LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tahtsid paljud mehele järgneda. Keegi kirjutas talle isegi 2008. aasta 17. mail järgmise e-kirja: „Gildis on kõik ok, aga uus maag imeb sinuga võrreldes ja xxxxx igatseb sind nii väga, et kaotab juukseid veelgi kiiremini kui enne! … Igatahes, igatseme sind gildis väga ja ma loodan, et sul on (ei ole :P) AoC-s lahe ja et sa tuled varsti meie juurde tagasi :(”

      Breivik suhtles umbes neljakümne eelistatud netilehekülje ja blogiga, kasutades selleks ligikaudu kahtkümmend eri e-posti aadressi ning kolmekümmend hüüdnime ja aliast. Paaril viimasel aastal pühendas ta arvestatava aja „Call of Duty” osale nimega „Modern Warfare 2”. Oma manifestis kirjutas ta, et see mäng pakkus suurepärast võimalust sihtimist harjutada. Ta mängis ka teisi strateegilisi sõjamänge ja vaatas „Dexterit”, USA telesarja kriminoloogist, kes elas salaelu sarimõrvarina. Küllap oli see seriaal Breivikile samuti inspireeriv, sest tegemist oli kangelasega, kes sooritas iga nädal mõrva ja seda vägagi auväärsel põhjusel – ning pääses puhta nahaga.

      Oma manifestis väidab Breivik, et mängud olid kate tema päristegevusele, nimelt ründeplaani „faasideks” kujundamisele ja meistriteose kirjutamisele. Mängud võimaldasid ühtlasi ka vanast elust põgeneda ja tunda end osana millestki – tunne, mida ta polnud ei koolis ega poliitikas suutnud tükk aega saavutada. Pärast keskkoolist väljakukkumist üritas Breivik Progressiparteis poliitikukarjääri teha, kuid hoolimata kõigist pingutustest ütles erakond talle ära.

      Selline uus mängude maailm muutis viisi, kuidas Breivik inimestega suhtles. Tema manifesti keel on inspireeritud mängude keelest: strateegiate loomine, missioonidest rääkimine, esmased ja teisesed relvad, protsendid … Näiteks kirjutas ta:

      „Ma tean, et on 80 %+ võimalus, et suren operatsiooni käigus, kuna mul pole mingitki kavatsust neile alistuda, enne kui olen täitnud kõik kolm peamist eesmärki JA boonusmissiooni. Kui alustan (eeldusel, et mind pole enne seda tabatud), on 70 % võimalus, et täidan esimese eesmärgi, 40 % teise ja 20 % kolmanda ning vähem kui 5 %, et suudan lõpetada boonusmissiooni.” See on mängu keel.

      Kuid doktor Kathleen Puckett usub, et mänge üksi ei saa Breiviki või mõne muu massimõrvari tegudes süüdistada. „Mängud olid tema viis sotsialiseeruda,” sõnas naine. „See lihtsustab kunstlikke suhteid. Ta tundis vajadust olla juht – asja tuum oli jõuda maailmas sinna, kuhu ta enese arvates jõudma pidi. Keegi ei tea, kui suur ja võimas ta on. Kõik need inimesed, kes elavad internetis, pole rahul oma päris elu näost-näkku-suhetega.” Mängimine ei loo üksikuid hunte, kuid neid tõmbab selle maailma poole.

      Breiviki reaalsus rajanes nüüd kattelugudel, valeidentiteetidel, avataridel, salajastel pangaarvetel ja valedel. Kuid arvuti teel tekkinud suhted ei rahuldanud teda kauaks. Ja selle kõige varjus soovis ta kellekski saada, olla kuulus, rebida end anonüümsusest lahti.

      Relvade otsingul

      2009. aastal külastas Breivik Prahat, et illegaalselt relvi osta. Manifestis räägib ta, et oli tollal „põrgulikult heas vormis”, kuid üritas vältida seksuaalsuhteid naistega, sest see teeks plaanid keeruliseks. Ei mingeid üheöösuhteid.

      „Ma pole enam see inimene. Aga ma nikkusin Prahas kaht tüdrukut,” tunnistab ta üles. „Kuid seda põhiliselt selle pärast, et oli vägagi tõenäoline, et suren relvade muretsemise käigus.”

      Bioloogilised vajadused olid ilmselgelt tema põhjendus abieluvälisele seksile, mis iseenesest oli vaid väike patt, nagu ta väitis, kui võrrelda seda „kogu armulikkusega, mis minu märterlikkusest sünnib”. Ta mainis hiljem, et peab moraali ja motivatsiooni kõrged hoidma. „Nädal enne missiooni täideviimist,” kirjutas ta, „kavatsen kulutada osa säästudest kõrgtasemel eskorttüdrukule.” Kuid esmalt kavatses ta osaleda oma viimasel märtrimissal Oslo Frogneri kirikus, lootuses vaimu rahustada. „Lähen pingesse ja väga närvi,” ennustas ta. „Surmaga on lihtsam silmitsi seista, kui tead, et oled bioloogilises, vaimses ja hingelises plaanis rahulik.” Selleks ajaks oli Breivik loobunud tähendusliku lähisuhte mõttest ja asendanud inimsuhted ideoloogiaga.

      Tema ainus relv oli Benelli, mille ta sai 2005. aastal pärast jahitunnistuse kättesaamist. Sõbrad, kes ostsid tollal samuti jahirelvi, pidasid mehe valikut kummaliseks, kuna tegemist polnud jahipidamiseks parima valikuga. Kuid jällegi, Breivik ei kavatsenud põdrajahti pidada ega loomi küttida ka siis, kui ostis 2011. aastal 800 euro eest summuti, mis mõeldud spetsiaalselt automaatrelvadele. Temal mõlkus mõtteis teistsugune mäng.

      Suutmata omandada relvi, mida 2010. aasta Praha reisil tarvilikuks pidas, otsustas Breivik osta endale Norra seaduslikke kanaleid pidi poolautomaatse vintpüssi Ruger ja poolautomaatse 9 mm Glock 17 püstoli, kasutades õigustusena oma jahitunnistust ja relvaklubi liikmelisust.

      Seni oli tal õnnestunud varjata faasideks kogutud esemeid veekindlas Pelicani kohvris, mis oli maetud sügavale metsa, ning varustust ja materjale peitis ta ema korteris ja keldri laoruumis. Pärast rünnakuid korraldatud politseiuurimisel avastati sada kaksteist asjakohast ostu üheksakümnelt müüjalt kümnest eri riigist, mis olid aset leidnud 2009. aasta septembrist 2011. aasta juulini ja mida võinuks seostada massimõrva planeerimise ja kordasaatmisega. Enamik oste toimus interneti teel, eriti eBays. Politseil ei õnnestunud avastada olulisi oste, mis jäänuks 2009. aasta sügisest varasemasse perioodi, mistõttu usuti, et just siis hakkas Breivik oma kuritööd planeerima. See võis küll olla aeg, mil ta otsustas tapatöö korda saata, kuid planeerimine algas palju varem.

      Leidnud arvuti taga pea kolm aastat tegevust ja rahul, et polnud vaja muretseda, kas ema või sõbrad tema plaani avastavad, naasis Breivik 2009. aastal trenni juurde, üritamaks taastada kehamassi, mis kadus meistriteose kirjutamise ja arvutimängude mängimise tõttu. Sel ajaperioodil alustas ta ka „järjekordset steroidide tsüklit”. Jõusaalis üritas Breivik teistest igati eemale hoida.

      Need vähesed, kellega ta suhtles, väitsid, et mees rääkis raamatu projektist ja sellest, et reisib peagi oma teost turustama ning peab selleks heas vormis olema. Raamat, millele Breivik neis vestlustes viitas, oli ilmselgelt tema suurteos, manifest. Mõistnud, et ükski kirjastus ei soovi tema meistriteost osta, hakkas ta Facebookis koguma (farmindusega seotud) meiliaadresse inimestelt, kes võiks olla tema eesmärgist huvitatud ja levitaks seda infot ka teistele. Veresaun oli Breiviki „turundusplaan” oma visioonile, suurima kaaluga reklaam, mis talle pähe turgatas, täpselt nagu pommitamised Kaczynski ja McVeigh’ puhul.

      Ikka veel Oslos, märkas Breivik, et rahad on otsakorral. Ta otsustas maha müüa oma armsa Breitling Crosswindi kella ja Montblanc Meisterstücki pastapliiatsi ühes teiste luksusesemetega, et operatsiooni eelarvet kindlustada. Ta müüs Crosswindi 1800 ja pastapliiatsi 200 euro eest, nii jäi talle panka 3750 eurot, sama summa sularahas ja auto, mille ta hindas 4500 peale. Montblanc oli pastapliiats, mille Breivik oli ostnud 2002. aastal Libeeriast naastes ja mis oli tollal justkui sümbol edukast ärimehest, kelleks ta lootis saada.

      Vaikne, eraldatud paik

      2010. aastal hakkas Breivik otsima endale eraldatud pelgupaika Rootsis, võrdlemisi Oslo lähedal. Sama aasta juulis võttis ta ühendust mitme kinnisvaramaakleriga, selgitades, et kirjutab aktsiatesse investeerimise raamatut ja vajab selleks vaikset, eraldatud paika. Maaklerid vastasid tema viisakalt ja sõnaosavalt kirjutatud meilidele ja päringutele, kuid Breivik muutis meelt ja otsustas Norrasse jääda.

      Alles 2011. aasta kevadel allkirjastas ta lepingu, et üürida farmi Åmoti-nimelises väikelinnas. Miks ta viivitas? Võib-olla soovis ta eelnevalt rohkem vahendeid varuda või raha kokku hoida, ehk lükkas aga lihtsalt paratamatut edasi.

      Kuna aeg surus peale, kolis Breivik ema kodus hoiustatud vahendid uude elupaika ja sugugi mitte liiga vara. Valduse otsimine võttis kauem aega, kui algselt plaanitud, mis on kummaline, arvestades, kui hästi organiseeritud ta oli. Võib-olla püüdis ta viimasel hetkel alateadlikult oma kavatsusi saboteerida. Lõppude lõpuks ei paku tegelik tapatöö üksikutele huntidele alati naudingut, see on, nagu nad ise väidavad, kaasnev kahju. Kuid ideoloogia sai temast siiski võitu ja mees jätkas oma plaaniga.

      Norra seadus nõuab, et igaüks, kes üürib talumaad, peab seda avaliku korra kohaselt harima. Breivik võis kasutada spetsiaalset ja kohustuslikku farmi ID-koodi, et riiklikult

Скачать книгу