ТОП просматриваемых книг сайта:
Millie armuseiklused. Jill Mansell
Читать онлайн.Название Millie armuseiklused
Год выпуска 0
isbn 9789985337776
Автор произведения Jill Mansell
Жанр Зарубежные любовные романы
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
I. peatükk
Kohast, kus nad istusid, avanes küll suurepärane vaade, aga ometi ei suutnud Millie Brady hoiduda endamisi arutlemast, miks oli Neil sõidutanud ta täna siia Tresanter Pointi. Tavaliselt ei läinud looduse ilu poisile vähimatki korda.
Praegu köhatas too Millie kõrval oma ülihoolikalt remonditud smaragdrohelise MG juhiistmel hääle puhtaks.
„Nõndaks siis … olen selle üle pisut mõelnud; me oleme juba kaunis pikka aega käinud.” Korraga krahmas Neil tema käe enda pihku ja hakkas seda silitama, nagu rahustaks kartlikku kutsikat.
Ühtäkki hakkas Milliele koitma, millest juttu võib tulla. Oh sa sitikas, sa sunnik, ega viimaks … Neil ei kavatse ennast ju ometi kokku võtta ja talle abieluettepanekut teha …
„Ega see aeg nüüd nii pikk ka ole,” torkas ta kibekähku vahele, „tegelikult üsna üürike. Kõigest kolm kuud.”
„Aga siiski – me klapime omavahel päris hästi, eks? Ja tundub, nagu ei tahaks korteriperemees meie üürilepingut pikendada. Minu arvates on ta nõuks võtnud meile üles öelda.”
Et jutt käis korterist, mida Neil jagas nelja sõbraga, polnud Millie põrmugi üllatunud. See koht oli kirjeldamatult masendav.
„Nii ma siis mõtlesingi, arvestades, et meie kaks oleme viimasel ajal olnud üsna lahutamatud … Millie, halloo, kuulad ka või?”
„Mm? Oi, palun vabandust.” Millie sundis end kuulama; vahepeal oli tema tähelepanu korraks endale tõmmanud kalju tipul asuvale vaateplatsile sõitnud kiiskavoranž Mercedes. Kui auto pidurite kriiksudes seisma jäi, pani Millie paratamatult tähele, et selle juhil, tumedaid päikeseprille kandval naisel, olid autoga täpselt üht ja sama karva oranžid juuksed.
Rooli taga istuja pahvis palavikuliselt sigaretti. Ja tuju ei paistnud naisel sugugi hea olevat, täheldas Millie, kui too võttis prillid eest ning hakkas laotama armatuurlauale mingeid valgeid ristkülikuid, nagu jagaks mängukaarte.
Kuula nüüd ometi. Ole nii kena ja keskendu. Millie püüdis ennast vaimselt virgeks raputada. Kui mees on just äsja hakanud tegema sulle abieluettepanekut, pole ju palju nõutud, et sa ta vähemalt ära kuulaksid – seda nõuab viisakus.
„Nojah et kuidas oleks, kui sina annaksid oma korteri ka ära ja me otsiksime koha, kus saaksime elada kahekesi ?”
Neil vaatas talle võidukalt otsa – tema kohutav katsumus oli möödas. Usutagu või mitte, ta oli sellega toime tulnud. Oli öelnud kõik, mida siia ütlema oli sõitnud. Nüüd ei jää Milliel muud üle kui õnnest minestada ja öelda jah.
Abieluettepanekut ta siis ikka ei teinud, andis Millie endale aru ja temast tulvas üle tohutu kergendustunne. Ta ei pidanud kartma, et siin langetakse romantiliselt ühele põlvele ja kougitakse seejärel välja juveelipoest ostetud sametkarbike, milles on kihlasõrmus. Ei mingit kirikut, ei mingeid mesinädalaid, pühalikke tõotusi ega muud imalat jama – kus sa sellega. Neil oli valinud odavama ja argisema variandi – esiteks sellepärast, et teda ähvardati praegusest elupaigast välja tõsta, ja teiseks sellepärast, et ta oleks pigem lasknud endale tuliseid orasid küünte alla torkida, kui triikinud särki või pesnud puhtaks oma sööginõud.
Ma olen kõigest kahekümne viiene. Elul peab olema mulle veel midagi pakkuda.
Aga tõega: mis ikkagi olid nood Mercedese armatuurlaual lebavad valged ristkülikud? Ja kas too terrakotakarva juustega naine – ta oli nüüd autost välja tulnud – ei peaks hoolikamalt vaatama, kuhu läheb? Ta kõnnib kaljuservale nii lähedal, et see on suisa ohtlik, pidas Millie mõttes epistlit; kas see naine siis ei mõista, et kui jalg juhtub vääratama ja ta kukub kakssada jalga allpool olevatele kividele, võib ta surma saada?
„Sa ei ütlegi midagi,” kurtis Neil. „Arvasin, et oled seitsmendas taevas. Pole enam tarvis elada Hesteriga selles väikeses majauberikus …”
„See pole mingi uberik,” vastas Millie, mõtted mujal. „Ja mulle meeldib seda Hesteriga jagada.”
„Aga mõtle: me elaksime koos. See tähendab, et mul on sinuga tõsised kavatsused. Oleksime päriselt paar.”
Tuul oli puhunud punakuldsed juuksed naisele näo ette, aga kui too nüüd käe tõstis ja need silmilt ära lükkas, nägi Millie, et ta nutab. Talle tundus, et naise näos on midagi tuttavlikku, aga nii kaugelt ei võinud selles päris kindel olla.
Midagi oli seal kahtlemata korrast ära. Naine kõndis ikka veel edasitagasi, pahvis raevukalt sigaretti ja jäi aeg-ajalt korraks seisma, et vaadata üle kaljuserva alla. Tavaliselt istuti niisugustel platsidel rahumeeli selleks otstarbeks paigaldatud pinkidel ja imetleti hunnitut vaadet. See naine, turgatas Milliele pähe võrdlus, käitus pigem nagu olümpiamängude kõrgushüppaja, kes keskendub kolmandaks, otsustavaks maailmarekordikatseks …
„Olgu, mis seal ikka – kui sa ei taha, et elaksime koos, jäägu siis nii,” nähvas Neil ja laskis tema käest järsult lahti. „Iga normaalne tüdruk oleks olnud õnnelik, aga sinust ei maksa seda oodata – kus sa sellega. Oleksin võinud juba ette arvata, et hakkad pirtsutama. Mida sa õieti ootad? Et sind põlvili palutaks või?”
Oh sa püha müristus, see naine valmistubki hüppama.
Ainult et mitte ülespoole, andis Millie endale õudust tundes aru. Natuke liiga hilja tuli talle meelde, et Tresanter Point ei ole tuntud ainult vaateplatsina. Sellest räägiti ka kui kohast, kust õnnetud armastajad end surnuks hüppavad.
Paigast, mis meelitas ligi enesetapjaid.
See naine seal kavatses alla hüpata.
„Iga normaalne tüdruk oleks meelitatud,” jätkas Neil pahuralt. „Iga normaalne tüdruk oleks õnnest segane, ütlen ma sulle. Ausõna, ma ei saa aru, kuidas sa võid olla nii tänamatu; mulle tundub, et sa ei mõista, kuidas tüdrukud mind taga ajavad. Ma olen … Hei! Kuhu sa lähed? Mis mänge sa õigupoolest mängid?”
Millie oli juba autost väljas ja tormas üle kareda rohu, nagu oleks tal kuri kannul. Naine seisis praegu, selg tema poole, ning proovis süüdata lõpuni suitsetatud sigareti otsast järgmist. Pikk tumesinine puuvillane kleit laperdas seisja paljaste valgete jalgade ümber. Pikad vasekarva juuksed voogasid tugevas tuules tema taga nagu isevärki lipp.
Saanud Mercedese juures pidama, nägi Millie, et tal oli olnud õigus. Armatuurlauale sätitud valged ristkülikud olid tõepoolest ümbrikud, igaühel peal ise nimi.
Üks kahest: kas see naine saadab välja peokutseid või on need enesetapukirjad.
No nii, olgu, ära satu paanikasse, mõtles Millie. Ise täiesti paanikas.
Mida nüüd teha?
PIIIP!
Kaljuserval seisev naine ehmus ja pöördus vaatama. Millie samuti.
„Tont võtaks, mida sa enda arvates teed?” karjus Neil MG-st maruvihaselt.
„Ei midagi! Ma tahan lihtsalt … tuld küsida.”
Millie ütles esimese asja, mis talle pähe kargas. Neil virutas kämblaga nördinult vastu rooliratast, ent Millie oli talle juba selja pööranud ning seisis esimest korda silmitsi naisega, kes oli otsustanud Teha Kõigele Lõpu.
Vaist ütles Milliele, et kui ta jääb mõtlema, mida nimelt öelda ning kas see, mida ta ütleb, on õige või vale, jäävadki tema keelepaelad seotuks ning ta ei julge sõnagi lausuda.
Jäi üle ainult üks võimalus: haarata härjal sarvist.
„Noh?” Meelekindlalt vaatas Millie enda ees seisva naise paiste nutetud mererohelistesse silmadesse. „Kas teil on?”
Paiste nutetud mererohelised silmad seirasid teda, nagu oleks ta hull.
„Mida mul peab olema?”
„Kas teil tuld on?”
„Muidugi on mul tuld.” Naine võttis ärritunult oma Marlborost mahvi ja puhus välja suitsujoa, mille tuul sedamaid olematuks hajutas.
„Niisiis. Kas ma saaksin teilt tuld?” ei jätnud Millie järele.
„Saaksite küll. Ainult et minu arvates