U2: Ühe rokkbändi lugu - John Jobling

Скачать книгу

a John Robert Joblingi mälestuseks

      SISSEJUHATUS

      U2 on rock’n’roll’i kuninglik suurus. 1976. aastal Dublinis punkroki vaimust kantuna sündinud ansambel, kelle solistiks on karismaatiline laulja, ettevõtja ja poliitaktivist Bono, on võitnud oma hümniliku neljaosalise saundi ja kõlavate ideaalidega kogu maailmas nii fännide kui ka kriitikute südamed ning müünud selle käigus üle 155 miljoni albumi. Hoolimata aastate lisandumisest ei ilmuta nende populaarsus kahanemise märke: aastatel 2009–2011 esineti „360°” tuuri käigus enam kui seitsmele miljonile inimesele ning turnee tõi sisse 736 miljonit dollarit, mis on ringreiside kõigi aegade suurim näitaja.

      „U2: ühe rokkbändi lugu” on esimene ansambli loata ilmunud biograafia, mis dokumenteerib ja analüüsib objektiivselt nende peaaegu nelikümmend aastat väldanud karjääri, tungib müüdist sügavamale ja esitab Iiri rokkbändi põneva ja tõetruu portree. Raamatus on seni avaldamata fotod ja originaalintervjuud U2 lähimate sõprade ja äripartneritega ning see pakub uut infot bändi lepingueelsete päevade kohta Dublinis, kui nad kerjasid ja laenasid raha vaid selleks, et neid kuuldaks, mängisid pooltühjades klubides, kui kõik suuremad plaadifirmad lükkasid nad tagasi ning kus neil oli usulise sallimatuse tõttu kokkupõrkeid rivaalitsevate jõukudega. Raamat viib meid sügavale U2 ellu, uurib nende eraelulisi suhteid, vastuolulisi äritehinguid ja vaimseid tõekspidamisi – kaasa arvatud osalemine evangeelsete kristlaste rühmituses algusaastatel, kui vaid neljateistkümneaastane Bono otsis, millega täita ema surmast jäänud tühimikku – aga ka pidevat lahingut kristlike väärtushinnangute ja maiste ahvatluste vahel. Raamat jälgib bändi arenemist muusikutena ebaküpsetest postpungi eestvõitlejatest poliitilisteks ristisõdijateks, avangardistidest kõike vallutavateks staadionirokkariteks ning postmodernsetest küberpunkaritest enneolematu põlvkondi ületava edu saavutanud austatud rokiveteranideks.

      Raamat käsitleb ka U2 humanitaartegevust, eeskätt Bono tööd vaese ja aidsist laastatud Aafrika eestkõneleja ja lobistina. U2 solist, keda on kolm korda esitatud Nobeli rahupreemia kandidaadiks, on astunud teisele poole poliitilisi barrikaade ning temast on saanud oluline tegija, kellest peavad lugu üleilmsete korporatsioonide juhid, maailma liidrid ning ühtviisi nii USA vabariiklased kui ka demokraadid. Valges Majas on Bono oskused võimsaid poliitilisi figuure surnuks rääkida toonud talle hellitava hüüdnime Kahjur. Oma tegevusega on Bono muutnud kuulsuste poliitilist mõju. Ent tema tööd on barrikaadide mõlemalt poolelt ka rünnatud. Teatud meediaringkonnad on ristinud Bono poliitiliseks marionetiks, liberaalid on teravalt kritiseerinud tema seotust võimujanuste kapitalistidega, kes üritavad kujundada maailma omaenda korporatiivse nägemuse järgi, ning kaasvõitlejad on teda süüdistanud kaasaaitamises G8 rolli legitimeerimisele Aafrikas selmet sellele väljakutset heita. Käesolev raamat on koostatud aktivistide, analüütikute ja valitsusametnikega peetud eksklusiivintervjuude põhjal ning heidab uut valgust Bono teekonnale poliitika varjuderikkasse maailma, kus piir heategevuse ja isikliku kasu vahel võib sageli ähmastuda.

      ESIMENE PEATÜKK

      SÜDAMESSE

      1970. aastate Iirimaa pakkus sünget ja masendavat pilti, mis oli väga kaugel maalilistest lumikellukestest, nartsissidest ja koidukastest, millest rääkis riigi võidukas eurolaul „All Kinds of Everything” kümnendi algul. Iirimaa oli sünge, rõhuv ja ilma lootuseta, räsitud inflatsioonist, lõpututest avaliku sektori streikidest, suurest töötusest ja massilisest väljarändamisest. Dublini kesklinna põhjaosa oli Iirimaa kriisi epitsenter. Sealsed hooned olid räpased ja lagunenud, 70 protsenti neist olid arhiiviandmetel vanad George’i-aegsed üürimajad, kus puudus soe vesi. Armetut vaesust võis otseses mõttes haista. Isa Peter Mc Verry meenutas 2007. aastal kampaania „Combat Poverty” alguse kahekümnenda aastapäeva tähistamisel, et näiteks kesklinna karm Summerhilli piirkond kubises rottidest, kes olid väikese kassipoja suurused ning immuunsed kõigi eales leiutatud mürkide suhtes. „Vanemad rääkisid, kuidas nad hommikuti ärgates leidsid lapse hällist roti. Mõnes kortermajas oli ühine välikäimla ning lapsi tuli pesta kohalikus Sean McDermott Streeti ujulas, kuna vanni ega dušši ei olnud.”

      See oli ajastu, mil katoliku kirikul oli endiselt suur mõju valitsuse poliitikale ja inimeste igapäevaelule, eriti kõiges selles, mis puudutas seksuaalmoraali. Abielueelne seks oli patt ja sotsiaalne pahe. Rasestumisvastased vahendid olid keelatud. Homoseksuaalsus oli karistatav. Lahutus ja abort olid ebaseaduslikud. Isegi kõige pisem ajakirjandusest leitud moraalselt kahtlane viide, nagu näiteks välismaise feministliku ajakirja Spare Rib artikkel, mis õpetas naistele, kuidas oma rindu uurida, sattus tsensuuri ohvriks, sest kirik ja riik püüdsid Suurbritanniast ja Ameerikast peale tungivat liberalismilainet tagasi hoida ning säilitada ja tugevdada kiriku moraaliõpetust Iirimaa elanike seas, kellest 90 protsenti käis igal pühapäeval missal.

      Samal ajal oli pidevalt uudistes poliitiline võitlus Põhja-Iirimaal. Belfast oli Bagdad. Katoliiklasi ja protestante eraldasid müürid ja tarad. Tänavatel patrullisid sõdurid. Inimesi piinati. Ohvrite arv aina kasvas.

      Sotsiaalse ja majanduskriisi ning seksuaalrepressioonide ajastul pöördusid paljud noored pääsu otsides kangete uimastite poole. Happe ja hašiši vahetasid Dublini kesklinna tänavatel välja kokaiin ja heroiin, mis paiskasid terved kvartalid veelgi sügavamale pimedusse. Võimud ei paistnud hoolivat, vähemalt mitte enne, kui heroiini levik põhjustas sissemurdmiste kasvu jõukamates linnaosades, kuna sõltlased otsisid võimalusi oma järgmise doosi rahastamiseks.

      Iiri muusika üritas leida oma häält hinge hävitava rõhumise taustal lõunas ja ohvritega pommiplahvatuste taustal põhjas. Rokkbändidele, kes olid piisavalt vaprad (või rumalad), et häält teha, oli väga vähe esinemispaiku ja professionaalseid salvestusstuudioid ning suurema osa kümnendist ei eksisteerinud muusikaajakirjandust ega rokiraadiot. Ülemvõim oli peenelt riietatud show-bändide käes, kes teenisid korralikult, esitades pophittide viisakaid kavereid ja traditsioonilisi kantrilugusid. Kuid nende ambitsioonipuudus surus ligi maad. Noortekultuuri ainus valguskiir tuli väljast: NME, Sounds, Pirate Radio, ja vähemalt Dublinis ka BBC, mille kavas olid saated „Top of the Pops” ja „The Old Grey Whistle Test”. Tõsi, Iirimaa oli ajanud võitlusvormi Thin Lizzy ja Rory Gallagheri, ent mõlemad olid pidanud kolima tähelepanu äratamiseks Londonisse. Iirimaa oli seisev vesi, mis uputas igaühe, kes jäi sinna liiga kauaks pidama.

      Säärasest lootusetust taustast hoolimata kinnitas neljateistkümneaastane Larry Mullen Dublini Mount Temple’i ühtluskooli teadetetahvlile kirja, milles kutsus kaasõpilasi moodustama rock’n’roll’i-bändi. Kirjas seisis: „Raiskasin raha trummikomplektile. Kas keegi on teinud sedasama kitarridega?”

      Lawrence (Larry) Joseph Mullen sündis 31. oktoobril 1961 Dublini põhjaküljel Artane’is. Tema nimekaimust isa oli tervise- ja keskkonnaministeeriumi ametnik, kes oli nooruses kaalunud ka vaimulikuteed, ning ema Maureen koduperenaine. Larry oli kolmest lapsest keskmine ja pere ainus poeg. Larry oli kena välimusega poiss, kuid väikest kasvu ja kohutavalt arglik inimeste juuresolekul, keda ta eriti hästi ei tundnud. Kui poiss sai üheksaseks, otsustasid vanemad, et talle tuleks kasuks, kui ta saaks end väljendada muusika abil, ning panid ta Chatham Row’l St. Stephen’s Greeni lähedal asuvasse muusikakolledžisse klaverikursustele. Larry õpetaja oli tema enda sõnul tõeliselt kena daam, kuid mõne kuu pärast kutsus ta poisi kõrvale ja ütles, et ta arvatavasti vaid raiskab klaverimängu õppimisega oma aega, kuna tundub, et ta ei ole südamega asja juures. Larry oli nõus, ta ei harjutanud kodus kuigi palju ja vihkas heliredelite harjutamist. Ent tol päeval koos emaga kolledžist lahkudes kuulis ta kõrvaltoast trummihelisid. Poiss pöördus otsekohe ema poole ja ütles: „Kuuled? Vaat seda tahan ma teha.” Ema oli nõus poissi kursustele lubama, aga ainult siis, kui ta maksab tundide eest ise. Niisiis pesi Larry autosid ja niitis muru, kuni oli kogunud piisavalt raha, et osaleda kolledži iganädalastel kursustel, mida juhatas sõjaväelisele trummimängustiilile spetsialiseerunud Iiri teatri veteran Joe Bonnie. Larry armus trummi jalamaid, kuid ilmutas taas huvipuudust muusikateooria algtõdede läbimise suhtes. Väikest trummilööjat huvitas hoopis rohkem oma asja tegemine, mis tähendas sõrmedega trummeldamist muusika rütmis, kui ta otsis oma taskuraadios üles Radio Luxembourgi või vaatas saadet „Top of the Pops”, täpsemalt glämmrokkareid The Glitter Bandi, Sweeti ja David Bowiet.

      Mullenite kodu tabas tragöödia, kui 1973. aastal suri Larry üheksa-aastane väikeõde Mary. Larry jätkas trummitunde, kuigi ükskõikselt ja varasemast harvem, kuni 1974. aastani, kui Bonnie suri infarkti ja kursuse päris tema nõudlikum tütar Monica. Larry isa ja

Скачать книгу