ТОП просматриваемых книг сайта:
Minu Alaska. Maria Kupinskaja
Читать онлайн.Название Minu Alaska
Год выпуска 2010
isbn 9789949479153
Автор произведения Maria Kupinskaja
Жанр Книги о Путешествиях
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Kirjutaja jaoks võis see ju mäng olla, mina aga suhtun kõigesse elutruu tõsidusega. Ma olen nii üleküllastunud umbusust ja skepsisest, et mulle lihtsalt ei mahu pähe, et miski võiks õnnestuda niisama, mängeldes, et keegi võiks teha head niisama, vastutasu nõudmata. Mitte siin, mitte Ameerikas.
Seetõttu võib ainult ette kujutada, mis toimub mu hinges hetkel, kui kirjutan oma blogisse: “Asjad on nii hästi, et see paneb mind muretsema, kas ei juhtu ehk midagi ootamatult halba. Praegu on mind vastu võtnud tore omanik, külalislahke ja imeilus piirkond, vahva toakaaslane, mugav kodu.”
On 26. mai 2006.
Mul tuleb ära õppida üks pealtnäha lihtne elu reegel: asjad ei pea keerulised olema. Ma võin kui tahes palju umbusaldada tolliametnikke, kaunist loodust, sõbralikke inimesi, aga see ei muuda seda, mis on tõeliselt tähtis – seda, et alates Alaskale saabumisest lähevad asjad ainult ülesmäge. Kusagil ei ole konksu, “kala”, pettust. Asjad ongi hästi.
Sujuva Eestist USAsse ülemineku huvides on hea see, et saabun Alaskale Kanada kaudu, läbi Whitehorse’i lennujaama, sest otse Skagways maandudes oleks ma vist ilma pikema jututa infarkti saanud. Whitehorse on väike, hall, tolmune ega erine kuigivõrd suvalisest Kesk-Euroopa tööstuslinnast. Ma tean kohe algusest, et mulle ei meeldi see linn.
Whitehorse’i teed on laiad, parkimisplatsid üüratud, majad inetud. Ma olin oodanud armsat Kanada väikelinna, aga leian eest industriaalse maastiku: üleskaevatud pinnase, langetatud puud, kokku kuhjatud aheraine.
Lõputult suured poepinnad ei vihja kohe kuidagi sellele, et tegu on Kanada ühe vähem asustatud kohaga, Yukoni territooriumiga. Yukon on nimelt kümme korda suurem kui Eesti, elanikke on seal aga kõigest 30 000 ehk vähem kui Pärnus. Ma vist isegi ehmun korraks – äkki on Skagway samasugune? –, kuid olen liiga väsinud, et selle üle pikemalt juurelda.
Kuna Robert ja Sebastian on ühendanud minu lennukile vastu tulemise Whitehorse’is poodlemisega, jõlgun ma nendega kaasa. Esimene pood, teine pood, kolmas pood… Metallkonksud, tööriistad, madratsid, midagi-veel, midagi-veel… Vajalike asjade nimekiri on lõputu!
“Milleks meile kõike seda vaja on?” küsin ma Robertilt, kui me otsime Pirita Selveri suurusest tööstustarvete osakonnast järjekordset mehelikku jubinat.
“Koertelaagrisse. Küll sa ise näed, kui kohal oleme,” vastab ta rahulikult.
“Ahah, okei.”
“Tahad sa süüa?” küsib ta, kui me tavalisse, nii-öelda söögipoodi jõudnud oleme, ja ma vastan automaatselt, reaalsele olukorrale mõtlemata: “Ei, aitäh, ei taha.”
Ei taha ma jee!
“Palju nendest lennuki võileibadest möödas on, neli tundi või?” siunan ma oma geniaalset tagasihoidlikkust ning vaatan nõutult poes ringi: 99 protsenti riiulitest on kaetud võõraste brändidega, alles jääv üks protsent on aga Coca-Cola, mida ma niikuinii ei joo. Kõht ütleb justkui, et oleks aeg süüa, aga mida võtta? Kõik on võõras, kõik on kallis, kõike on nõnda palju. Olen nii hämmeldunud, et mulle tundub lihtsam toidust keelduda, kui otsida vastust küsimusele, mida ma süüa tahan.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.