LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kes 1870. aastatel rääkis võimu haaramisest ja diktatuuri kehtestamisest distsiplineeritud ning äärmiselt tsentraliseeritud juhtimisega avangardi jõul põhjendusega, et sotsiaalset revolutsiooni on võimatu korraldada demokraatlike vahenditega: kapitalistliku arengu seaduste kohaselt toetavat rikkamad talunikud status quo’d. Tkatšov nõudis, et riigipööre tuleb korraldada nii kiiresti kui võimalik, kuni pole veel mingeid ühiskondlikke jõudusid, mis asuks valitsuse poolele, sest ootama jäämine võimaldab niisugustel jõududel tekkida.

      Kõik Lenini ideoloogia peamised komponendid – rõhuasetus vajadusele distsiplineeritud avangardi järele; arvamus, et tegutsedes (nn subjektiivne tegur) on võimalik muuta ajaloo objektiivset kulgu (ja iseäranis, et riigiaparaati hõivates on võimalik esile kutsuda sotsiaalset revolutsiooni); kindel usk terrorisse ja diktatuuri; põlgus liberaalide ja demokraatide (ning muidugi nendega kokkuleppele läinud sotsialistide) vastu – pärinesid mitte Marxi, vaid Tkatšovi ja Narodnaja Volja põhimõtete hulgast. Lenin lisas marksistlikule dialektikale, mis muidu oleks jäänud passiivseks – olles valmis ootama, kuni revolutsioon objektiivsete olude arenedes küpseb, selle asemel et see poliitiliste aktsioonidega ise toime panna –, selgesti eristatavalt venepärase annuse vandenõulaslikku elementi. Mitte marksism ei teinud Leninist revolutsionääri, vaid Lenin oli see, kes tegi marksismist revolutsiooniteooria.

      Lenin oli sündinud võitlejaks. Ta pühendus jäägitult revolutsioonivõitlusele. „See on minu elu!” tunnistas ta prantsuse sotsialistile (ja oma armukesele) Inessa Armandile 1916. aastal.17 Professionaalse revolutsionääri tegevuse taga polnud Leninil peaaegu üldse eraelu. Mõned üksikud armulood välja arvatud, elas ta samasugust elu nagu keskaegne provintsiametnik, kellel oli täpselt kindlaks määratud aeg söögiks, uneks ja tööks. Leninit iseloomustab tugevalt puritaanlik käitumisviis, mis hiljem avaldus ka tema diktatuuri poliitilises kultuuris. Ta surus maha oma emotsioonid, et olla meelekindel ja arendada endas karmust, mis oli edukale revolutsionäärile tema arvates hädavajalik, näiteks olla võimeline revolutsiooniürituse nimel verd valama. Tunnetele polnud Lenini elus ruumi. „Ma ei tohi muusikat liiga sageli kuulata,” tunnistas ta kord, olles kuulanud Beethoveni sonaati „Appassionata”. „See tekitab minus soovi öelda meeldivaid ja rumalaid sõnu ja silitada inimeste päid. Aga praegu on vaja neile vastu pead anda, peksta halastust tundmata.”18

      Saabunud 1893. aastal pealinna Peterburi, lähenesid Lenini vaated rohkem tavapärase marksismi seisukohtadele: et Venemaa on kõigest kapitalistliku arengu alguses ja et enne kui saab toimuda sotsialistlik revolutsioon, peab tööliste demokraatlik liikumine koostöös kodanlusega autokraatia kukutama. Riigipöördest või terrorist enam juttu polnud. Alles pärast seda, kui kehtestatakse kodanlik demokraatia, mis tagab töölistele sõna- ja ühenduste moodustamise vabaduse, võivat alata revolutsiooni teine ja sotsialistlik faas.

      Siin oli oluline paguluses viibinud marksismi teoreetiku Georgi Plehhanovi mõju. Plehhanov oli esimene, kes visandas kaheetapilise revolutsiooni teooria. Sellega said vene marksistid viimaks vastuse ka probleemile, kuidas saavutada kapitalismijärgne ühiskond riigis, mis alles praegu on jõudmas kapitalismifaasi. See andis tuge nende usule, et loobudes võimu haaramast – mis Plehhanovi sõnul oleks kaasa toonud ainult „despootia kommunistlikus vormis” – on siiski võimalik liikuda edasi sotsialismi suunas.

      Marksistlikud rühmitised asusid propagandat tehes töölisi tulevaseks revolutsiooniks ette valmistama. Osa kvalifitseeritud ja haritud töölisi oli rohkem huvitatud oma elu parandamisest kapitalistlikus süsteemis kui selle kukutamisest. Neid toetas marksistlik niinimetatud ökonomistide rühmitis, kes püüdis suunata töölisliikumist revolutsioonilistelt eesmärkidelt kõrvale. Lenin võitles ökonomistide vastu suure ägedusega, millest sai tema retoorika kaubamärk. Nende taktika, kõlas tema väide, hävitab nii sotsialismi kui ka revolutsiooni, mis saab olla edukas üksnes Narodnaja Volja eeskujul moodustatud distsiplineeritud partei avangardi kesksel juhtimisel. Kui politseirežiimi tahetakse murda, peab partei olema samavõrd tsentraliseeritud ja distsiplineeritud. See peab olema tsaaririigile võrdne vastane.

      Poleemika käigus ökonomistide vastu avaldas Lenin brošüüri, millest kujunes 1917. aasta revolutsiooni ajal bolševike õpik ja rahvusvahelise kommunistliku liikumise üks alustekste. Kui „Mis teha?” 1902. aastal ilmus, siis selle tähendust – et partei lihtliikmed peavad juhtide käskudele kuuletuma nii nagu sõjaväes – kohe täiel määral ei mõistetud. „Keegi meist ei osanud kujutledagi,” on meenutanud üks sotsiaaldemokraat, „et saab olla olemas partei, mis võib hakata arreteerima omaenese liikmeid.”19

      See hakkas ilmnema alles partei teisel kongressil, mis tuli augustis 1903 kokku Londonis (kommunistide klubis Charlotte Street 10720). Lõppkokkuvõttes partei lõhenes ja tekkis kaks eraldi fraktsiooni. Lõhenemise põhjus oli näiliselt tühine: kuidas määratleda partei liikmeid. Lenin tahtis, et kõik liikmed oleks parteiorganisatsiooni aktivistid, Martovi meelest aga võinuks igaüht, kes on nõus partei manifestiga, lugeda partei liikmeks. Selle vaidluse pinna all peitus aga kaks vastandlikku seisukohta partei olemuse küsimuses: kas see peab olema sõjaväelis-revolutsiooniline avangard (mis alluks kindlalt juhile, nagu näiteks Leninile) või siis suure liikmeskonnaga lääne parlamentarismi stiilis (kus juhtkonna kontroll oleks lõdvem) organisatsioon. Lenin võitis napilt selle probleemi kohta korraldatud hääletuse, mis võimaldas tema fraktsioonil hakata end nimetama bolševikeks (enamlased) ja vastaseid menševikeks (vähemlased). Tagantjärele vaadates oli menševikest rumal nõustuda niisuguste nimetustega. See kleepis neile külge vähemuspartei sildi, mis osutus bolševikega rivaalitsemisel oluliseks puuduseks.

      2. PEATÜKK

      PEAPROOV

      Päikeselisel pühapäeva hommikul liikusid pikad protestijate kolonnid üle jää Peterburi kesklinna poole. Kirikukellad helisesid ja nende kuldsed kuplid särasid päikesekiirtes. Esimestes ridades sammusid oma parimais pühapäevarõivais naised ja lapsed, kes olid sinna paigutatud selleks, et soldatid meeleavaldajaid ei tulistaks. Suurima kolonni ees liikus habemik isa Gapon, seljas pikk valge sutaan ja käes krutsifiks. Gapon oli teinud endale pealinna töölisrajoonides nime hea jutlustajana. Ta rääkis kuulajatega lihtsate sõnadega ja kinnitas piiblist võetud väidetega, et tsaar on jumala palge ees kohustatud rahuldama nende nõudmised, kui rahvas läheb oma palvetega tema juurde. Palvekiri, mille Gapon oli koostanud, et meeleavaldajad saaks selle tsaarile üle anda, algas sõnadega:

      Majesteet – meie, Peterburi ja mitmesuguste mõisate töölised ja elanikud, meie naised, meie lapsed ja meie vanurid, tuleme SINU juurde, OO MAJESTEET, otsima õiglust ja kaitset. Me oleme vaesed, meid rõhub ülemäärane koorem, meid koheldakse põlgusega … Meid kägistavad despotism ja seadusetus.21

      Gaponi selja taga kanti tsaari pilti ja suurt valget kangast sõnadega: „Soldatid, ärge tulistage inimesi!” Marsi korraldajad olid keelanud kasutada revolutsionääride punaseid võitluslippe.

      Kui kolonn lähenes Narva väravale, ründas seda ratsaväeeskadron. Mõned meeleavaldajad panid jooksu, aga enamik liikus edasi jalaväelaste poole, kelle püssid olid juba otse nendele sihitud. Kaks hoiatuskogupauku tulistati õhku, kolmas aga tabas lähedalt rahvahulka. Inimesed hakkasid karjuma ja varisesid maha, aga soldatid, kes olid nüüd ise paanikas, aina tulistasid. Nelikümmend inimest sai surma ja sajad põgeneda üritanud haavata. Gapon löödi segaduses jalust maha, aga ta ajas end püsti ja kuuldi, kuidas ta enda ümber toimuvat veresauna uskumatult silmitsedes ütles: „Jumalat pole enam! Tsaari pole enam!”22

      Veriseid vahejuhtumeid oli teisteski linnaosades. Paleeväljakul oli Talvepalee ette paigutatud suur ratsaväeüksus ja mitu suurtükki, et peatada 60 000 protestijat. Kaardivägi püüdis rahvamassi piitsade ja lapiti mõõgahoopidega laiali ajada. Kui see aga edu ei toonud, võeti sisse laskeasend. Näinud enda poole suunatud püssitorusid, langesid meeleavaldajad põlvili, paljastasid pea ja lõid risti ette. Kõlas pasunasignaal ja kõmisesid paugud. Kui kõik oli möödas ja ellujäänud hakkasid ringi vaatama,

Скачать книгу