Sügismüsteerium - Nora Loorber

Скачать книгу

jõudes väsinud, kuid, võileib hambus, lülitasin siiski arvuti sisse. Võpatasin trellpuuri kõrvulõikavast häälest. Naabrid, tõprad, tegid veel sellisel kellaajal remonti! Hästi inimlikult ja kannatlikult asjale lähenedes võib neid ju mõista. Eks nemadki pidid remondi jaoks aega leidma põhitööst vabal ajal – kui nad üldse tööl käisid – nii nagu minagi istun koduse arvuti taha õhtul pärast raamatukogu. Õnneks puuriti täna vähem, kopsimist ja mehe-naise argise vaidluse hääli kostis aga veel mitme tunni jooksul.

      Postkasti oli maandunud Wolfhart Nebendahli teade – ta oli nõus ja tänas ette ning manusena oli lisatud kirjavahetus. Naine, Juta Nebendahl, oli vahetanud kuus-seitse meili sõbranna Merle Raudpuuga. Tavaline naistevaheline loba. Juta mainis Wolfharti mõnes meilis möödaminnes, nimetamata teda kordagi koduselt Wolfiks või Wolleks, lühendades mehe nime paar korda vaid Wol või W. Nii vähe siis hoolibki oma abikaasast, mõtlesin keelatud kirju lugedes. Oh, miks sa, Juta, ei olnud oma sõbrannaga lobisedes veidi ettevaatlikum! Tead ju küll, et su mees on haiglaselt armukade ning et kiivust ja kahtlusi õhutab seegi, et kirjutad talle mõistmatus eesti keeles. Ja nüüd olen mina selles jamas kaelani sees. Piinlikkust tundes sirvisin sõbrannade banaalseid ja sügavalt isiklikke mõttevahetusi: „See jobu Wolfhart võtab mind oma surmigavatele vanurite seltskonnaõhtutele kaasa.” – „Oh, olen täitsa tüdind, tahan ära!” –„Miks sa ei lahuta? Mõtle mingi põhjus välja, näiteks koduvägivald, küll sa näed, kohus asub sinu poolele ja saad kopsaka kompensatsiooni!” või „Vana toi, ta süda jukerdab, kuid ta võib veel kaua elada, aga mina suren siin päev-päevalt tema kõrval kopitades.” Piinlik! Vastik! Mõtlesin kahetsustundega vaesele Wolfhartile, kelle nõudeks oli, et ma teksti võimalikult täpselt ära tõlgiksin, teda säästmata, sest tulemus võib kujuneda veenvaks tunnistuseks tema naise vastu juhul, kui neil seisab ees lahutusprotsess. Juhul, kui neil seisab ees lahutusprotsess! Ta armastab ilmselt oma naist endiselt, tahab temaga väljaspool kodu uhkustada ja kodusooja jagada, aga noor mimm on tänamatu. Selline on elu. Kirjade järele otsustades on proua Juta kibestunud, hilistes kahekümnendates või varastes kolmekümnendates üksildane lasteta naisterahvas, kindlasti mitte õnnelikus abielus.

      Saad, mida tahad, Wolfhart Nebendahl! Mõtlesin sõnade „jobu” ja „toi” sobivate tõlkevastete üle: „Dussel”, „Dummkopf ”, „alter Starrkopf ”, „alter Knopf ”, kaalusin variante. Tahtsin tõlkega täna joonelt ühele poole saada, narr oleks sellele kulutada rohkem kui üks õhtu. Kella üheteistkümne paiku olin meilide tõlkimisega lõpule jõudnud, kiire korrektuur, ja piinlikkust tekitanud tõlketöö ühes arve ja paarisõnalise selgitusega Herr Nebendahlile edastatud. Härra oleks mu saadetist otsekui pikisilmi oodanud. Ta vastas peaaegu kohe, tänas veel kord südamlikult ja lubas raha kiiresti üle kanda. Jään siis ootama.

      3. peatükk

      Kui ma järgmisel hommikul tööle tulin, naeratas Heinrich oma laia valvurinaeratust: „Tere, Anette! Sul oli vist eile lahkudes väga kiire, kas läksid peole või kohtama?” Peole või kohtama! No tere-tere, miks sa minust siis kohe nii arvad, eks ma ikka koju oma arvuti taha kiirustasin, et jätkata rahateenimise lõpmatut jada.

      „Ega ma muidu poleks küsinud,” vabandas Heinz koogutades, mis tahtis vist olla midagi kummarduselaadset, „aga sa jätsid raamatukogu ukse lahti. Eks vahel ikka juhtub, no selleks ju valvuriamet loodud ongi, et kõik üle kontrollida.”

      „Ei ole võimalik!” Seisatasin ja vaatasin talle otsa. „Mäletan, et keerasin kindlasti ukse kinni, kas sa siis ise tähele ei pannud, olid ju laua taga, kui ma lahkusin?” Valvurilaua tagant näeb raamatukogu koridori, kuid tegelikult asub raamatukogu uks koridori laiemas otsas, nii et Heinzil on küll ülevaade sellest, kas Raul Andres keerab oma kabineti ukse iga tööpäeva lõpul korralikult kinni või ei, kuid raamatukogu klaasist sissepääsu ta laua taga istudes näha ei saa. Ega heatahtlik ja mu vastu piiritult lahke Heinz seda lugu kindlasti minu ärritamiseks välja ei mõelnud, küllap siis oligi nii. Mul tuleb omaks võtta, et unustasin ukse lukku keerata, arvasin, et keerasin, kuid tegelikult ei keeranud. Pole ka ime, kui nüüd meelde tuletada, siis oli mul eile õhtul raamatukogus see kummaline-kehutav tunne, nagu keegi jälgiks mind – ilmselt unustasin hetkeks kõik muu, ka tavapärase igaõhtuse ukselukustamise.

      Raamatukokku sisenedes leidsin eest Salme ja Raul Andrese toast kostis töist telefonivestlust. Küsisin ääriveeri ka neilt kahelt, et ega nad õhtul pärast kaheksat oma võtmega ruumi ei sisenenud, et kas olid ehk midagi isiklikest asjadest maha unustanud, millele ekstra järele tulid. Mõlemad raputasid pead ja Salme vaatas mind etteheitvalt, mina-küll-ust-lahti-ei-unustaks ilmega. Muidugi oli Heinrich neile juba lukustamata uksest rääkinud. Ei jäänud mul muud üle kui leppida hajameelse mainega, kuigi tõele au andes unustan ma haruharva midagi. Ju siis mängib mu mälu minuga malet ja tahab mind seljatada. Ei kavatse ma talle nii kergelt alla anda, vananemisprotsess tuleb peatada! Otsustasin hakata tervislikule toitumisele rohkem tähelepanu pöörama.

      Võtsin iseenda karistamiseks ja rahustuseks ette inventuuri, et avastada võimaliku sissetungija tegevus. Heinrich oli õhtul ust sulgedes raamatukogus tuled põlema pannud ja ruumi hoolikalt üle vaadanud, kuid keegi võis ju minust sulgemata jäänud raamatukokku siiski veel siseneda. Raamatute varastamist oli paar korda ette tulnud. Isegi turvaväravad osteti seepärast. Pärast turvaväravate paigaldamist pole raamatukogu lahtioleku ajal küll vargusi enam toime pandud, aga arvestades õhtust aega ja tühja raamatukogu, mil potentsiaalsel varganäol olid vabamad käed, tasus siiski kontrollida. Heinrich võis sel ajal sulgeda uksi ülakorrusel ega pruukinud turvaväravate piiksumist kuulda. Arvutitel pole turvaelementi küljes ja neid saab ilma piiksuta välja viia. Arvutid olid kõik siiski kohal. Hingasin kergendatult. Asusin teatmeteoste riiulit revideerima. Nende kopsakate väärtuslike raamatute asukohad on mul peaaegu peas, kuid võtsin appi ka meie andmebaasid. Õnneks polnud midagi kadunud. Kahe mitme tuhande kroonise ingliskeelse entsüklopeedia vahelt kukkus aga põrandale kärtsoranž paberilipakas. Kummardusin seda üles võtma ja avastasin paberil luulelaadse teksti:

      „Väriseb maa, väriseb taevas,

      sisekosmose vaikusesse murrab läbi üks valgusekiir,

      mis purustab südame hetkega

      miljoniks punaseks killuks,

      mis roosiõitena langevad ta peale

      ja panevad sädelema ta kuldpruunid juuksed

      kuupaistel tuleleegina.”

      Hm, keegi on kellelegi sõnumi jätnud. Tudengid omavahel või? Kas peaksin selle vanale kohale tagasi asetama? Tegelikult võis see ka kogemata kellegi asjade seast riiulisse sattuda, kuigi paberitükk ei paistnud olevat mõne raamatu vahele järjeks unustatud, vaid oli kahe suure teose vahele tõenäoliselt meelega pistetud. Sõnumi läkitaja peab ju ometi teadma, et avariiulitega raamatukogus tehakse alatasa inventuuri ja sellised väikesed romantilised jutukesed tulevad päevavalgele. Mulle see ilmselt adresseeritud ei ole. Jõllitasin seda poeetilist paberitükki ja raputasin mõistmatult pead, nii et mu õlgadeni ulatuvad kuldpruunid juuksed lehvisid. Jah, seda see panija ilmselt sooviski, turgatas mulle pähe – et tema vabavärsiline läkitus päevavalgele tuleks! Kuldpruunid juuksed… Instinktiivselt suskasin oletatava armusõnumi oma alumisse lauasahtlisse.

      Jätkasin inventuuri kultuuriloo ja filosoofiaga, seejärel üritasin eraldi ja eriti hoolsalt kontrollida kõige enam laenutatavaid raamatuid psühholoogia, psühhoteraapia ja psühhopatoloogia riiuleil. Need teosed, mis polnud välja laenutatud, olid kohal, paar tükki olid juba varem kaduma läinud. Haruldaste vanade raamatute kapi uks raamatukogu taganurgas oli lukus, võtme asukohta teadsime vaid mina, Salme ja Raul. Kontrollisin siiski kapi sisu üle, mitte midagi polnud kadunud. Alles olid ka kõik meie koolis kaitstud väitekirjad, mida samuti luku taga hoiame. Ma ei hakanudki kogu meie fondi üle vaatama. Ilukirjandusega ei jõuaks niipea ühele poole, vanu perioodika-aastakäike pole üldse mõtet läbi lapata, mis neist tühjadest.

      Kui olin maha rahunenud, oma töölaua taha maandunud ja paksu liigituskataloogi põlvedele asetanud, et asuda lahterdama raamatukogusse saabunud uusi raamatuid, leidsin kataloogi vahelt järjekordse, seekord helelilla paberi peale trükitud sedeli, mis andis mulle teada järgmist:

      „Sünk

Скачать книгу