LITMIR.BIZ

      Avastan, et Zoie on erakordselt agar suhtleja ja igas mõttes minu vastand. Ta viipab rõõmsalt päikeselõõsas mööda lonkivatele turistidele, hüüab kelmikalt meie stamplauset „Where are you from?“ ning üritab kõigile selgeks teha, et just meie juures tuleb kaloreid manustada. Mul on suur tõrge suud lahti teha ja ma ei saa kuidagi algust tehtud. Seisan totakalt naeratava tummahambana ning üritan end kokku võtta.

      „Ära karda, tee juttu!“ õpetab mind Stelios restoranisügavusest hõikudes.

      Kuidas küll võõra inimesega järsku jutule saada, murran ma pead. Tahaksin olla originaalsem ja erilisem keskmisest kamaki’st, kuid paraku ei tule sellest midagi välja. Kõige lihtsam on ikkagi kohmata midagi banaalset ning üritada vähem pealetükkiv olla. Loomulikult ei saagi minust Zoie-sugust lobeda jutuga tegelast, aga minu eesmärk on võluda kliente oma asjatundlikkusega kohalike roogade vallas. Tihtipeale meelitangi rahvast sisse just sellega, et olen tagasihoidlik ning ei tüüta uudistajaid väsitava lobaga.

      Töö on iseenesest päris kontimööda. Pean truu sõdurina oma kohal seisma iga päev kell 11–14 ning õhtul kella 17st nii kaua, kuni kliente jagub. Paraku on Kreetal suvehooajal iga päev tööpäev ning vaid mõnikord harva saab pühapäeva vabaks. Müüt logelevast lõunamaalasest ei pea siin paika, sest kõik, kes on vähegi turismiga seotud, töötavad järjepanu seitse päeva nädalas pool aastat järjest. Ei ole naljaasi maist oktoobri lõpuni iga päev rabada.

      Töökoha boonus on, et saan iga päev mitu korda tasuta süüa, vali aga menüüst, mida hing ihaldab. Sellest on suur abi, sest nii jääb minu 25eurosest päevatasust suurem osa järele.

      Paraku ei julge ma köögiga lähemalt tutvudes igat rooga proovidagi, sest sanitaarsusega on siin lood halvad. Kui külastajad siinset räpasust ja laga näeksid, põgeneksid nad küll tülgastusega minema. Kitsukeses ja alati määrdunud veest ligeda põrandaga köögis on kõik toiduained lahtiselt laudade peal või põrandal seisvates püttides. Kooritud kartulid ühes, kurgiviilud teises, keedetud munad kolmandas. Põrandal jalutavad prisked prussakad lisavad pildile vaid vürtsi juurde.

      Taverni omanik on Jorgos, kõhetu neljakümnendates eluaastates tüüp, kes – nagu varsti ilmneb – kuritarvitab nii vägijooke kui erinevaid meelemürke. Seetõttu on ta alati närviline ja läheb kergesti endast välja. Tööõhkkonda ei muuda meeldivamaks ka Jorgose ja Steliose omavahelised häälekad sõimlemised, mida nad häbenemata koguni klientide ees demonstreerivad.

      Minu teine vahetu kolleeg on serbia noormees Dali, kes on siin juba kolm hooaega vastu pidanud. Ta on kelner ja vajaduse korral ka kamaki. Jorgosega on tal ilmselgelt väga kehv suhe ning nii mõnigi kord juhtub, et Dali lahkub vihaselt sajatades keset tööpäeva tavernist ja Stelios läheb teda linna peale otsima, et teda tööle tagasi paluda.

      Dali on ähvardanud Jorgost lausa maha lüüa, kuid millegipärast naaseb ta lõpuks alati oma tööpostile. Ma ei mõista seda, sest töökohti on ju teisigi. Mina ei suudaks taluda sellist pidevat halvasti kohtlemist ja solvamist. Hiljem muidugi näen, et ega sellest ka mujal pääse.

      Ma pole eales kuulnud nii palju seksistlikke nalju ja kommentaare kui oma esimeses töökohas Kreetal. Eestis oleksin kõike ehk rohkem südamesse võtnud, kuid siin ei lase ma end igasugu labasustest palju kõigutada. Eeldan, et lõunamaa inimestel veri keeb ja sellised asjad ongi tavalised. Ei tasu iga pisiasja peale nina vingu ajada.

      „Söö rohkem kana, see paneb tissid kasvama!“ hõikab Stelios mulle restoranisisemusest sellal, kui ma oma tööpostil kliente ootan. Oskan seepeale vaid vastata, et Eestis soovitatakse hoopis saianukke süüa. „Muidu täitsa kobe tükk,“ kuulen Steliost mind häälekalt hindavat, „aga mõnest kohast on veel natuke puudu.“ Selle peale kõhistavad minu kolm meeskolleegi lõbusalt, aga nõustuvalt naerda.

      Välimuse kohta kuulen taverni külastajate vägagi jultunud kommentaare, mille põhjal saaks Ameerikas sadu kohtuasju algatada. Alguses on sellised repliigid natuke ehmatavad, kuid need pole solvavalt mõeldud, pigem konstateerivad fakte. Muidugi jätavad tsiviliseeritud inimesed teatud asjad enda teada, aga siin kogen tihti otsekohesust, mis mind vähemalt alguses hämmastab. Näiteks kommenteeritakse häbenemata kehakaalu või küsitakse, palju sa palka saad ja palju üüri maksad. Nüüdseks on see kreetalaste lapselik otsekohesus ka mulle natuke külge hakanud ning võin oma kaasmaalastele mõnikord piinlikult ebaviisakas tunduda.

      Mulle näib, et viisakusest on kohalikel üldse natuke teistsugune arusaam. Näiteks ei ole viisakas baaris kohaliku neiuga tutvust tegema minna, seda peetakse lausa jultumuseks. Tutvutakse ikka sugulaste või sõprade vahendusel.

      Ametiasutustesse või erafirmadesse helistades ei vastata meile tavapäraselt „see ja see firma, see ja see kuuleb“. Helistades Irákleio lennujaama infotelefonile vastab mulle tõre hääl: „Ne!“3 Muidugi olen segaduses ja küsin kinnitust selle kohta, kuhu sattusin. Kõlab

Скачать книгу