LITMIR.BIZ

Скачать книгу

selle ülespuhutud kergatsiga ja sõidan mõttetule vägivallasündmusele. Ja jätan sinnapaika Thomase ja lapsed, ainukesed, kes tegelikult midagi tähendavad. Olen lihtsalt lollakas.

      Ta nuusutas oma käsi, tundis ikka veel Kalle juuste ja Elleni pisarate lõhna. Ta kõri tõmbus kokku. Ta pöördus, võttis kotist mobiili ja tüki majapidamispaberit ja pühkis käsi.

      „Siin on nüüd auk,” ütles Bertil Strand ja andis gaasi.

      Annika valis numbri.

      Politsei oli andnud korralduse kõik telefonid välja lülitada. Anne Snapphane oli kindel, et ta oligi nii teinud, mistõttu vibra ta jakitaskus tuli vähemat sorti vapustusena. Ta tõusis voodis kiiresti istukile, pulss vasardas kurgus ja oimukohtadel, ta mõistis, et oli vist suikunud. Telefon põrises nagu tohutu putukas, mis oli pugenud vihmajope sisetaskusse. Segaduses lükkas Anne juuksed näolt ära, maitses keeleotsa: hallituse mekk. Ta siples ennast suleteki, ilupatjade ja päevateki puntrast vabaks, tõmbas jaki välja ja sai telefoni kätte. Vaatas umbusklikult kuvarit, ei mingit numbrit, kõhkles. Mis see siis on? Kas mingi test?

      Vajutas „Vasta” ja sosistas ettevaatlikult.

      „Hallo?”

      „Kuidas on?” kuulis ta Annika Bengtzoni häält, kaugelt ja ebaselgelt. „Kas oled elus?”

      Anne Snapphane nuuksatas, pani peopesa silmadele, surus sõrmedega vastu valutavat pead, kuulas hääli traadita telefonis. Kahin ja ragin, mootorimüra ja mööduvate autosignaalide võnkuvad hääled.

      „Hädavaevu,” sosistas ta.

      „Me kuulsime Michelle Carlssonist,” ütles sõber Annika, rääkides aeglasemalt kui muidu. „Me oleme teel Yxtaholmi. Kas sa saad üldse rääkida?”

      Anne hakkas nutma, hääletult, soolased pisarad jooksid alla mikrofoni.

      „Vist saan.”

      Vastuseks oli kuulda hingeldamist.

      „… ainult liikluses nii kuradi pikad ummikud … sa oled siis kohal?”

      Telefon hakkis, kohin ja vihm, jupikaupa Annika hääl. Anne Snapphane tõmbas sügavasti hinge ja tundis, kuidas pulss rahuneb.

      „Ma olen siin oma toas lossi lõunatiivas. Oleme kõik koduarestis. Meid kuulatakse vist ükshaaval üle.”

      „Mis siis juhtus?”

      Anne pühkis käeseljaga pisarad ära, pigistas teise käega telefoni ja surus selle vastu kõrva – see oli side päästenööriga.

      „Michelle,” sosistas ta. „Michelle on surnud. Ta leiti telebussist, kukal sodi.”

      „Kas mente on palju?”

      Süda lõi rütmilisemalt, juba peaaegu talutava kiirusega. Annika hääl esindas tegelikkust ja igapäevaelu. Anne Snapphane tõusis püsti, endal põlved veidi hellad, ja vaatas aknast välja.

      „Siit ei ole palju näha, kaarsild üle kanali ja mõned vibumärklauad. Ma kuulsin automürinat ja natukese aja eest maandus helikopter.”

      „Kas sina ka teda nägid?”

      Anne Snapphane pani silmad kinni, pigistas ninajuurt, pildid ta peas sähvatasid läbi pohmeluse.

      „Ma nägin teda. Ma nägin teda …”

      „Kes seda tegi?”

      Uksele koputati. Anne külmus jääsambaks ja vahtis halvatuna ust. Päästenöör tõmmati ära, ta oli taas segaduses.

      „Ma pean minema,” sosistas ta telefoni ja vajutas kõne kinni.

      „Anne Snapphane?”

      Ukse tagant kostev hääl oli käskiv. Anne viskas telefoni teki alla ja köhatas kurgu puhtaks. Enne kui ta jõudis vastata, tehti uks lahti. Lävel seisev politseinik oli noor ja silmanähtavalt närvis.

      „Olgu, nüüd on teie kord.”

      Anne vahtis talle otsa.

      „Mul on suur janu,” ütles ta.

      Politseinik ei saanud aru, kui ebatõeline olukord Anne jaoks on, ta isegi ei näinud temas inimest, vaatas tast lihtsalt läbi.

      „Uksest välja ja siis alla vasakule. Kiiremini.”

      Koridor oli pime, sest sadas ja uksed olid kinni, seinad olid kreenis. Anne ei olnud veel päris kaine. Ta käsi toetus vastu seina ja ta tundis üksindust. Mitte kedagi telemeeskonnast polnud näha. Kui politseinik välisukse lahti tegi, lõid külm ja niiskus Annele vastu nagu märg rätik. Ta tõmbas ägedalt hinge, taarus ukseavas, kissitas lossi poole. Politseinikud, politseiautod, pilt oli halli vihma tõttu hägune.

      „Ega teil ei ole vihmavarju või midagi?”

      Ta saatja osutas vastuseks käega majanurga suunas. Anne Snapphane tõstis õlad kõrgele, tegi kõhkleva sammu kivitrepile ja tundis, et vesi leidis kohe tee krae vahelt sisse.

      „Kuhu ma pean minema?”

      „Järveäärsesse majja. Kiiresti.”

      Külm veenire voolas piki selgroogu alla ja silmad olid vett täis. Anne pilgutas selle välja, ukerdas kolm trepiastet alla kruusateele ja kõndis piki pukspuuhekki aia poole. Ta kõndis valgeks krohvitud müüri kõrval lossi uue tiivani, tegi ringi ümber väikese emailitud metallmööblikomplekti ja jäi seisma. Väikest aeda raamistas telliskattega ja võlvitud läbipääsuga müür.

      Siit peaks olema kerge jalga lasta, mõtles naine.

      „Otse edasi, tulge nüüd!”

      Anne pööras pilgu müürilt ära ja astus ukse poole.

      Komissar istus suure konverentsisaali laua taga. Täpselt tema selja taga asuvast aknast paistis telebuss. Alateadlikult taganes Anne Snapphane sammukese ja astus saatjale jala peale. Buss torkas vihma käes silma nagu väljalõige mõnest ajakirjast – kriitvalge, peal firma karjuvad logotüübid.

      Ei tea, kas Michelle on ikka veel seal, käis mõte läbi Anne pea. Ei tea, kas ta on juba külmaks muutunud.

      „Istuge.”

      Anne vajus tooli, millele komissar oli viibanud, kuivatas silmad vihmast kuivaks, vaatas silmi pilgutades politseinikule otsa ja pani tähele tema värvikirevat Havai särki. Kergendus oli silmapilkne.

      „Issand küll,” lausus ta, „kas see olete teie?”

      Paistis, et mees ei kuulnud, mis ta ütles.

      „Me kohtusime kunagi Stockholmis,” ütles Anne nüüd juba innukalt. „Koos Annika Bengtzoniga …”

      „Teie olite üks neist, kes ta leidis,” lausus mees.

      Anne pilgutas hämmelduses silmi.

      „Jah,” ütles ta. „Üks neist.”

      Äkitselt oli ebareaalsus tagasi, põrand lõi kõikuma, Anne klammerdus kirjutuslaua külge.

      „Palun natuke vett.”

      Tuli politseinik kannu ja klaasiga. Anne valas ise, käed värisesid. Jõi terve klaasi tühjaks, januselt, ajas vett maha.

      „Pohmell?”

      Anne Snapphane toetus vastu tooli seljatuge, tundis, kuidas iiveldus kasvab.

      „Ma arvan, et mul tuleb kohe astmahoog peale.”

      „Kas peale salvestust ongi kombeks pidada maha üks metsik pidu?”

      Anne tõmbas käega üle juuste ja pani tähele, kui märjad need on.

      „Miks ma siin pean olema? Millal ma tohin koju sõita?”

      Komissar tõusis püsti.

      „Me kuulame teid kõiki päeva jooksul üle, ükshaaval. Mitte keegi ei ole rohkem kahtlustatav kui teine, aga informatsiooni kogumiseks peame muidugi teid kõiki üle kuulama. Ma loodan, et saate sellest aru.”

      Anne vaatas talle otsa, suu poollahti, püüdes mõista, mis ta ütles.

      „Ülejäänud

Скачать книгу