Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu - Janne Kütimaa

Скачать книгу

on ahvenamaalastele väga omane – hoolitseda ümbritseva keskkonna eest ja mõelda mere heaolule. Selles on ju elu ja toitki. Bertilile on oluline, et Ahvenamaa ümberkaudne vesi puhtamana säiliks ning sel moel nii talle endale, lastele kui ka lastelastele ja igale külastajale tervema looduse jätaks. Sylvia ja Bertil on kogu oma aktiivse tööelu leiba teeninud õpetajana. Ja seda on kuulda nende kõnest ning väljaütlemistest. Väikesel saarel elades on nad kõigega alati kursis ja teavad rohkem kui paljud teised.

      KEELESILLAD

      Kõige tüüpilisem külaline selles külalismajas on turist, kel jalgratas, rattal suur ja täistopitud kott ning võib-olla ka sadula külge pika toruga kinnitatud rattakäru, millega hea lisapagasit kaasa vedada või kuhu lapsi istuma seada. Enamasti tulevad sellisele puhkusele pered või paarid. Tullakse Soomest, Rootsist, Eestist, Saksamaalt ja kaugemaltki.

      Kuna Ahvenamaa mõõdud on väikesed, ongi seal hea just vändates ringi vaadata. Rattad võetakse kaasa või laenutatakse Mariehamnist või ka saarel olles kohapeal. Üks rattamatkal olev perekond on umbes kümneaastase pojaga saabunud Antoni külalismajja Rootsist. Kui pärastlõunaseid toimetusi teen, jään nendega õuel vestlema.

      „Tulete Rootsist, jah?“

      „Jah. Mõtlesime, et tuleme vaatame Ahvenamaa ka üle! Ilus on!“

      „Kas sulle ka siin meeldib?“ pärin poisilt.

      „Aa-a…“ vastab ta rootsi keeles justkui läbi nina hääldades.

      Huvitav, mida tähendab vastus „aa-a“, arutlen endamisi. Olen aastakese küll rootsi keelt õppinud ja peaksin nõnda lihtsate vestlustega kenasti hakkama saama, kuid sellest sõnast ma aimu ei saa. Pärin sama küsimust veel korra.

      „Kas sulle meeldib siin?“

      „Aa-a…“ vastab poiss taas.

      Ja ma ei saagi aru, mida ta selle all mõtleb. Nüüd tean loomulikult, et see tähendab sama mis „jaa-aa“, kuid sel hetkel ei ole mu kõrv veel Rootsis kõneldavat rootsi keelt kuulama harjunud. Mina õppisin rootsi keelt Soomes. Ja need on nii mõneski mõttes kaks üpris erinevat keelt.

      Miks üldse Soomes rootsi keelt kõneldakse, võib nii mõnigi küsida. Soome rannikualad ja Ahvenamaa on enamjaolt rootsikeelsed. Just samamoodi, nagu Loode-Eesti rannikualadel ning paljudel väikesaartel on aastasadu kõneldud eestirootsi keelt ja on tänaseni säilinud eriline rannarootsi kultuur, on lood ka Soomega. Kui möödunud sajandi keskel toimunud sõjakeeris viis Eesti rootsikeelse rahvakillu pakku teisele poole vett, on rootsi keele kõnelejaid Soomes jätkuvalt umbes 300 000, mis teeb kokku ligi 6 % rahvastikust. Rootsi keel on soome keele kõrval ametlik riigikeel. Ahvenamaa on aga ainus üdini rootsikeelne paik Soomes ja ka väljaspool Rootsit. Loota siin hakkama saada pelgalt soome keelega oleks eksitav.

      Soomerootsi keelel on palju erinevaid murdeid ja Kökaril kõneldav keel on omakorda üks Ahvenamaa murretest. Seal öeldakse paljusid sõnu teisiti kui Mandri-Ahvenamaal või teistel saartel. Ammustel aegadel, kui praamiliiklust veel ei olnud, sõideti ringi paatidega. Selline liikumisviis oli aeganõudev ja kohmakas ning põhjustas seda, et inimesed ei suhelnud nõnda sagedasti ja spontaanselt kui tänapäeval. Kökaril, mis asub kõikidest Ahvenamaa saartest kõige rohkem eraldatuna, on keele eripära enim säilinud. Alles aastate jooksul õpib kõrv Ahvenamaa rootsi keelt eristama ning Kökari murde omapärasid tajuma. Nii ei saa Soome, Rootsi ega Ahvenamaa rootsikeelsed sageli oma päritolu varjata. Tänu rootsi keele erinevatele kõladele ja murretele on kindel fakt, et kui rootsikeelne inimene rääkima hakkab, teab vestluspartner või keeleteadlik pealtkuulja, millisest Soome, Rootsi või Ahvenamaa piirkonnast see inimene on pärit.

      Rootsi ja eesti keeles on väga palju sarnase kirjapildi ja tähendusega sõnu: torn-torn, kurva-kurv, ämbare-ämber, strand-rand, åder-ader, båt-paat jne. Säärased äratundmised pakuvad alati rõõmu ja ergastavad. On ka vastupidiseid näiteid. Arvad, et tead, mida sõna võiks tähendada, kuid tegelik tähendus on midagi muud. Näiteks sylt on moos, korv vorst ja glass jäätis. Ålands pannkaka ehk Ahvenamaa pannkook on aga ahjus küpsetatud, riisil või mannal põhinev magustoit, mida süüakse rohke vahukoore ja ploomikeedisega. Seda pannkooki saab maitsta valgetel saartevahelistel praamidel, vabaõhuüritustel ja kohvikutes.

      Turistid on üldiselt minu keelekonaruste puhul mõistvad ja rahuarmastavad. Kellelgi ei ole ju kuhugi kiiret ega põhjust pahandada, kui mõni väljend veidi viltune on. Turistid Soomest kingivad mulle soome-rootsi taskusõnaraamatu ja julgustavad keeltemaailma avastamist jätkama. Nad on ise selle sõnaraamatu autorid ja kirjastajad ning näevad, et vajan teekonnal tuge. Tänan ja olen sõnaraamatu üle väga õnnelik! Siiski, üks minu lemmikaforismidest „Kõik inimesed naeratavad samas keeles!“ lahendab kõige paremini mõistmatuid olukordi ning ehitab sildu, millega mitte ükski teine keel nii hästi hakkama ei saa.

      KOHANEMINE

      Teen oma tööd Antoni külalismajas kohusetundlikult ja korralikult ning minuga ollakse väga rahul. Kökari saarel puudub minu jaoks aga igasugune sisu. On mõttetu tühjus, paljad kaljud, vahel tuuline rannik ja kõrged lained. Ümberringi sageli vaikus. Ühesõnaga – mitte midagi huvitavat.

      Tundub, et kui mina ei töötaks, siis magaks terve saar vist mingit talveunesarnast suveund. Kõik minu ümber käib justkui aegluubis. Inimesed räägivad aeglaselt, välja arvatud Sylvia, kes ongi vist tänaseni tolle saare kõige energilisem tulihing. Võin kõndida kilomeetreid mööda mõnd Kökari üksildasemat graniitpunast killustikuteed, kohtamata ühtki inimest, kuuldes üksnes kajakate kilkeid ja kaugelt lähenevate praamide vaevuaimatavat mootoripodinat. Õhk on sel suvel soe ja suvine. Turistidele on see üks tõeline unistuste suvi. Minuga on lood aga teisiti.

      Õnneks on mul ka kaaskannatajad. Üsna minu saareletuleku järel saabub sinna ka üks punapäine soome tüdruk Sanni. Tema on samuti jutukas tüüp. Muudkui räägib ja särab. Muidugi, ta nimi on ju Sanni, mis inglise keeles tähendab päikeselist. Ütlemata päikeseline hing ta ongi. Sanni tuleb tööle Sandviki jahisadamasse, mis on kiviviske kaugusel Antoni külalismajast ja mille omanik on Agneta – Gunnari õde, kes mul laeval vastas käis. Peale Sanni võetakse Sandviki jahisadamasse veel abitööjõudu, sest turistide teenindamises kompromisse teha ei anna. Suveks koonduvadki paljud niinimetatud suvetöölised Kökari saarele ja kogu ülejäänud Ahvenamaa saarestikku kohalikele abiks. Suvi on aeg, mil teenitakse talve leib. Kuna turismindus on saarte üks põhilisi elatusallikaid, ei saa neid väheseid turismikuid käest lasta. Kõrghooaeg algab saarestikus pärast jaanipäeva ja lõpeb siis, kui Soomes ja Rootsis algab kool, see tähendab hiljemalt augusti keskpaiku. Siis on saarel taas enamjaolt vaid kohalikud ja niigi vaikne eluolu veelgi vaiksem.

      Meie esimene ühine käik viib Kökari kiriku juurde, mis asub Hamnö saarel vaid põgusa jalutuskäigu kaugusel Antoni külalismajast. Kunagi ammu sõuti Kökari peasaarelt sinna paadiga. Praegu saab üle silla märkamatult ühelt saarelt teisele. Nii me siin töötame ja kannatame ning aeg-ajalt kirikuni ja tagasi jalutame. Vahel tundub küll kannatus väljakannatamatuna – olla siin rahus ja vaikuses ei ole just parim ajaveetmise vorm. Lisaks jalutuskäikudele saab Sanniga koos ette võetud hilisõhtuseid ujumisretki, istutud kaua üleval ja parandatud maailma. See meid aitab ja toetab. Vaikselt hakkavad kohanimed ja külad selgeks saama ning mõned naabridki näivad tuttavana. Toimub teatav kodunemine ja olukorraga leppimine. Suve lõpp ei ole enam kaugel.

      Saarel elades saab üpris kiirelt selgeks, et suveõhtuti, kui päike end loojuma seab, koguneb Kökari kirikutaguse kaljunuki jalamile Hamnö poolsaarel rohkesti fotograafe. Nad seavad seal end valmis, et merre vajuvat kera jäädvustada. Siinsed päikeseloojangud on kordumatud. Neid võibki vaatama jääda. Keegi on kunagi öelnud, et rahu on see, kui vaatad päikeseloojangut ja tead, keda selle eest tänada. Õhtu õhtu järel avastan minagi end seal istumas ja vaateid imetlemas. Märkan tasapisi, et see kirikutagune kaljupealne on koht, kus muidu nii hingeahistav vaikus näib loomuliku ja vastuvõetavana. Midagi minu ümber hakkab mu südamele kõnelema endisest enam. Pilk läheb taevalaotusele. Seal on pilvesiilud ja neil loojangu kuma. Kui ilus on taevas ja kogu loodus! Olen tänulik, et võin taas

Скачать книгу