis. Sellele oli raske midagi vastu panna. Noortel tuli mõte, et kui õige ähvardaks „Družba” saega kooliõue ääristavad mitmesaja-aastased pärnapuud maha võtta ja siis suuremeelselt ideest loobuda. Nad olidki rohkem ideede kui tegude inimesed. Tartu ikkagi. Pärnad seisavad tänaseni.

      PEIGMEES JUSS

      Juss oli edev, aga ettevõtlik poiss. Lõi „Püssirohukeldri” sillal Reinult Hella üle nii, et endal sõrmeluu katki. Kuna Rein asjast suurt numbrit ei teinud, siis saigi Hellast Jussi pruut. Looduslik valik. Mis siis, et vale.

      Viieteistkümneaastane Hella ei teadnud, mis on elu või mis valu. Juss aga oli juba vana mees, seitseteist täis ja teadis kõike. Ta teadis, et see pole mingi suhe, kui ei seksita. Hellal oli kange hirm rasedaks jääda. Sel ajal ei olnud beebipillid lihtrahva jaoks kättesaadavad ja kondoomid olid suur haruldus. Seapõie ja taimetee tarkused olid aegade hämarusse vajunud ja armastuse nimel tuli võtta riske. Hella arvas, et see ongi armastus ja juhtus, mis juhtuma pidi.

      Nõukogude Liidus oli alla kuueteistkümneaastastele igasugune seksimine teatavasti seadusega keelatud. Ja pärast seda pidi ka vanemate nõusolek olema. Mõnel terve elu. Vanematele ei tahtnud Hella seksimisest midagi rääkida, mis neist ikka närvi ajada. Emaks saada oli aga selgelt vara. Alaealine rase oleks koolist suure kaarega välja visatud. Tuli tegutseda salaja.

      Õnneks sai „Püssirohukeldri” külgbaarist kõige vastu abi. Hella palus tuge proua Tuulelt, kes Hella sugulasena esinedes arsti juurde kaasa läks ja asjad sirgeks rääkis. Hella võeti abordiks haiglasse sisse. Haigla ametnikkond mõnitas Hellat natuke ja sanitarid küsisid aeg-ajalt näha passi, mida tal veel ei olnud, sest pass saadi siis alles kuueteistkümneaastasena, aga kaebama ei läinud õnneks keegi.

      Sünnitushaigla abordikorrus ei olnud nõrganärvilistele. Kuna Hella oli alles kõhnavõitu laps ja kolmekuune rasedus ei olnud naljaasi, hoiti Hellat haiglas kolm päeva. Selle ajaga jõudsid saatusekaaslased kolm korda vahetuda. Abordikonveieri eesruumis saadi tuttavaks ja julgustati üksteist. Mõned naised olid tulnud mehe eest salaja, sest laps ei olnud mehe oma, mõned sellepärast, et üks beebi oli alles hiljuti sündinud, mõni muudel põhjustel, igaühel oma lugu. Hirm oli kõigil.

      Öösel oli Hella üksi suures seitsmekohalises palatis. Palati aken oli katki. Pool klaasi oli eest ära kukkunud ja parandamise asemel oli see klaasitükk tühja koha ette tõstetud. Tuule käes lõgises kõik hirmsasti. Akna taga pimedas õõtsusid Toomemäe kõikenäinud puud. Öösel oli haigla abordikorrus inimtühi. Hella hiilis vaikselt ringi ja piilus tühjadesse ruumidesse. Nagu õudusfilmis „Kooma“, mõtles Hella. Õnneks oli kaasas raamat „Muumitroll“.

      Abort ise toimus teise päeva hommikul üldnarkoosiga. Ärgates ajas Hella suust täielikku jama välja ja tänas ülevoolavalt arste. Ülejäänud päeva veetis Hella uimasena voodis ja käis ainult vetsus. Kolmanda päeva hommikul ärkas Hella selle peale, et tagurpidi pähe seotud rätikuga tige koristajatädi lajatas talle veeämbri ja harja pihku ja karjus: „Korista see hooramaja ära, sa kuramuse lits!“ Seejärel lahkus ust paugutades. Seest kõik valutas, aga jõudu kokku võttes pesi Hella põranda puhtaks. Ämbriga vee tassimine oli kõige raskem, muidu polnud väga hull.

      Kell üksteist hommikul algas abordiliinil tööpäev. Naised tulid palatisse, ootasid oma korda, käisid kõrvalruumis ära, veri pritsis, röögiti nagu ratta peal ja sanitarid tõid patsiendid uimasena palatisse tagasi. Järgmine… Ja nii iga päev.

      Samal ajal kui Hella haiglas piinles, seksis peigmees Juss kingapoe müüjanna Tulbiga, sest Tulbi meenutas talle Tallinna filminäitlejannat Edithit, kellesse Juss juba aastaid armunud oli ja kes keeldus Jussiga seksimast. Tulbi ajas asja ära. Juss seletas Hellale, et Hella on tema maine ja Edith taevane armastus. Hella pidas seda naljaks. Loll.

      Hellale Tulbi meeldis. Ta oli rõõmsameelne ja aktiivne, õhetavate põskedega. Aga Hella ei teadnud, miks Tulbi Jussi nähes alati õide puhkes. Hella arvas, et Tulbi ongi selline. Ükskord võttis Juss Hella endaga kaasa, kui Tulbile külla läks. Tulbi ja Juss läksid kööki kohvi keetma ja andsid Hellale seniks ilusa värvilise ajakirja lugemiseks. Kohv kees nii kaua, et Hella läks vaatama, kui kaugel asi on ja kui ta köögiukse avas, õhetasid Juss ja Tulbi näost nagu inimesed, kes on äsja kirglikult suudelnud. „Sa kujutad seda endale ette,“ seletas Juss Hellale hiljem. Hella jäigi Jussi uskuma.

      Kõik suitsetasid. Igal pool. Imekaunis näitlejanna Edith tõmbas haruldasi mentoolimaitselisi sigarette „Enterprize“. Juss väitis, et kui teised suitsetavad, siis tuleb neil suust halli suitsu, aga Edithil lumivalget. Nii puhas on ta! Hella uuris küll hoolega, aga erinevusest aru ei saanud.

      Juss käis kolme päeva jooksul, mil Hella haiglas viibis, ühe korra akna taga lehvitamas ja lippas tagasi Tulbi juurde seksima. Kolmandal päeval kirjutati Hella haiglast välja. Ta komberdas, kõht kõveras, haigla tagauksest õuele. Haigla peauks ei olnud abordipatsientidele. Oi ei! Sealtkaudu käisid vaid väärikad sünnitajad Abordi jaoks oli tagauks, mille kõrval olid konteinerid lootejäänuste, veriste marlide, tampoonide ja ülearuste organitega. Augustikärbsed sumisesid rammusa noosi ümber.

      Hella ootas haigla tagahoovis ja tundis, et ta hing on katki. Peigmees Jussi ei paistnud kusagilt. „Ma olen nüüd mõrvar,“ mõtles Hella. „Äkki ma ei saagi enam lapsi ja suren enesevihkamisse…“ Pisarad voolasid mööda põski alla. „Miks ma seda kuradi Jussi kuulama pidin? Ja kus ta ometi on?“

      Tunni aja pärast, kui Hellal oli roiskunud loodete haisust süda paha, ilmus nurga tagant kergel sammul heledas ülikonnas Juss, kes oli endale uue moeka õlakoti ostnud. „Näe, kui kihvt! Just ostsin, sorry, et veits aega läks.“

      Seda,

Скачать книгу